Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina (Jane Kaju) sellega ei nõustu. Ja sama meelt on ka Mikael Meema, Eesti üks parimaid stand-up koomikuid. Mikael tegi mõnda aega tagasi tiiru peale tervele Eestile ja tõi kohe oma täistunni “Peaingel Mikael” alguses lavale matuse teema. Kuidas ta selle ideeni jõudis ja kuidas eestlased sellele reageerisid – sellest tänane lugu räägibki.
Isiklikud kogemused lavale
Milline on olnud Sinu varasem kontakt surmateemadega? Kas kasvasid üles keskkonnas, kus surmast räägiti kui elu loomulikust osast või kuulus see pigem teemade hulka, mille puhul lihtsalt “vahetati kanalit”?
Mul puudub mälestus sellest, et keegi oleks mulle kunagi põhjaliku kõne pidanud sellel teemal. Kindlasti mingi hetk lapseeas pidid mu vanemad seda teemat puudutama, aga ju siis polnud piisavalt meeldejääv. See võib olla ka tingitud sellest, et esimesed lähedased kogemused temaatikaga olid juba teismeea lõpus. Pakun, et see “kõne” kipub olema ka vajaduspõhine, ehk väga ennetavalt seda lastele pigem ei hakata pidama.
Kodusest keskkonnast pigem meenub selline väga eestlaslikult ratsionaalne lähenemine teemale. Näiteks isa poolt antud juhised stiilis: “Kui meiega peaks midagi juhtuma, siis X asjad on seal kummutis, Y telefoninumbri leiad sealt.” Lapsena tekitas pigem see omajagu ärevust ja ülemõtlemist selle osas, et mis minuga saab ja kuidas ma edasi käitun, kui see või teine traagiline asi juhtuma peaks. Selle taustal “surm”, kui selline, oli ikkagi kuklas närimas ja mingil määral alati mõtteid varjutamas.
Kas huumor leina ja matuste üle on olnud Sul juba varem mõtetes või tekkis see idee mingil kindlal hetkel? Mis andis märku, et just nüüd on õige aeg sellest laval rääkida?
Eks ametist lähtuvalt on raske mitte igat isiklikku kogemust näha ka potentsiaalse loona. Eriti kuna huumor on pea kõikide inimeste jaoks toimetulekumehhanism, on see koomikutele seda kindlasti veel enam. Esimesed katsetused selle teemaga lava peal olidki vist sel perioodil, kus sai matustel käidud. Juba päev või paar hiljem üritasin avatud mikrofoni üritusel enda mõtteid ning emotsioone sõnadesse panna, mitte isegi ootusega, et “oh, siit tuleb midagi, mis läheb ringiga teatritesse”, vaid rohkem enda jaoks. Seega see oli rohkem osa isiklikust leinaprotsessist koomikuna. Muidugi oma viimase kuju või vormi leidsid need mõtted alles mitu aastat hiljem, kui hakkasin “Peaingel Mikael” tuuri jaoks valmistuma.
Naljad, mis ootasid oma aega
Kui alustasid tööd “Peaingel Mikaeli” materjaliga, siis kas Sul endal tekkis kahtlusi või sisemisi kõhklusi, kas teemavalik on liiga tundlik või isiklik?
Kuna ma tegelikult kunagi ei jahi mingit selget tundi läbivat narratiivi, siis mul pole ka konkreetset plaani silme ees. Á la: “Vot nüüd kirjutan terve tunni jagu nalju just nimelt sel teemal.” Mingil hetkel enda märkmetes sobrades lihtsalt hakkas silma, et aastate jooksul on vihikusse kogunenud mitu nalja, mida tegelikult võiks proovida koos ühes kavas esitada. Ja need matuste teemadel naljad olid tegelikult mitu aastat oma aega ootamas, sest ma polnud suutnud leida seda nö õiget kohta nende jaoks. Seega tundus lihtsalt paslik pookida nad religiooniga seotud temaatikale külge. Ning esimeste katsetuste ajal sain enda jaoks ka kinnitust, et sellises kompotis nad töötasid tunduvalt paremini, kui näiteks mingile “Käisin apteegis…” tüüpi naljale järgnedes.
Kas oli ka nalju või ideid, mis jäid setist kõrvale, sest tundusid lõpuks liiga sünged või liialt “piiri peal”?
Ei tule meelde küll, et midagi oleksin välja jätnud. Kuna stand-up komöödias kogu “vorsti valmimise” protsess kaasab endas publiku reaktsioone sinu öeldule, oli mul väga hea arusaam sellest, kust see piir jookseb. Kõik algab avatud mikrofoni üritustel päris inimeste ees materjali katsetamisega. Kui mingid asjad oma esimesel kujul reaktsioone ei saanud, siis ma püsisin lihtsalt jäärapäisena ja üritasin leida seda õiget sõnastust ning tehnilist lahendust, et saaksin lõpuks need naerud kätte.
Piirid laval – kes neid seab?
Kus jookseb Sinu enda jaoks see piir, millest koomik enam üle ei astu – või vähemalt mitte ilma väga hea põhjenduseta?
Ma kindlasti pole stiililiselt koomik, kes väga tegeleks selle piiri otsimisega. Aga üldiselt ma ütleks, et minu filosoofia on see, et publik dikteerib selle piiri. Ja ma usun, et komöödia essents ongi katsetamine ja kohatine lapsemeelsus, seega siin-seal kõrvetada saamine on osa protsessist. Kuidas sa muidu peaksid teada saama, et pott on kuum, kui sa näppu sellele vastu pane? Ma siiralt usun, et igal teemal saab nalju teha, küsimus on lihtsalt selles, kuidas ja mis nurga alt sa lähened sellele.
Milline oli teiste koomikute reaktsioon, kui kuulsid, et plaanid teha osa oma showst surmateemaliseks? Kas tekkis huvitavaid arutelusid?
Koomikud on raske seltskond, keda üllatada. Pigem sain nende käest komplimente plakati ja laval kasutatud tehniliste lahenduste osas. Surma teema polnud nende jaoks otseselt midagi uut ega šokeerivat.
Kuidas publik tavaliselt reageerib, kui viid jutu matustele või surmale? Kas pigem tekib hetkeline pinge või vastupidi – leevendus, et keegi lõpuks seda ka laval käsitleb?
Enda isikliku show puhul on alati see kergendav asjaolu, et publik on teinud teadliku valiku sind vaatama tulla. Seal on paras kogus nö usaldust, stiilis: “Ju see läheb kuskile.” Harjutamise ja kirjutamise faasis ehk avatud mikrofoni üritustel oli kindlasti keerulisem, sest sa oled lihtsalt teiste koomikute vahel ning sulle on antud ainult mõned minutid. Seal kohati tundsin mingit kriipimist või vastupanu. Aga ma oskasin seda ka ette arvestada, et enda nime all tehtaval showl saab minek libedam olema. “Peaingel Mikael” kavaga tuuril olles oli kindlasti tunda, et näiteks see matuste teemaline segment tõi alati hetkeks äreva energia õhku. Lõppude-lõpuks ongi komöödia üks alustalasid see muster: loo pinge, paku leevendust sellele pingele. Seega võiks isegi öelda, et lõpuks töötas kõik valemipõhiselt.
Kui publik vastab südamega
Kas on mõni eriti ootamatu või meeldejääv reaktsioon publikult, mis on Sind üllatanud või puudutanud?
Nüüd, kus tuurist ongi aasta juba möödas, on vast kõige puudutavam see, et publik võttis positiivselt vastu selle stand-up komöödia mõistes natuke eksperimentaalse projekti ning siit-sealt tuli ka toetavaid sõnu. Eks kuklas on alati see väike ärevuse-uss, et “mis siis kui inimestele üldse ei meeldi see, mis sa teed”. Kasvõi nendele küsimustele vastamine on tore ja puudutav, märk sellest, et ju see “Peaingel Mikael” läks asja ette.
Kuidas näed oma rolli stand-up koomikuna selles, kuidas eestlased surmast mõtlevad või sellest räägivad? Kas tajud, et huumor võib siin midagi nihutada või isegi tervendada?
Pigem eelistan igasugustes ühiskondlikes protsessides mitte enda rolli kuigi suurena näha, tundub kuidagi nartsissistlik või egomaniakaalne. Üritan lähtuda sellest, et esmane missioon on inimestega samas ruumis olles nad naerma ajada. Kui seal on mingid kõrvalsaadused ja keegi midagi rohkemat kaasa võtab endaga, siis super ja väga tore boonus.
Kas selle protsessi käigus – materjali kirjutades, katsetades, laval olles – oled leidnud enda jaoks uusi vaatenurki? Kas see on muutnud ka Sinu isiklikku suhet surmaga?
Eks mingil nö energeetilisel tasandil ma sain kindlasti ka endast midagi välja elatud ja ka kinnitust sellele, et me ei ole keegi üksi oma mõtetega. Usun, et elu jooksul mu vaatenurgad ja suhe selle teemaga muutuvad veel, sest selline see elu juba on. Aga momendil ütleks, et olen sellega rahu teinud.
Küsis: Jane Kaju, RN, MSc
Vastas: Mikael Meema
