Käes oli 29. jaanuari pärastlõuna, pereõe jaoks enamasti pigem üsna rahulik aeg, kui töötelefoni asemel helises hoopis minu isiklik telefon. Helistajaks oli minu ema ning praeguseks hetkeks võib öelda, et sõnum oli selline, mis muutis mu elu. Tänaseks on möödunud viis aastat, kui sain elu poolt surma teemadesse tõmmatud ning tänases artiklis vaatangi sellele veidi tagasi.
Lein lõi ukse jalaga lahti
2021. aasta 1. veebruari lõuna oli see hetk, kui minu vanatädi viimase hingetõmbe võttis. Võiks ju arvata, et sellega kaasnes kergendustunne, sest antud hetkele oli eelnenud stressirohked 72 tundi otsides infot ja vastuseid, et leida talle parim hooldus pärast seda, kui tervishoiusüsteem oli ta hooletusse jätnud. Aga kergendustunnet ei tulnud, hoopis lein lõi jalaga ukse lahti ning otsustas, et nüüd on vaja kiirkorras kõik leina etapid läbi käia.
Protsessis, kus süütunne, viha ja kurbus omavahel mu sees mängisid, olin mina vaimselt keskendunud vastuste leidmisele. Kas ma oleks saanud midagi veel teha? Mis oleks olnud see “õige” lahendus vanatädi elu lõpule? Ja isegi, kui lein vaikselt oma asjad kokku pakkis ja ukse tasakesi enda selja tagant kinni tõmbas, olin mina juba niivõrd sügaval raamatutes, artiklites ja videotes, et ei märganudki selle lahkumist.
Kes ma siis olen?
Samal suvel sattusin guugeldades sellise mõiste peale nagu“death doula” ning siis oli asi juba otsustatud – see ongi eriala, kuhu nüüd edasi liigun. Üks küsimus, millele ma aga endiselt vastata ei oska, on “kes ma siis olen?”. Diplom on vaimse tervise õe erialal, seega peaksin nagu õde olema. Samas tunnen, et elulõpu toetaja/doula mõiste on laiem ning selle alla kuulub ka selline tugi, mida ma õena peredele pakkuda ei saa. Eriti sellised meetodid, mida kasutasid meie esivanemad.
Õenduses aetakse alati taga kõige uuemat teaduspõhist lähenemisviisi.. aga kas alati on vaja leiutada jalgratast? Muidugi meeldib mulle lugeda uusi uuringuid palliatiivist, aga olen leppinud ka sellega, et elu lõpu hoolduses on palju sellist hoolt, mida teadus ei suuda selgitada. Põhitööks on mul hoopis palliatiivravi õpetamine õendustudengitele, mida väga naudin – õpetada elulisi teemasid eetika, suhtlemise ja enesehoiu teemal. Inglise keeles on sellele küsimusele palju lihtsam vastata, sest keeleliselt on termineid lihtsalt rohkem. Inglise keelest ütlen alati, et olen “death educator” – proovi nüüd see siis eesti keelde tõlkida ilma, et jääks mulje, nagu jagaksin kontorilauda vikatimehega.
Miks me küll ei räägi surmast?
Sellel teel on olnud mitmeid õppetunde. Ilmselt kõige olulisem on olnud õppida leppima “EI”-ga. Kui alguses surma teemadesse sukeldudes nägin karjuvat vajadust ühiskonnas sellest rääkida, siis valmistas mulle palju trotsi see, kui keegi sellest keeldus. Olgu see minu tuttav, õppejõud või projekti rahastuse komisjon. Minu jaoks tundus see kõik nii selge ja teiste tahtlik pilgu mujale pööramine tundus nagu isiklik hoop.
Aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et tegu ei olnud isikliku vastuoluga, vaid nende inimeste endi varasemate kogemustega. See õpetas, et isegi, kui inimesel pole otsaette kirjutatud, et ta näiteks kuu aega tagasi mattis enda õe, tuleb ennetavalt olla empaatiline nendest teemadest rääkides. Seda mõtet püüan ka enda tudengitele edasi anda, sest näen, et tihti sildistatakse “raskeid” patsiente ilma, et keegi päriselt huvituks, miks nad sellised on. Sama oluline on olla empaatiline ka oma kolleegide suhtes. Meil kõigil on halbu päevi ja vahest on selle taga suured mured, mida me lihtsalt ei suuda tööle tulles riietusruumi varna riputada.
Täisring
Eks nende viie aasta jooksul on olnud ikka hetki, kus küsin endalt, millal olen siis valmis järgmiseks sammuks? Millal tulen oma uue ametiga “kapist välja”? Millal võin hakata koolitama? Millal võin olla toeks võõrastele? Kuna neid vastuseid pole ju ka kellegi pealt spikerdada, siis enamasti olen toetunud sellele, et elu annab õigel hetkel vastused. Küll aga tunnistan, et tänaseks on tekkinud hea sisemine tunne, et olen õigel teel. Eriti pärast seda, kui sain aasta tagasi asutatud Vivencia.
Minu jaoks saigi ring täis, kui kuulutasin välja “Surmast selgelt” veebinaride sarja. Vajadus selliste veebinaride järgi oli väga suur ning pea iga nädal kuulen, kuidas elementaarsete elu lõpu, surma ja matuste oskuste õppimine oleks kõigile nii vajalik. Justkui oskus, mida peaks õpetama koolides nii, nagu õpetatakse pereplaneerimist. Seetõttu otsustasingi, et “Surmast selgelt” saab korduvaks projektiks, et ükskõik, kes tunneb vajadust seda teemat enda jaoks avada, saab seda teha lihtsalt ja oma koduses keskkonnas. Kokkuvõtvalt – tegemist on veebinaridega, mida oleksin ise vajanud hetkel, kui sain emalt viis aastat tagasi kõne, et meie vanatädi on lõppstaadiumis. Et keegi oleks lihtsalt andnud kätte need esimesed niidiotsad…
Seiklused surma maailmas
Räägime Surmast lehel pole ma teadlikult enda isiklikku lugu palju jaganud. Põhjus on lihtne – kuna kirjutamine on olnud kõige kõrvalt minu teraapia, siis tänaseks on kõik minu seiklused “surma maailmas” juba raamatuks valmis kirjutatud. Nii pikk lugu nagu see, kuidas läbi surma teemade püstijalakomöödiani jõudsin, lihtsalt ei mahu ühte artiklisse. Need lood ootavad nüüd ainult õiget kirjastust, et need avalikkuseni tuua.
Aga kui rääkida leinast, siis ütleme nii, et temaga on mul iga aasta kohtumine Belgias ühes väikelinna katedraalis, kus igal aastal 1. veebruari kandis käin rahvusvahelisel palliatiivravi programmis õpetamas. See ongi nagu iga-aastane rituaal, et peegeldada, kuidas mul on läinud ning kas minu vanatädi (või hoopis lein) tunneb, et olen õigel teel.
Autor: Jane Kaju, RN APN MSc.
