Surija hooldamine. Liina Kasvandik

Kui tänapäeval rääkida inimestega surmast või suremisest, siis tundub see kõik paljude jaoks õudne, eemaletõukav, lõplik. Surm on justkui midagi sellist, mis peab olema surutud haiglaseinte vahele, kaugele eemale elavatest, sest mine sa tea, kui ohtlik võib surnud lähedane olla. Mina ei saa sellest suhtumisest aru, üldse ei saa.

Kui esimest korda oma tööst sugulaste ringis rääkisin, haaras tädi südamest ja karjatas: ”Surm…Issand Jumal ära räägi enam, mul võtab südame nõrgaks!” Vaatasin teda imestunult ning tuli tahtmine küsida: “Mis juhtus, kas tulevik tuli liiga lähedale?” Igaks juhuks seda siiski ei teinud. 

Kasutan ise surmast rääkides tihti sõna “minemine”, sest eks see olegi ju minek siinsest maailmast, vabanemine valust ja piinadest. Loomulikult on mahajääjatel kurb, kõik soovikisid, et nende vana ja haige vanaema elaks veel aastaid, et näha kolmandat, neljandat lapselast. Siinkohal peaksid omaksed peeglisse vaatama ja proovima maha suruda oma egoismi. “Mina tahan, et memm elaks, sest..“ Stopp! Kas sa tead, mida memm tahab, oled sa küsinud, kas ja kui palju ta jaksab? Ilmselt mitte.

Surm ei ole midagi hirmsat

Minu esimene kokkupuude surmaga oli 13-aastaselt, kui lahkus minu kallis vanaema. Vaikselt, valuta, lihtsalt uinudes oma voodis igavesse unne. Vaatasin kirstus tema rahulikku nägu, mille suunurka oli tardunud igavene muie. Hüvasti jättes silitasin tema põske ja soovisin head igavest und. Oma teismelise ajuga taipasin, et surm ei saa olla midagi hirmsat. Või noh, see on kurb sündmus, lahkumine, hüvastijätt, kuid see on ka lihtsalt ühe etapi lõpp. Vanadele ja haigetele vabanemine ja pääsemine vaevast. Omaksed seda tihtipeale aga ei mõista. 

Täiskasvanueas matsin mõlemad oma vanemad, kes surid samuti kodus, rahus ja tuttavas ümbruses. Mäletan, et isa riietasin viimseks matkaks ma koos naabrinaisega ise. Ei olnud sugugi hirmus, hoopis imeliselt hea tunne oli, sest sain panna talle selga just need riided, mida teadsin, et talle meeldivad. Sain anda oma panuse, et ta oleks matusepäeval oma viimses voodis väärikas ja esinduslik.

Lohutaja, abistaja, hingehoidja

Elu teeb sageli kummalisi keerdkäike ning mindki viis ta kodumaalt minema, üle lahe Soome. Seal alustasin tööd juba kodumaal kätte õpitud ametis – hooldajana hooldekodus. Ma tean, et mõni nüüd kirtsutab nina ja mõtleb, et “näed, tavaline persepühkija.” Nii aga päriselt pole, sest hooldaja töö on midagi palju enamat, sügavamat ja olulisemat. Jah, sa pesed tagumikku ja söödad putru, aga sa oled ka lohutaja, abistaja, hingehoidja. Viimastel päevadel sugulastega suhtleja ja nendega koos surivoodil istuja. 

Soomes on hooldaja töö sisuks ka palju protseduure, mille tegemiseks peab Eestis kõrgharidus olema. Siin piisab, kui õpid ära teooria ja sooritad eksamid ning võidki süstida, ravimeid manustada jne. Pean ütlema, et mulle meeldib mu töö, see on huvitav ja vaheldusrikas oma murede ja rõõmudega. Ka huumorit on paras ports. Neli-viis aastat tagasi hakati hooldaja kutse omandanud ja sellel alal töötavatele inimestele korraldama ka eraldi surija hoolduse koolitust. Läbisin ka selle lihtsalt omast soovist ja huvist ning see andis mulle väga palju teadmisi ja oskusi.

“Valu ei tohi tunda”

Hooldekodus, kus ma töötan, on üks korrus eriti raskete hoolealuste, teisisõnu minejate jaoks. Mõni tuleb siia kuni pooleks aastaks, teine aga paariks nädalaks või päevaks. Mind paelus selle osakonna rahu ja vaikus juba siis, kui hooldekodus alles praktikal olin. Rahulik kulgemine maise maailma lõpu poole ja mis peaasi – valutult. 

Valuravil on Soome surijate hoolduses väga tähtis osa ning peamine moto on “Valu ei tohi tunda.” Inimesel peab olema võimalikult hea ja valutu olla, ei tehta selliseid protseduure, mis küll pikendavad elu paari päeva võrra, kuid ei taga enam selle kvaliteeti. Inimene saab rahulikult minna. Minu arvates on see inimlik. 

Väga levinud on see, et inimene teeb ise täie mõistuse juures olles oma hooldustahte avalduse. Paljude hoolealuste andmetest võib lugeda – ei elustamist, ei protseduure, mis elu pikendavad, kuigi lootust tegelikult ei ole. Minu arvates on see inimlik ja väga hea võimalus reguleerida ise seda, kuidas sa minna tahad. Kas valutult hääbudes või kümnete sondide ja voolikute küljes rippudes.

Sanni

Kui juba iseseisvalt tööle asusin, sain üsna kiiresti oma hoole alla esimese mineja. Minu esimene hoolealune selles osakonnas oli Sanni – see kindlameelne ja sooja südamega naine on siiani mulle meelde ja hinge jäänud. Endise diakooniatöö tegijana oli ta pooled või isegi rohkem maailma kriisikolletest läbi käinud, aidanud ja olnud toeks. Selle kõige juures ei olnud tal aga aega iseenda jaoks ning nüüd, vanana, oli ta maailmas täiesti üksi. Ta oli juba üsna mitu aastat meie maja klient olnud, kogu tema elu oli vaikne kulgemine hommikust õhtusse ja läbi öö taas hommikusse, et siis naeratuse saatel hommikukohvi juua. 

Nüüd aga oli kõrge vanus ja mõned haigused, mis teda vaevasid, asju radikaalselt muutnud. Sanni olukord pöördus äkitselt – kahjuks kiiresti ja halvemas suunas. Sellest, mis temaga juhtus ja millises seisundis naine on, kuulsin, kui alustasin pärast vaba nädalat järjekordset öövahetuste tsüklit, ikka viis ööd korraga, nagu mulle meeldis. 

Mulle meeldib öösiti töötada. Kui majas on mineja, on üsna sageli kohal ka omaksed – kellel abikaasa, kellel lapsed. Öösel kahekesi voodi ääres istudes olen täheldanud, et inimesed avanevad nagu lilled. Nad räägivad oma muredest, kahtlustest, rõõmudest. Ema või isa elust, oma lapsepõlvest. Need on ööd täis lugusid ja mõtteid ja minu roll tihtipeale ongi ainult kuulata, vahel midagi küsida. Ei muud. Kuula inimest. Sanni voodi äärde ei olnud aga kedagi tulemas.

Kahe maailma vahepeal

Kuulasin raporti ära ning kiirustasin siis ise tema juurde. Ta lamas heledas öösärgis oma voodis, silmad kinni ja hingamine kuidagi kiire, ärev. Võtsin ta käe ja laususin vaikselt: ”Mina tulin, Liina. Ma jään nüüd kogu ööks sinu juurde.” Ta hingamine rahunes veidi, avas hetkeks silmad ning tema pilk kohtus minu omaga. Õrn naeratus libises üle ta näo ning siis sulges ta taas oma laud, et vaadata enda sisse ja tagasi eluteele, mis temast maha oli jäänud. 

Teised hoolealused vajasid samuti tähelepanu ning veendunud, et naine on rahunenud, heas asendis ja hingamine vaba, lahkusin toast. Pärast kiiret ringkäiku seadsin ennast tema tuppa tugitooli ööd veetma. Hingamine, mis õhtul oli olnud veel rahulik ja sügav, muutus öö jooksul raskemaks õhu ahmimiseks. Koos kolleegiga panime selle kergendamiseks jooksma lisahapniku ning Sanni olukord muutus pisut kergemaks. Veel mõned korrad avas ta silmad, reageeris meie puudutustele ja kõnele. Niisutasime tihti tema kuivi huuli ja keelt spetsiaalse niisutusvedelikuga. Joomine enam ei õnnestunud, sest ta lihtsalt ei suutnud enam neelata. 

Kõik tundus rahulik ning tunnid liikusid ööst hommikusse, vastu uuele päevale. Lõpetasin vahetuse ning läksin ka ise koju puhkama. Kui õhtul oma vahetust alustasin, kuulsin raportil, et Sanni oli vajunud kuhugi kahe maailma vahepeale – ta ei reageerinud enam sellele, mis toimus väljaspool teda, tema jaoks oli moodustunud oma maailm. Pikk tee tundmatusse oli poole peal. Seda aga häirisid vahetevahel valuhood, mis tulid, panid teda kulmu kortsutama ning häälitsema, mille põhjal võis järeldada, et inimesel pole hea olla. Need polnud sõnad, vaid ebamäärane inin, mis andis aimu, et valu on tulnud. Hingamisse tekkis rögin, sest nagu voodihaigetel ikka, kipub vedelik kogunema kopsudesse. Käisime koos kolleegiga ravimihoones ning järjekordne doos morfiini rahustas hingamist ning pühkis kortsus kulmu ning koos sellega ka valu. Ei tohi kannatada.

Kolmas öö

Kolleeg tegi süsti. Mul on alateadlik kiiks – ma ei taha, et minu käsi oleks see, mis teeb viimase süsti. Iialgi ei või ju teada, mis hetkel inimene lahkuda otsustab, äkki just kohe pärast minu tehtud süsti? Ei, ma ei taha seda. Kõik kolleegid teavad seda ning keegi ei käsi mul seda teha. 

Öö edenes omasoodu ning peagi kuldas päike taas keskväljakul asuva kiriku torni tippu. Üks öö oli veel surmalt juurde võidetud. Läksin rahuliku südamega koju, kuklas püsis aga kindel teadmine – me kohtume veel õhtul. Nii oli. 

Algas kolmas öövahetus ning oli lausumatagi selge, et see öö jääb Sannile viimaseks. Tema näole oli tekkinud juba see minejatele nii omane, rahulik ja klaar ilme. Tema hele nahk meenutas pigem vanaaegse portselannuku kui inimese palet. Nii hele ja sile oli see. Muidu nii proportsionaalsest näost turritas teravalt esile nina. Suu oli vormunud O-kujuliseks ning hingamine muutunud katkendlikuks, pinnaliseks. Keha püüdis kätte saada veel viimased hapnikusõõmud. 

Sellises olukorras on kõik pöördumatu ja lähenev minemine muudab inimest. Kergitasin ettevaatlikult tekiserva ning kompasin naise jalgu – jalalabad ning sääre osa olid kuni põlveni külmad. Vanarahva ütlemine suremise kohta – varbad külmad – peab paika sada protsenti. Sellel on loomulikult ka loogiline seletus, keha on üks tark masin ja kui ressursid on väikesed, hoiab ta elus kõige olulisema osa organismist ehk südame ja kopsud. Tavaliselt on sooja ja külma ihu piir lahkujal kusagil põlvel või veidi üle põlve, poole reieni.

Ühe teekonna lõpp

Sel ööl istusime mõlemad koos kolleegiga Sanni juures. Hingamine muutus järjest vaevalisemaks, lisahapnikust polnud enam abi. Lisaks oli tõusnud kõrge palavik, mida ravimid enam ei alandanud ning polnud ka mõtet enam selle alandamist üritada. Keha võitles oma ellujäämise eest, kuidas suutis. Me ei saanud teha midagi muud, kui niisutada pidevalt Sanni kuivi huuli ning pühkida niiske lapiga tema näolt higipiisku. 

Mingil hetkel pidi kolleeg lahkuma ning jäime kahekesi. Istusin voodi ääres tooli, minu üks käsi lebas voodil, Sanni sõrmed minu peos. Teise käega silitasin tema tumedaid juukseid, kus polnud vaatamata vanusele veel ühtegi halli karva. Tema hingamine muutus iga hetkega üha pinnalisemaks ning oli selge, et naine asub kohe-kohe oma viimsele, kõige pikemale matkale. Olin juba üle poole tunni selliselt istunud ja tundsin tarvet käia wc-s. Ma aga ei liigutanud ennast mitte millimeetritki, vaid ainult mõte liikus minu peas. Ühtäkki tundsin Sanni sõrmede kerget survet oma käel. Tema sõrmed olid kergelt kõverdunud ja hoidsid minu kätt. See oli nagu sõnum, hääletu hüüe: “Ära mine! Ära jäta mind üksi!” Tundsin, kuidas külmavärin minust üle käis. See oli nii kummaline, salapärane hetk. Kuidas saab, teab, tunneb inimene, kes on teadvuseta, seda, mida teine inimene mõtleb? 

Jäin paigale ning kõigest kümmekond minutit hiljem tegi Sanni viimase hingetõmbe, õieti välja hingamise, sest inimene hingab surma hetkel välja. Seisin tema voodi kõrval, tema käsi ikka veel minu peos ning silitasin tasa tema juukseid. “Head teed sulle, Sanni” laususin ma vaikselt. “Oled olnud hea inimene, kerget lendu sulle tähtede taha,” jätkasin ma vaikselt, ikka veel naise kätt hoides. Siis vabastasin oma käe ning asetasin Sanni elu näinud käed tema rinnale. Üks teekond oli otsa saanud.

Autor: Liina Kasvandik