Tõstame kaane ehk kogemused surmateemalisest veebifestivalist. Jane Kaju

Kolm päeva hommikust õhtuni erinevaid surmateemalisi ettekandeid üle maailma? Jah, palun! – Ehk hiljuti toimus surmateemaline veebifestival nimega “Lifting the Lid”. Läbi mingi õnne oli ka minul võimalik seal esineda ja esindada meie väikest Eestit. Antud artiklis jagangi veidi nii enda muljeid kui ka mõtteid UKst pärit ürituse peakorraldajate Jo Dagless’i ja Victoria Keen’i poolt. Nende visiooniks on soodustada avatud vestlusi surma ja suremise teemal, luues turvalisi ruume, kus inimesed saavad jagada oma lugusid, arutleda ja tegutseda, et tuua muutusi surmatöö valdkonda. Lisaks rõhutavad nad, kui oluline on õppida teistelt kultuuridelt erinevaid viise suhestumaks elu paratamatu lõpuga.

24/7 esitlused

Esinejaid ja osalejaid oli igast maailma nurgast… ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes. Oli USAst, Kanadast, muidugi Euroopast, Indiast, Jaapanist ja ka Austraaliast. Ajavööndi tõttu oli meie jaoks ka ajakava varahommikust varaste öötundideni. Seega oli üsna normaalne olukord, kus mõned osalejad joovad hommikukohvi, teised söövad õhtust. Ajavahe tõttu pidin kahjuks ikkagi paar hilisõhtust ja hommikust ettekannet jätma kuulamata, sest muidu ei jaksaks ma ka järgneval päeval kaasa mõelda. Eriti naljakas oli näha korraldajaid õhtul hilja veel Zoomis ning hommikul ise uuesti liitudes olid nad endiselt kohal. Hämmastav pühendumus! Jo ja Victoria ütlesid, et ilma 20 vabatahtliku moderaatorita ei oleks see võimalik olnud. Lisaks oli terve festivali programm koos pea kümne erineva ajavööndiga toodud välja suures Exceli tabelis, et lihtsustada osalejate jaoks programmi jälgimist.

Kompides piire

Olen enda arvates surma teemadele üsna avatud, eriti uute vaatenurkade kuulamisele. Küll aga oli 50 esineja seas ka neid, kelle puhul kompisin ka enda taluvuse piire. Mõni esitleja lihtsalt ei sobinud minuga või oli mõni minu maailmavaatest nii kaugel, et isegi ennast nende kingadesse panek oli liiga keeruline. Ega kõik kõigile meeldida ei saagi. Kindlasti mängis rolli ka minu enda energiatase, sest näiteks laupäeva ja pühapäeva õhtuks oli päev läbi arvuti taga olemist ikkagi ära väsitanud. 

Teisalt oli meeldejääv üks õhtune sessioon, kus räägiti, kuidas loominguliselt läheneda järelhüüde tegemisele. Esialgu jagati näiteid, nagu sõnapilve, Mural kollaaži või isegi joonistatud puu loomist, kus puu juurtel on pereliikmed, okstel sõbrad/tuttavad/kolleegid ja puu tüvel on kirjas olulised sündmused ja saavutused elus. Antud sessioon ei olnud pelgalt ainult loeng, vaid õpituba, kus pidime Zoomi breakout-ruumides omavahel arutama ka enda mõtteid ja soove. 

Sattusin koos Victoriaga, kes oli üks korraldajatest, ühte breakout-ruumi ning jagasime enda kogemusi ja soove. Ütlen ausalt, et kuigi teiste järelhüüetest ja elulõpusoovidest ei ole mul probleem rääkida, siis enda omast rääkimine on veidi keerulisem. Sama paralleel on mul ka õena töötamisel – teiste süstimist või veenivere võtmist ma ei karda, aga vot, kui keegi tuleb mulle nõelaga ligi, siis suure tõenäosusega ma järgmist hetke enam ei mäleta. Seetõttu oli antud õpituba enda mugavuspiiride nihutamine, kuid sain õnneks isegi mingi “kavandi” valmis. 

Üllatavad ettekanded

Kui rääkida aga heas mõttes ekstreemsusest, siis mõni esineja üllatas oma autentsete esitlustega nii, et alles lõppedes mõtlesin, et “oot, mis see nüüd siis oli?”. Näiteks tegi vägeva ettekande Taani fotograaf Klaus Bo Christenson (kindlasti vaadake fotosid tema lehel!), kelle elutööks on pildistada matuserituaale erinevates maailmanurkades. Festivali raames tutvustas ta aga ümbermatmise rituaale. Nimelt on mitmetes kultuurides kombeks mingi aja tagant matta ümber oma lähedase surnukeha. Mõnes kultuuris on see lausa nii äärmuslik, et ümbermatmist tehakse seni, kuni alles on vaid üksikud luutükid. Veel mõned üllatavad faktid, mis esitlusest kõrva jäid:

• kui ümbermatmise ajal surnut kandes voolavad kehavedelikud su kätele ja õlgadele, toob see head õnne; 
• surnukehadele pannakse päikeseprillid ette, sest ei taheta surnutele silma vaadata;
• Tais kaevatakse surnukehad üles suure rituaali jaoks, mille raames taastatakse pealuu välimus (käsitööna!), neid pestakse tee ja hambaharjaga (kusjuures naised võivad pesta vaid naiste koljut ja mehed meeste omi) ja puhtale koljule pannakse kullast leht. Seejärel viiakse see uhke krematooriumi onni peale tuhastamiseks; 
• Indoneesias säilitatakse surnukeha äädikaga.

Varia erinevatest teemadest

Veebifestivalil jagatud ideed pakkusid mitmekülgseid ja kultuurilisi vaatenurki surmaga seotud rituaalidele ning mälestamisele. Näiteks võimaldab 18. sajandi tasku õmblemise traditsioon kasutada lahkunu riideid, luues isikliku ja tähendusliku mälestuseseme, mida saab talletada või kinkida lähedastele. Kariibi matusekombed Inglismaal tõid esile sügava spirituaalsuse, rõhutades, et hing liigub pärast surma edasi üheksa ööpäeva. Matustel on surnu ja lähedased valges, teised osalejad aga riietuvad oma soovide järgi. Poolakate loodud “RISE Ritual Design Toolkit” pakub praktilist raamistikku üleminekuprotsesside tähistamiseks.

Teadus ja kunst mängivad samuti olulist rolli surmaga seotud teemade käsitlemisel. Kunstnikud, muusikud ja poeedid panustavad hingehooldusesse projektiga Soul Repair Café (korraldaja Reveil), kus loovuse abil aidatakse leinajatel oma kogemusi väljendada ja tasakaalu leida. Austraalias aga valmistatakse spetsiaalseid lagunemist ja vigastusi imiteerivaid mannekeene, mida kasutatakse meditsiinilises õppes, et aidata mõista keerulisi bioloogilisi ja anatoomilisi protsesse. Seda lausa nii detailselt, et purgiga tuuakse isegi tehislikud vaglad ja surnukeha aroom kaasa. 

Õppimise teemal jätkates – festivalil räägiti näiteks ka UK tudengite leinaühingu toimetamisest ja jagati, kuidas ülikoolid saavad toetada leinavaid tudengeid. See teema oli ka minu jaoks üsna oluline, sest sain kinnitust, et õppejõuna olen isegi nii mõndagi asja hästi teinud. Lisaks käsitleti surmapoliitika (necropolitics) teemat. Kõik need algatused loovad võimalusi surmast rääkimiseks, lahkunute austamiseks ja leinajate toetamiseks, pakkudes uusi viise selle universaalse, ent intiimse kogemuse käsitlemiseks.

Eesti ettekanne

Tundub, et Eesti tutvustus läks hästi – inimesed kuulasid huviga ning lõpus tuli ka piisavalt küsimusi. Ettekande lindistus peaks lähiajal ilmuma ka festivali Youtube’i lehele. Kui muidu kipume mõtlema, et oleme Eestis kuidagi nii maas surmateemadega, siis pärast esitlust teemal “Ateism elu lõpu hoolduses” sain aru, et midagi on Eestis ka hästi. 

Annetta Mallon Austraaliast rääkis, kuidas paljud elulõpu valdkonnas töötavad inimesed on seal nii usklikud, et isegi näiteks surma doulade õppesse astudes öeldakse vahest, et ei saa sisse, kui ei praktiseerita niiöelda korrektset usku. Enda kogemust jagasid ka kuulajad eri maailma paigust. See pani mind hämmastama, kuid andis ka veidi kinnitust, et dominantse usu puudumine Eestis teebki meist head hooldajad, õed, arstid. Tänu sellele suudame vajadusel kohaneda patsiendi vaadetega ilma, et peaksime kedagi usu tõttu survestama. Ei kujuta ettegi, kui mina õenduse õppejõuna peaks tudengi läbi kukutama, sest too ei ole minuga sama usku.

Ühine missioon

Põhjus, miks sellest festivalist täna kirjutan, on lihtne. Korraldajad Jo ja Victoria, kõik esinejad ja moderaatorid teevad seda kõike tasuta. Festivali piletihind oli aga piletiostja enda otsustada. Osalejate arv kasvab iga aastaga stabiilselt ning paljud esinejad tulevad aastast aastasse tagasi, et publikuga oma teadmisi jagada. Korraldajad on märganud, et esinejate leidmiseks on vaja teha vähem turundustööd, sest inimesed pöörduvad ise nende poole. Tegelikult on isegi pidanud mõnele ära ütlema, sest esinejate avaldusi on nii palju.

Festivali lõpetas hilisöine (vähemalt minu jaoks) küünla süütamine, kus kõik osalejad kogunesid Zoomi oma pidžaamades ja süütasid küünla tänutäheks kõikidele lahkunutele, kes on meie teel olnud. Ka peakorraldaja ütles, et ühiselt vaikuses olemine oli tema jaoks festivali liigutavaim hetk. Ka minul tekkis kogukonnatunne, seda küll surma doulade paneeldiskussiooni ajal, kus üheks küsimuseks oli “Miks sa seda tööd teed?”. Ühine missioon on see, mis tõi meid kokku ning andis energiat edasi liikumiseks. Ning loodetavasti järgmisel aastal on veelgi rohkem eestlasi esindatud.

Autor: Jane Kaju