Kerstini kaotuse lugu. III osa

Investeerimiskogukonnas räägitakse aina enam miks ning kelle või mille nimel oma portfelli ja jõukust kasvatada. Üks hästi lihtne, kuid samas ka oluline mõte on minu hinnangul, et suurim kingitus lastele on see, kui vanemad saavad endaga vanaduspõlves ise (võimalikult) hästi hakkama ega ole lastele koormaks – ei füüsiliselt, vaimselt ega materiaalselt.

Ei soovi olla lastele koormaks

Noored vanemad tahavad tihtipeale investeerida ka laste nimel, kuid eelkõige võiks olla siht kasvatada enda portfell piisavalt suureks, et oleks võimalus iseennast toetada olukorras, kus enam ei saa või taha tööl käia. Just nagu lennukis – enne pane endale hapnikumask ette ning alles seejärel aita teisi. Vanemate portfell annab ka võimaluse lapsi nende eluteel toetada. See oli arusaam, mille me Otiga üsna oma investeerimisteekonna alguses enda jaoks läbi mõtlesime ja eesmärgistasime.

Selleaastase Investeerimisfestivali lõpetas väga jõuline ja mõtlemapanev ettekanne Jaak Roosaarelt, kes jagas enda nägemust Bill Perkinsi raamatust “Die with Zero”. Ma ei saa öelda, et see täielikult minu põhimõtetega kokku läheb, kuid nõustun kindlasti, et oma varandust võiks hakata lastele/lähedastele jagama varem kui peale surma. Sellega haakub ka antud kirjutise teema: mis asjad rääkida läbi enne lähedase lahkumist ning mida teha temast maha jäänud asjadega?

Mitte liiga palju asju

Elasime Otiga koos ligi 14 aastat. Kasvasime koos läbi ühikatoa, üürikorteri ja esimese oma kodu ning jõudsime viimaks n-ö päriskoju, kus oli ruumi kasvada nii meil kui ka lastel. Seega neli ühist pesa. Ott ei olnud oma olemuselt minimalist, kuid minuga ei ole vist võimalik koos elada, ilma et hakkaksid ka ise vähem tarbima ja rohkem korda hoidma. Või allud minu hoitud korrale 🙂 . Seega pean ütlema, et minu armsa 35-aastase abikaasa elus ei olnudki asju, mis temast maha jäid, liiga palju.

Otist, nagu eeldatavasti ka teistest lahkunutest, jäid maha peamiselt riided. Kes Otti tundis, see teadis, et tegelikult ei hoolinud ta eriti oma välimusest ega riietest. Ta ei tahtnud oma energiat kulutada sellele, et otsustada, mis nüüd sobib või ei sobi ning ostis seega pigem mitu ühesugust särki ning kandis vaid riideid, mis olid mugavad ja funktsionaalsed. Ta ei pidanud pingutama, et näha välja nagu “hull teadlane”. Ta juuksed olid alati püsti, bakenbardid “liiga pikad” ja tema T-särkidel olid alati humoorikad kirjad. Neid tema juukseid ja särke armastasin nii mina kui ka meie lapsed.

Igapäevased, kuid erilised asjad

Üsna kohe peale Oti lahkumist hüppasime lastega tema riidekappi ja kõik valisid endale lemmikud. Laste suurim lemmik oli üks roheline pandadega T-särk. Alati, kui Otil see seljas oli, ütlesid lapsed: “Meie valisime selle särgi issile!”. Nad ütlesid seda i-ga-kord ja see ajas meid alati naerma. Hetkel seda meenutades ja kirjutades naeratan ka. Samas on ka pisar silmis. See on nii ilus mälestus ja selle särgi jätsid lapsed endale. Lisaks valisid nad kõik endale veel midagi.

Kõige uhkem sai muidugi poja saak, sest tema tahtis ka Oti mantleid, pintsakuid ja muuhulgas ka seda uhket vesti, mille Ott endale pulmadeks õmmelda lasi. Minule meeldis üks Oti pusa, mis on megakantud ja üldse mitte “esinduslik”, aga see on nüüd minu mõnnamise pusa, mis küll hargneb ja on kulunud, kuid lõhnab mingil imelisel kombel endiselt Oti järele…

Siiski jäi üle suur kogus särke-triiksärke ja isegi Oti lemmikud pidžaamapüksid, millele oli meil juba enne Oti surma eesmärk olemas. Nimelt rääkisime Otiga läbi, et teeme tema riietest meile lastega ühe suure ja pehme lapiteki, mille all meil talveõhtutel mõnus kallistada on. Minu geniaalsed ideed meeldisid õnneks Otile alati. 🙂 Mõeldud-tehtud. Meie mälestusteki tegi teoks Eelika Liping Tartust (instas @eelikaliping). Hobi-käsitööline, kes tegi ka esimese lapiteki meie eelmisesse kodusse – sinna pikkis ta sisse tammemotiive, sest meie toonane kodu asus Tammelinnas. Lisaks istutasime Otiga enda pulmas punase tamme – tugeva ja vastupidava, usaldusväärse ja väärika, erilise ja kauni tamme –  just nagu seda pidi olema (ja oligi) meie abielu ise. Ametlikult jõudsime abielus olla 10 aastat, kuid mulle meeldib öelda, et olime abielus “elu lõpuni!”.

Mälestusesemed 

Peale riiete olid veel mõned asjad, millel on meie südames väga eriline koht. Nimelt Oti lõhn, mis oli loomulikult minu enda valitud ja temale kingitud, liikus Oti riiulist minu lõhnade sekka. Olen seda mitmel korral kasutanud ja saanud ka komplimente, et “oh, kui hästi sa lõhnad”. Muidugi! Meeste ja naiste lõhnade eristamine on müüt – oluline on lõhna koostis ja see, et see komplimenteeriks just selle kandjat. Oti lõhn minu peal  – see on ju nii loomulik! 🙂

Poja tahtis endale issi pardlit – no muidugi, kümme aastat veel ja siis on sellega ehk ka midagi teha. 🙂 Tütred võtsid kohe kasutusele issi kingalusika. See on nii imelik asi – mina pole seda iial vajanud ega kasutanud, aga Ott selleta ei saanud ja tütred on vist temasse. Lisaks jäävad kedagi ootama ka Oti äge rahakott (Altoni bränd, taaskord minu enda kingitus Otile) ja nahast kaarditasku. Kui suur osa asjadest jõuavad mingil hetkel Taaskasutuskeskusesse, siis need tunduvad nii igavesed, kvaliteetsed ja erilised, et neid tasub minu hinnangul hoida. 

Otist jäi ka maha suur hunnik meditsiinilisi dokumente ja haiguslugusid. Kuna ta oli terve elu justkui “millegagi võidelnud”, siis on neid pabereid palju. Ja pabereid ma üldse ei armasta, konMari järgi on see kategooria mälestusesemena üsna mõttetu. Siiski on mul miski sisetunne, et nendest paberitest saab veel miskit õppida ja ühest minu lapsest saab ju arst, eksju, onju, jah… 🙂 Kui aga mõni sõber või sugulane tunneb seda lugedes, et tahab neist paberitest midagi uurida või õppida, siis helistage.

Tuleviku kindlustamine

Meil oli Otiga haruldane võimalus asjad eelnevalt läbi arutada – mis, kuhu ja kuidas jääb. Nii jõudsime teha ka testamendi, et minu surmajärgsed toimingud lihtsamad oleksid. Nimelt määras Ott mind enda ainupärijaks, et mul oleks võimalus ise vastavalt enda analüüsile ja võimalustele teha otsuseid kinnisvara müügi osas. Suur osa arveid tuli juba enne minu nimele, aga see, mis ei tulnud, selle tegime ümber juba enne Oti lahkumist – näiteks mingid kommunaallepingud või kodulaen. Milline privileeg! Mõistan kui keeruline see kõik oleks võinud olla, kui surm oleks tulnud äkki.

Viimasel suvel vaatasime otsa ka oma eelarvele – Excelile, kus kirjas meie tarbimine, kommunaalid, kohustused ja investeeringud ning panime paika plaanid A, B ja C. See kõik toimus 2022. aasta suvel, kus euribor oli värskelt nulli jõudnud. Tegelikult ei osanud me siis ette näha, mis seis on majanduses 2022. aasta detsembris, kui Ott suri, ja sealt edasi – praegu 2023. aasta septembris. Seega panin ma ise uue aasta alguses plaanidest A, B ja C kokku enda eelarveplaani D, sest suvel arvestatud numbrid ei jooksnud enam Excelis kokku. Seda tehes võtsin arvesse kõike, mida teadsin, kõike, mida olin Otilt õppinud ning kõike, mida juurde lugesin.

Lein õpetab

See tekitas minu motivatsioonis õppida majandust ning investeerimist tohutult suure kvalitatiivse hüppe. Olin 2023. aasta alguses kohas, kus sain aru, KUI VÄHE ma tegelikult tean ja KUI PALJU ma olin Oti geniaalsuse najal elanud. See teadmine aga tekitas mulle suure hirmu. Tasapisi tekkis selle kõrvale ka suur tahtmine olla ise sama äge. Analüüsisin kõiki neid aastaid koos Otiga ja mul oli tunne, et see kõik oli olnud nagu üks treeninglaager, mis mind just selleks hetkeks ette oli valmistanud. Olin nii tänulik selle aja ja Oti eest. Olin isegi tänulik selle leina eest, mis mind üksi tundmatusse vette viskas.

Mõtlesin sellele, mida Ott mulle ütles ja miks ta mind valis. Mulle tundus alati, et olen võitnud jackpoti, ma ei suutnud oma õnne uskuda. Ott aga rõhutas pidevalt, et teda toetab minu positiivne ellusuhtumine ning talle pakub turvatunnet minu hea füüsiline ja vaimne tervis ning oskus kõigis head näha. Mõtlesin sellele, kuidas ta minusse uskus ja see lohutas mind. Sain sellest mõttest tuld juurde ja see toidab mind senini.

Ma saan hakkama!

Nüüd, kuus kuud hiljem, olen kindel, et saan hakkama ja miski ei suuda mind kõigutada. Ehitan elu, mis ei pea tingimata kõrvalvaatajale hea välja nägema, vaid peab mulle endale õnnelik olema. Jah, pean ümber tegema meie masterplani, nihutama ajaskaalat veidi tulevikku ja kasutama ära oma parimat omadust – säilenõtkust. Teate, seda sõna? Kuna töötan haridusvaldkonnas, siis on see uus ja moodne viis kirjeldada seda, kuidas haridusmaastik ja -juhtimine peab käima ajaga kaasas, samas hoides vana head essentsi. Minu jaoks kirjeldab see sõna, aga suurepäraselt minu ja Oti liitu. Säilenõtkus – kiiresti kohanev, elujaatav, alati edasi püüdlev ja samas iga hetke nautiv liit. Hoian seda mantrat endaga kaasas!

Aitäh Sulle, kes Sa minu kaotuse loo lõpuni lugesid. Kirjutamine on minu jaoks nagu tasuta teraapia. Aitäh.

Teie Kessu
Juuli 2023

Kerstini kaotusloo eelmised osad leia siit:

Kerstini kaotuse lugu. I osa

Kerstini kaotuse lugu. II osa