Kui ise või lähedane või eriti laps jääb haigeks, üritab iga normaalne inimene leida abi. Otsisin isegi. Leidsin “selgeltnägijaid”, kellelt jäid meelde mõtted, et “Miks sa tööl käisid? Sul polnudki ju oma lapse jaoks aega, sellepärast ta haigeks ju jäigi!”. Oot, oot! Meie vanavanemad ka tegid tööd, kõik lapsed ju ei surnud? Mul on kaks last veel, ka nende kõrvalt käisin tööl, ka rasedana! Kas räägitakse juttu, mis sinust endast peegeldub? Lugesin. Lugesin. Lugesin. Tahtsin jõuda haiguse põhjuseni. Rasmuse eluajal ei jõudnud.
Ühel hetkel saatis mu sõbranna mõtte Jaak Jõerüüdilt. “Kui Sul Jumalat ei ole, siis millele Sa loodad? Kui Sul Jumal on, siis mida Sa kardad?”. Rasmuse isa Raul oli jõudnud Jumala juurde ja tundis Jumalat. Raul oli ja on Oleviste koguduse liige. Meie ümber olid pastorid, koguduse liikmed, sellised inimesed, kellele Jumal oli igapäevane, pereliige, alati olemas. Minu tõi Jumala juurde Rasmus.
Viimasel aastavahetusel, kui Rasmus veel siin meiega oli, kuulasime väljas paukuvat ilutulestikku, Rasmus minu kaisus. Kuidas sa räägid kolmeaastasega surmast? Mina ei osanud. Ei oskaks vist ka täna, kuigi julgust oleks rohkem. Rasmus tunnetas kuidagi eriliselt Jumalat. Me ei lugenud kodus kõvahäälselt Piiblit ega arutanud Jumalaga seotud teemasid, kõige vähem rääkisime surmast. Palvetasime vaikselt, omaette. Küsisin Rasmuselt, kas Jumal teeb su terveks? “Jah, Jumal teeb mu terveks”, vastas ta. Olin šokis! Mis mõttes? Kuidas see võimalik oleks? Igaks juhuks tahtsin täpsustada ja uurisin, et kas Jumal teeb su terveks siin minu juures maa peal või enda juures? “Enda juures”, vastas Rasmus temale ainuomase stoilise rahuga. Keeras külje ja jäi rahulikult magama.
Kui Sulle räägib selliselt üks kolmeaastane maailma kõige targem olevus, siis sa ei kahtle! Mitte üheski sõnas ega komakohas. Sa ei kahtle mitte milleski enam. Sest sa tead, et nii on. Praegu, neid mõtteid taaskord kirja pannes, on taevas mu akna taga täiesti imeline pilvede ja värvide mäng. Ja ma tean, et see on Rasmus, kes taevast just praegu mulle “noodistab” ja sellega kinnitab mu teadmist, et ta on seal, Jumala juures ja ta on terve ja temaga on kõik hästi.
Hingesillad
Berliini Charite haiglas korraldatakse igal sügisel mälestusteenistust haigla kabelis nendele seal vähiravil olnud lastele, keda ravi ei aidanud. Korraldajaks haigla. Kohal vanemad, teenistusel käiakse aastaid. Üks osa teenistusest on laste nimede ette lugemine ja küünalde süütamine vanemate poolt. Paljud meie teod saavad alguses enda vajadusest. Äris öeldakse, et tooda või tee seda, mida ise tahaksid osta või tarbida. Nii said alguse ka Hingesillad.
Pärast Rasmuse surma tekkis mõnedel meie pere sõpradel soov korraldada talle mälestuskontsert. Me ei tahtnud oma Rasmust “jagada”, st teha seda näiteks tema sünnipäeval või surma-aastapäeval ja ainult temale teenistust pühendada tundus natuke egoistlik, sest tol aastal suri Tallinnas ja Tartus vist pea 20 last vähki. Tundus, et kõik selle haiguse tõttu lahkunud lapsed on väärt mälestamist.
15. veebruar on rahvusvaheline vähihaigete laste päev, vähilaste sümboliks kuldne lint. Samas on ka südatalv, jõulud ja aastavahetuse sagin möödas, kevad veel kaugel… Rahulik aeg. Kuna ise oleme seotud Oleviste kogudusega, sai teenistuse asukohaks Oleviste kirik. Esimene teenistus toimus laupäeval, 14. veebruaril 2016. Pärast esimest korda võtsid meiega ühendust mitmed lapse muul viisil kaotanud vanemad, soovides mälestamist laiendada. Edaspidi ongi teenistused toimunud pühendatuna kõikidele meie hulgast lahkunud lastele, sõltumata lapse vanusest, surma põhjusest või surma ajast.
2025. aasta 15. veebruaril toimub mälestusteenistus Hingesillad kümnendat korda. Läbi aastate oleme nimeliselt mälestanud üle 300 lapse. Teha saab seda vanema soovil ja igal aastal tuleb oma soovi uuesti avaldada. Nii tahaks, et see nimekiri ei pikeneks, ometi ei ole see võimalik. On värsket leina, aga on ka neid vanemaid, kes alles aastaid hiljem suudavad oma lapse nime teiste juuresolekul välja öelduna kuulda. Aga on ka neid, kes ei tahagi nimeliselt lapse mälestamist, vaid tulevad teenistusele ja süütavad õigel hetkel lihtsalt küünla. Ja on neid vanemaid, kes ühel hetkel enam ei tule.
Sa ei ole oma leinas üksi
Kui matused on möödas ja aeg veidi edasi läinud, on leinaja tihti oma leinas täiesti üksi. Teised ei jaksa enam sinu lugu kuulata, neil on tihti tunne, et ei oska midagi öelda. “Miks sa juba edasi ei ela?”, “Aitab küll!”, “Ta on ju paremas kohas”, jne jne, aga lapse kaotanud vanema lein ei kao niisama lihtsalt. Tegelikult ei kaogi see kunagi kuhugi, sellega õpid elama.
Kui sa istud hämaras kirikus, kõlamas toetav muusika, igavikuline Jumalasõna ja austus nendele pisikestele ja natuke suurematele, kes oma teekonnal oma vanematest ette on jõudnud ja sa tead, et kirik on täis samasuguse saatusega inimesi, siis see aitab. Me ei peagi rääkima, vaid mõistame üksteise olukorda ka ilma sõnadeta. See on toetus, mida mitte kusagilt mujalt ei ole võimalik leida. See, et sa tead ja tunned, et sa ei ole oma leinas üksi. See on seltskond, “salajane klubi”, kuhu mitte keegi ei taha vabatahtlikult kuuluda. Ometi, kui oled sellesse sattunud, siis siin sa oled. Nii nagu muusika kõrgete võlvide all, on meie ümber ja kohal veel palju muud, mis oma armsate peale mõeldes kunagi ei kao. Olemata meiega on nad siiski siin. Ajas, ruumis, muusikas. Alatiseks.
Lisaks korra aastas toimuvatele teenistustele kohtume lapse kaotanud vanematega ka muul ajal. Kas on külas keegi, kes oskab ja suudab leinast rääkida ja pakkuda enda vaatenurka või räägime omavahel. Läbi aastate on oma mõtteid jaganud Naatan Haamer, Meego Remmel, Tõnu Lehtsaar, viimati Urve Uusberg. Kui kuuldavasti on mõnedes riikides sellised kokkusaamised korraldatud riigi poolt ja toimuvadki välja töötatud programmide alusel, siis meie tegutseme nii, nagu endale tundub kõige õigem. Sellisena on kokkusaamised toiminud juba aastaid ja toimetame edasi. Lein ei lõpe mitte kunagi. Me peame õppima sellega elama. Ja üksteise tugi aitab.
Rohkem infot: https://hingesillad.ee
Autor: Liivi Laos
