Kuidas toetada lähedase kaotanud last? Ove Liis Mahhov

Selle artikli autor on arst, psühhiaatria resident ja 2 lapse ema Ove Liis Mahhov. Paljud teavad teda läbi tema Instagrami konto @oveliis, kus ta jagab palju kasulikku sisendit inimeste vaimse tervisega seoses.

***

Tänapäeva heaoluühiskonnas üritatakse lapsi surma ja muude eluraskuste eest hoida nii kaua kui võimalik. Surm ei ole enam normaalne osa elust, vaid midagi, millest tohib rääkida vaid sosinal ja kindlasti mitte laste kuuldes. Kui laps puutub lähedase surmaga kokku, ei tea ta, millega tegu ja kuidas sellega peaks toime tulema. Vanemadki on segaduses: kui palju peaks lapsele rääkima? Kuidas? Kas teda matustele kaasa võtta? Mis siis, kui laps mu kurbust näeb – on see talle kahjulik?

Õnneks saavad lapse lähedased väga palju ära teha, et tema vaimset tervist selles raskes olukorras toetada. Igas vanuses lapsele on võimalik pakkuda tuge ja selgitusi, mis teda leinas aitavad.

Surma mõistmine erinevates vanustes

Alla 5 aasta vanuste laste jaoks on surm abstraktne ja raskesti kujuteldav. See tundub nagu ajutine kehalise seisundi muutus, midagi unetaolist. Nad võivad küsida “Millal ta tagasi tuleb?” ja “Kas tal seal hauas külm ei hakka?”. Neile saab selgitada surma praktiliste näidetega. “Ta on surnud: ei hinga enam, tema juuksed ei kasva, ta ei söö, ei räägi, ei tunne valu. Tema keha hakkab lagunema ja muutub mullaks.” Kindlasti peaks vältima mõisteid “läks pikale reisile” või “jäi pikka unne”. Kui neid kasutada, võib laps hakata tundma tugevat hirmu vanema eemalemineku ees (“äkki läheb tema ka reisile ära”) või hakata tema uinumist kartma.

5-10-aastased hakkavad mõistma surma lõplikkust ja vältimatust. Siiski, sarnaselt nooremate lastega vajavad nad leinaga toimetulekuks füüsilisi, konkreetseid toiminguid ja esemeid. Neid aitavad rituaalid, haua külastamine, lahkunu isiklikud asjad. Nad vajavad juhtunu mõistmiseks mitmekülgset infot ja korduvaid arutelusid. Seda võiks neile ka pakkuda. On normaalne, kui need vestlused ja tundepuhangud on lühikesed. See ei tähenda, et laps ei hooli – tal on lihtsalt raske tugevaid emotsioone pikalt taluda. 

10+ vanuses lapsed ja teismelised mõistavad surma abstraktsust ja tajuvad selle pikaajalisi tagajärgi. Tulemus: tugev lein. Sellega käib kaasas isikliku surelikkuse tunne, mida on mõnikord väga raske taluda. Nad mõistavad ja analüüsivad toimunut hästi. Kui neile valetada või osa infot rääkimata jätta, võivad nad sellele kiiresti jälile jõuda ja kaotada usalduse vanema suhtes. 

Igas eas laste puhul võiks jälgida järgmisi põhimõtteid:

Aus, avatud suhtlus

Surma võiks selgitada vastavalt vanusele, ausalt ja kogu teadaoleva info põhjal. Mida paremini on laps juhtunuga kursis, seda kergem on tal toimunut mõista ja vähem tekib häirivaid teooriad ning fantaasiaid. Kui laps saab hiljem teada, et tema eest midagi varjati või valetati (ja sageli saab), võib see teha pöördumatut kahju vanema-lapse vahelisele usaldussuhtele. See kehtib ka enesetapu või traumaatilise surma korral. 

Paku võimalusi aruteluks ja mõistmiseks

Mõnikord on lapsevanemal raske juhtunust mõelda, veel enam rääkida. Siiski, kui vähegi jaksad – lapsega juhtunust avameelselt rääkimine teeb selle talumise talle palju kergemaks. Julgusta teda küsimusi esitama. Arutle surma eriaspektide, sellega kaasnevate tunnete üle. Vaadake koos mälestusesemeid. Kui laps soovib, võite koos hauda külastada. Kui näed last surma, matuseid läbi mängimas või joonistamas, siis tea – see on talle kasulik ja normaalne viis juhtunut enda jaoks mõtestada. 

Aita mõista ja ellu integreerida

Lase lapsel surmaga seotud rituaalides osaleda. Need aitavad mõeldamatu sündmusega leppida, pakuvad kaose keskel struktuuri ning võimalust enda tundeid väljendada, teistelt tuge vastu võtta. Näiteks – hoia alles kadunut meenutavaid esemeid. Laps tunneb nende kaudu lahkunuga lähedust, see aitab tal igatsust paremini taluda. 

Võta ta matustele kaasa, aga valmista ta ette – selgita täpselt, milline lahkunu välja näeb, mis toimub, kuidas lahkunu välimus tavapärasest erineb. Ole tema juures, valmis vajadusel ruumist lahkuma. Arutage pärast, mis juhtus ja mida ta tundis. Mõnikord vanemad kardavad lapsi ärasaatmisele kaasata, sest neil on enda lapsepõlvest kaasas surnuga seotud hirmutavad mälestused. Need tekivad siis, kui laps näeb surnut ootamatult või ettevalmistuseta.

Selgita talle: “Läheme saali, vasakul on küünlad, keskel on kuldse äärega kirst, selle kõrval on lilled. Kirstus on vanaema, tal on seljas sinine kleit, juuksed on kammitud taha (mitte nii, nagu tal kodus olid). Ta on hästi kahvatu, silmad on kinni, näol on palju väikeseid siniseid täppe. Ta käsi on katsudes külm. Lähme kirstu juurde, tõstan su üles, sa võid vaadata. Kui sul on küsimusi või hirm, ütle kohe, lähme välja või arutame.” Enda tundeid ei pea peitma – kui sa seda teed, võib laps saada valesõnumi, et ka tema ei tohiks kurbust välja näidata. 

Aita lapsel oma tunnetega toime tulla

Kui võimalik, ära saada last kodust eemale. Tuttav ja stabiilne keskkond teeb talle tunnetega toimetuleku lihtsamaks. Väga sageli vajab laps mõnda aega peale lähedase surma suuremat lähedust ja rohkem tähelepanu lapsevanemalt – paku talle seda. Sageli laps kardab, et ka teiste lähedastega võib midagi juhtuda. Normaliseeri seda hirmu – selgita lapsele, et tema reaktsioon ja tunded on normaalsed. Küsi: “Mõnikord tundub lastele, et nemad on lähedase surmas süüdi. Kas sinul ka selliseid mõtteid on peast läbi käinud?” Selgita, et see tunne on normaalne ja juhtunu kindlasti pole tema süü. 

Kui laps väljendab oma tundeid, siis ära pisenda neid (“Ei ole midagi nii hullu, meie oleme sul ju olemas.”) ega suuna alla suruma (“Ära ole kurb.”) Kui ta on kurb, anna talle lootust, et läheb lihtsamaks, samas tunnista, et see võib võtta aega. Mida vanemaks laps kasvab, seda mitmekihilisemaks muutub tema arusaamine maailmast. Vestlused lahkunust muutuvad abstraktsemaks. Kui neid aeg-ajalt pidada, loob laps lahkunust endale sisemise ettekujutuse, mis tal kaotusega paremini toime tulla aitab ning mida ta endaga edaspidi kaasas saab kanda. 

Lähedase inimese kaotus ei tähenda, et lapsele on määratud elu depressiooni, ärevuse ja posttraumaatilise stressihäirega. Surm on elu loomulik osa ja kui last tema leinas hästi toetada, jääb ta kallist inimest südames kandma ilma, et see talle täiskasvanuelus vaimse tervise probleeme tekitaks.