Minu kaotuse lugu

Kõhutunne aimab halba, aga proovin vägisi süstida endasse positiivsust ja kinnitada iseendale, et sellised asjad juhtuvad meist kusagil kaugel, aga meiega nii ei lähe. Sunnin ennast rahulikult hingama, ise samal ajal lennupileteid otsides. Tunnen, et kõik, mis mu ümber toimub on täiesti tühine. Ainus mõte on, et ma saaks nüüd ja kohe Eestisse, mis sest, et ma tean, et Covid piirangute tõttu mind haiglasse niikuinii ju ei lubata. Kuna ma ei suuda ennast piisavalt kokku võtta, aitab sõber piletid ära osta järgmisel varahommikul lahkuvale lennule.

Käed värisevad, silmad on paiste nutetud, sest juba eelmisel õhtul on õde viidud kunstlikku koomasse. Sisendan endale taaskord, et nii on parem. Ja kui ma Eestis maandun, siis saan teada, et seis on stabiilne ja siit edasi hakkab tagasi paremuse poole minema. Kallistan lennujaama ees abikaasat proovides mitte uuesti nutma hakata ja liigun sisse. Juba lennujaama jõudmine tekitas tunde, et olen perele lähemal. Isu ei ole, aga ma tean, et pean midagi sööma. Võtan kohvi ja saiakese ja leian kõige vaiksemas nurgakeses endale koha.

Kaevan rahakoti vahelt välja pildi, kus oleme õdedega koos, ja panen selle enda telefonikaante vahele. Tol hetkel tekitas see tugeva tunde lähedusest õega. (See pilt on seal siiani). Lappan Messengeris läbi kontakte, kes sellisel kellaajal ärkvel on. Tunnen, et pean kellegagi suhtlema, kes võiks minusse positiivsust süstida ja mind kuidagigi rahustada. Näen seal endist kolleegi, kes on alati olnud ülimalt positiivne ja palun tal minuga vestelda. Õnneks teeb ta seda meeleldi ja tunne läheb hetkeks veidi rahulikumaks.

Hetked pärast õe surma

Ja siis tuleb teade, et õe elukaaslane on saatnud häälsõnumi. Isegi seda avamata tean, mis see on. Pisarad voolavad. Panen selle käima ja vajutan uuesti kinni nii pea kui olen poolelt lauselt aru saanud, et see oli teade minu õe surmast. Pea hakkab korrutama järjepidevalt, et see ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see ei ole võimalik! Sellised asjad meiega ei juhtu, need on filmides, kusagil kaugel siit! Aga mitte minu õega! Palun lihtsalt keegi öelge, et tegu on eksitusega.

Ma nutsin vist nii valjusti, sest ühel hetkel sain aru, et inimesed mu ümber vaatavad, aga mul oli täiesti ükskõik. Mu maailm oli kokku varisenud – lennujaamas, täiesti üksi olles. Automaatselt helistasin ma sellele samale kolleegile esimesena ja lihtsalt nuttes korrutasin talle, et see ei ole võimalik, see ei ole võimalik. Ta proovis mind veenda, et ma tagasi koju läheks ja täna ei lendaks. Aga ma ei soovinud muud kui ainult enda pere juurde minna nii kiiresti kui võimalik. Lõpetasin temaga kõne üsna kiirelt, sest tundsin vajadust helistada koheselt enda teisele õele.

See on lihtsalt nii kohutav tunne, kuidas kõne-kõne järel pead teavitama lähedastele midagi sellist, mida mitte kunagi isegi enda kõige halvemas unenäos ei ole suutnud ette kujutada. Alles hiljem sain aru, et mu valik kellele ja mis järjekorras teavitasin, ei olnud ehk kõige loogilisem. Sel hetkel tegi aju valiku ise, ilmselt tuginedes sellele, kes mu elus läbi aegade mulle väga olulisel kohal on ja on olnud. Selles nimekirjas oli ka inimesi, kellega ma ei olnud mitmeid kuid või kauemgi suhelnud. Ma ei mõtestanud seda varem nii lahti, aga hiljem sain aru, et ilmselt alateadvuses tundsin, et need inimesed suudaksid mulle kõige paremini toeks olla.

Ja nii ma siis nutsin terve lennujaamas oleku aja telefoni otsas kellegagi vesteldes, kadunud igasugune reaalsustaju. Sinna maani välja, et ma ei pannud tähele, et ühel hetkel istusin lennujaama põrandal maas, täiesti üksi. Järsku astus mu juurde üks mees ja ütles, et ta arvab, et mu lennu väravat muudeti ja ma peaks mujale liikuma. Kõrvaltvaatajana võib tunduda imelik, aga seal nimekirjas ei olnud mu vanemaid. Neile ma ei helistanudki. Ma lihtsalt ei suutnud. Ainuüksi ettekujutus, mis nendega hetkel toimub, oli nii valus, et ma teadsin, et mina ei suuda sel hetkel olla neile toeks ja vastupidi. Enne lennule minemist saatsin neile vaid hunniku voolavate pisaratega emotikone. Kui ma oleks neile helistanud, siis ma ilmselt ei oleks lennule saanud paanikahoo vmt pärast.

Lennule sisenedes küsisin lennukipersonalilt rahustit, et lend kuidagigi üle elada. Õnneks olid nad väga mõistvad ja jälgisid mind terve lennu vältel. Ka minu kõrval istunud ema ja tütar said ühel hetkel aru, et minuga on midagi juhtunud. Nad kutsusid stjuardessi, et ta mulle vett tooks, sest ma ei suutnud enda hingamist kuidagi korda saada. Mu parim sõbranna oli pakkunud ennast mulle lennujaama vastu tulema, olenemata sellest, et ta oli tol hetkel Jõgeval, kui ma helistasin. Eestis maandudes ja kohvrit oodates nägin, et inimesed on hakanud saatma kaastundeavaldusi ja mu pea tõrkus neile vastamast. Ma siiralt lootsin, et see kõik on lihtsalt üks suur eksitus. Kui turvatsoonist väljumise uksed avanesid ja sõbrannat nägin, siis vajusin talle lihtsalt kaela. Nutsime koos.

Pikk ja valulik asjaajamiste teekond

Surmateate saamise hetkel mõistsin, et see saab olema üks väga raske teekond kõigile – mulle, teisele õele, vanematele, õe elukaaslasele, õe lastele, lähisugulastele jne. Aeg täis tuhandeid küsimusi, alustades sellest, et mis nüüd edasi saab, kuidas üldse on nii võimalik edasi elada kuni sinna maani välja, et kellelt ja mida nüüd üldse küsima peaks. Proovides ise selles valus ja ahastuses ellu jääda, matsin ennast esimesest hetkest peale tegevuse alla, mis oli mulle turvaline – asjade organiseerimine ja korraldamine. Ehk keskendusin täielikult õigete küsimuste otsimisele ja vastuste leidmisele.

Seadsin endale eesmärgiks proovida säästa kõiki teisi vähemalt niigi palju, et nad saaks maksimaalselt keskenduda ellujäämisele, leinamisele ja ei peaks tegelema kogu olukorra „lahendamisega“. Nendele küsimustele vastuste leidmine teeb haiget, kuna see teeb olukorra valusalt reaalseks. Ilmselt tahtsin neid mässida justkui mingisse kaitseloori – sõnumiga, et ma tegelen ise, aga palun teie hoidke nüüd ennast. Ma ei suuda rohkem valu vastu võtta, kui kellestki teist nüüd selle protsessi käigus ka veel midagi juhtuma peaks.

Miks ma seda kõike kirjutan?

Tänaseks on õe surmast möödas 10 kuud ja kõik küsimused ei ole kaugeltki veel vastuseid leidnud. Küll aga tundsin ma ennast sellel teekonnal tihti väga üksi – ei, mitte selle pärast, et mu pere ja õe lähedased ei oleks kogu protsessis kaasa aidanud või tuge pakkunud, vaid selle pärast, et mul ei ole olnud kunagi varem sellist kogemust enda elus ja seetõttu puudus mul igasugune ülevaade, et kust nüüd üldse pihta hakata, mis küsimusi küsida, kellelt, miks jne. Sest ka mul oli varasemast ilmselt tunne, et surm lõppeb matusega ning tuleb vaikselt elus edasi liikuda. Kaugematel tuttavatel ju laias laastus nii ongi, aga mitte perel, kelle jaoks on muutunud absoluutselt kõik.

Abi leida asjaajamistel oli nii keeruline ja info oli puudulik või täielikult puudu. Ja viimane asi, mida sellisel hetkel teha tahad, on otsida lahendusi küsimustele, teadmata isegi, mida küsida vaja on. Sellest kogemusest tulenevalt, olles ise antud teekonnal väga palju õppinud, hakkas mõned kuud tagasi mu peas idanema mõte, kuidas ma saaks laiemalt aidata inimesi sellel teekonnal. Sellises olukorras inimesi on kahjuks väga palju – ühel hetkel oleme me kõik sunnitud lähedase surmaga kokku puutuma. Ja kui kasvõi mõni inimene saab minu jagatud infost tuge ja suuniseid, et veidigi lihtsamini leida õiged küsimused ja ka vastused vähema aja- ja närvikuluga, on see leht enda eesmärgi täitnud.

Minu suurem eesmärk on tuua inimeste teadvusesse see, et surmast rääkida on okei. See ei pea olema tabuteema. Ei, ma ei räägi siin sellest, et kuidas ja millal keegi sureb, vaid kui see üks hetk juhtub (šokeeriv, aga ka sina ei ole surematu), siis lähedased saavad rahus leinata, mitte tegeleda asjaajamistega, mis sel hetkel tunduvad nagu pidev noa keeramine haavas.