Teispoolsuse sõnumid vaikusehetkedel. Kristjan Prii

Ma jätkuvalt kogen ja imetlen seda tarkust, mille alusel on meie eksistents loodud. Kuidas sünnib elu, millist infokogu kannavad endas silmaga nähtamatud rakud ja molekulid ning kuidas kõigel oleval on oma koht ja põhjus. Hardo Pajula poolt juhitavas Tähenduse Teejuhtide taskuhäälingus olid külas Indra Reinpuu ja Toomas Trapido. Juttu tuli šamanismist ning elust laiemalt. Kõige muu paeluva seast jäi mind saatma saates väljaöeldud lause: “Kõik mis on, on olemas”. 

Esialgu lihtsana tundunud väide hakkab ennast lahti kerima, kui sellesse sügavamale süüvida. Jah, käega katsutav on arusaadavalt olemas meie tajuväljas. Muude tavameeltega kogetav samuti. Me võime ju vaielda selle üle, kas maakera on lapik või ümmargune, kuid siinkohal ei ole tegemist ju mitte faktipõhise vaidluse vaid ennemini protestiga ühiskondliku surve vastu. Maakeral endal on sellest vaidlusest suhteliselt ükskõik, sest ta lihtsalt on. 

Samamoodi on ka meie tajumisvõimete piirialadele jäävate olukordadega. Kui me ei suuda mõõta mõõtmatut, tasub seda endale tunnistada, mitte väita, et mõõtmatut pole olemas. Soov teada saada, mis eksisteerib aga enne meie sündi ja pärast meie surma siin maises kehastuses, on olnud filosoofiliste ja religioossete arutelude aluseks läbi inimeksistentsi. Konsensust saavutatud ei ole ning tõe monopoli keegi ses küsimuses ei oma. Küll aga jookseb neist aruteludest valdavalt läbi igatsus ja usk, et see kõik on midagi suuremat, kui me teada suudame.

Surm toob väljakutseid

Kuidas siis aga jõuda meelerahuni ses elus, kus kõik, mis sünnib, sureb? Töötades hingehoidjana Lõuna-Eesti haiglas ja olles viinud läbi ka matusetseremooniaid, on mu kokkupuude surmaga sage. Kui antakse aega surma lähenemise mõttega harjuda, jõuab end mingil moel ette valmistada. Saab rääkida ära jutud, mis vajavad rääkimist ja olla kohal. Siit ilmast lahkumise väravad avanevad aegamisi. Kuid paraku juhtub ka seda, et meile ei anta aega harjumiseks ning ootamatu teade tuleb keset kõige tavalisemat päeva. Kedagi, kes on meile väga oluline, ei ole enam. Nendel hetkedel kaotavad aeg ja ruum oma tavalise vormi ning kõik hakkab edasi kulgema sürreaalsel moel. 

Šokk, mis meid valdab, on kaitsereaktsioon selleks, et keha tuleks toime meeletu valuga, mis meid tabas. Reaalsuse tegelikku mõõdet lastakse teadvusesse kildhaaval. Muul juhul me lihtsalt murduks. Kõik toimub ühtpidi kiiresti ja teisalt on mulje, et aeg seisab paigal. Tuleb tegeleda asjadega, millel on võõrad nimed: surmatunnistus, ekspertiis, matusekorraldus ja veel terve rida asju, mis ei tohiks kuuluda meie ellu. Ometi on need siin ning on suureks kingituseks, kui on keegi, kes aitab meid selles olukorras orienteeruda. 

Surm toob rea väljakutseid, millega tegelemine võib anda meile justkui leevendust, hoidmaks tähelepanu praktilistel asjadel. Pausihetkedel tuleb reaalsus oma karmis olekus aga taas meie teadvusesse ja siis tõusevad küsimused, kuidas mentaalselt siit hetkest edasi liikuda? 

Lahkumine on mitmekihiline

Kellegi lahkumine füüsilisest maailmast on pöördumatu protsess. Meie jaoks on üks tervik oma eksistentsi lõpetanud. Mis kehaga pärast surma toimub, allub selle maailma loodusseadustele ning siinkohal on inimkond enam-vähem ühele nõule jõudnud. Suurem küsimus on, mis saab tollest energiast, mis meie kehale seni on eluvaimu andnud? Siin tõstatubki teema hingest ja vaimust. 

Kas on see üks teadvus, mis kulgeb läbi elude kehast kehasse või on see ühekordne kogemus, mis jääb pärast maise tee lõppu ülestõusmist ootama, selles osas on eri religioonidel erinevad vaated. Ühtse joonena jookseb kõigest vaimsest aga läbi lootus ja usk, et maine elu on vaid osa suuremast olemisest. Siiski jääb õhku küsimus, kuidas sellest lohutust ammutada hetkel, kui seda enim vajame? Üheks võimaluseks on kogemus. 

Mõõdetavas reaalsuses tulevad piirid ruttu ette. Me ei saa inimest enda kõrval enam endisel viisil tajuda. Me ei saa temaga rääkida, tema puudutust tunda ega teha koos asju, mida olime harjunud tegema. Tekib hüljatustunne ja valu. Kellegi lahkumine on alati mitmekihiline ning mõjutab ootamatult palju valdkondi elus. Keegi teine peab ära tegema tööd ja kandma koormad, mis enne olid tema teha. Millestki peab loobuma, sest ainult tema teadis, kuidas seda teha või oli tal huvi ja jaksu teatud traditsiooni vedada. Mõõdetav maailm kipub raskusi lisama, mitte neid vähemaks võtma.

Tunded vaikusehetkedel

Nagu enne mainisin, on surmal võime muuta meie reaalsustaju. Kui peatuksime hetkeks ja kogu protsessi kõrvalt vaadata suudaksime, siis tuleb eksistentsi näivus paremini esile. Need ongi need kogemuslikud hetked, mida ennist mainisin. Kui nii elementaarne ja vääramatuna tunduv asi, nagu seda on aja kulg, võib ühtäkki sootuks veidraid vorme võtta, siis mis siin elus üldse reaalne on? 

Lühikesed vaikusehetked valu vahel annavad ruumi ühendusteks millegi suuremaga, mida me igapäevaselt alati ei taju. Ilma, et keegi meile midagi ütleks, tekib tunne, et lahkunud inimesega on kõik hästi. Ta justkui ütleks seda meile ise. Selle sõnumiga kaasneb meelerahu ja soojus. Kõik see võib kesta vaid viivu, kuid see on meie kogemus. Siis tuleb valu ja lein taas mürinal peale ning võime endaga isegi sõidelda, miks lubasime nii raskel hetkel endal kergust tunda.

Siinkohal ei tohi olla enda vastu liiga karm. Need ongi minu kogemuse põhjal viisid, kuidas teispoolsusest sõnumid läbi tulevad – tundena vaikusehetkedel. Siis, kui oleme kohal ses hetkes. Eesti keel on imetabane, meil on lisaks kõigele muule sügavatähenduslikule ka väljend „endast välja minema“. See kirjeldabki seisundit, kus me ei ole tasakaalus, kuna puudub kontakt iseendaga. Suur lein on sarnane olukord, võib tekkida eraldatuse tunne. 

Kõik, mis on, on olemas

Tulles tagasi kohalolusse, meel rahuneb ja tekib ruum saada kontakt selle olemise vormiga, millest me tulime ning kuhu kunagi ka ise edasi liigume. Seal eraldatus puudub. Kuskohast võtan julguse sellist asja väita? Ega ma ei väidagi, jagan taaskord vaid oma kogemust, mis sügavas avardunud teadvuseruumis osaks on saanud. See ei võta ära kaotusvalu, kuid annab siiski mingigi toetuspunkti hetkedel, kus kõik muu tundub ümberringi kokku varisevat. Maises olemises ma seda ei leiaks.

Kuidas alustada? Lihtsamatest meelerahu harjutustest ja enda vastu leebe olemisest. Esialgu ei pruugi muutused märgatavad olla, kuid järjepidevus toob tulemuse. Nutud tuleb ära nutta, sest pisarad viivad osa valu endaga kaasa ega jäta seda kehasse haiguskoldeid looma. Abi tuleb küsida, see on olemas. Koormaks olemise tunnet ja enese süüdistamist vältida. Lihtsad asjad öelda, rasked teha, tean. Kuid ikkagi tasub proovida, sest keegi teine seda meie eest teha ei saa. Leinast läbiminek on teekond. Igaühel isesugune, hää, kui keegi on kõrval, kes toetab.

Ning kui tekib see sõnulseletamatu tunne, et korraks tuli sõnum teiselt poolt meieni, siis ongi hetk, kus kõik, mis on, on olemas. Meie kogemust ei saa keegi meilt ära võtta ega vaidlustada. Meie saame sellest aga jõudu ammutada ning tuge leida.

Autor: Kristjan Prii