Oma teed valides oleme inspireeritud kogemustest, mis on jätnud meie sisse sügava jälje või meid meeldejäävalt puudutanud. Minu kogemus ema haiguse ja surmaga oli see, mis õpetas mulle surma täielikkust ja tema reaalsust. Juba väikesest saati on mul selle teema vastu huvi olnud: mõtisklused elust ja sellest, kuidas mõned väljuvad siit nagu oleks juhe tagant võetud ning järgmine hetk neid enam siin reaalsuses ei viibi. Surm, see müstiline aken, mis viib tundmatusse, ning mille olemus väikesele tüdrukule kuidagi pähe ei mahtunud.
Me kõik saame surmast ühel või teisel viisil puudutatud veel enne, kui meil on endal aeg surmaga kokku tulla ja seeläbi tundmatusse astuda. Igapäevaelus võime justkui kaduda ning unustada, et surm eksisteerib, pühenduda ilusatesse kõrgematesse õpetustesse sellest, kuidas surma pole olemas ja kõik on üks. Surmaga päriselt ja siiralt silmitsi seistes unustame me need tõed ning ühendume eluga tema ehedas ja karastavas kohalolus. Ma ei ütle, et need tõed ei ole päris. Kuid elu tähendus on sel hetkel midagi muud – kehastus on kingitus, mida aina avastada ja avada, kiht kihi haaval. Sellest kehastusest lahkumine on üks oluline lõpp eluteel.
Surma olemus
Surm on püha, austust äratav ja väga transformeeriv kõigile asjaosalistele. Ometi on selles ka midagi, mida me ei oska nimetada. See pole päris tühjus ega vaid valu, ning ka kaotus on sõna, mis sellega hästi ei kattu. Kuna see on nii lõplik, on seda raske kirjeldada. Meil avaneb võimalus näha surma kui püha protsessi siis, kui me pole sellest ülekurnatud, kui me lubame tundmatut ega peida end selle muutuse ees. See ei ole aga lihtne. Eriti, kui meile pole antud luba seda teha. Tunnen, et surma doula kaasamine sellesse protsessi on just seetõttu teeniv – me võime päriselt lõdvestuda. See olukord ning ka me ise oleme hoitud kellegi poolt, kes on kohtunud surma olemusega ning mõistab seda, mis peitub selle taga ning ka sees. Lubatud on elu kogu tema spektris, nii ka surm.
Surma puudutus
Olen aina enam kohtunud inimestega, kes on kaotanud oma lapse või kellegi, kes on veel nii noor, et tema lahkumisega kadus ka üks tulevikest, üks potentsiaalidest. Mõned surmad ei ole selles osas loomulikud. Need toimuvad läbi viiside, mis ei käi kuidagi loodusega kokku. Ometi on see kõik osa elust. Oma vanema surma kõrval olemine on midagi täiesti erinevat oma lapse kaotusest. Surma sügavusest teadlik olles on ka siis võimalus lõdvestuda ning lubada endal muutus vastu võtta. Lohutamine siia ei kuulu. Seda ei lohuta mitte miski. Juhtunut ei saa keegi kergemaks muuta või ära võtta, kuid see polegi eesmärk. Eesmärk on lubada endal tundeid tajuda nii täielikult, et sellest hakkab avanema sügavam arusaamine läbi mille on võimalik kogeda selles kõiges midagi suuremat, mis lubab meil juhtunut mõista.
Mitte kohe, vaid läbi aja. Ma tean, et ükski sõna ei tee kergemaks, ükski kaastunde avaldus ei tähenda sel hetkel midagi… Kõik sõnad kaotavad oma tähtsuse. Kuidas sa oled kellegiga, kelle jaoks ei ole sõnadel enam tähendust?
Surma lubamine
Inimestel on tihtipeale keeruline olla olukorras, mida nad ei saa muuta ega lahendada. Olla enda abituses ja jääda selle keskmesse. Lihtsalt kohal olla. Oma kohaloluga lubad surijal ja ka leinajal olla täpselt sellised nagu nad on. Lubad nende viha ja kurbust, nende mõistmatust, valu ja kõige sellega kaasnevat keerukust. Sa lubad mõttetust ja sügavamat tähendust. Mitte miski ei ole vabastavam kui täielikult lubada. Eriti sellisel ajal.
Elu ei ole õiglane ega ka ebaõiglane. Elu lihtsalt on. Nagu ka surm. Me saame sinna vaid siseneda ja seda kogeda, et miski meis saaks ärgata ja ehk ühel hetkel hoomata asjade taga peituvat ilu. Ka ilu ei ole alati õnnelik, ka kurbuses ja valus on üüratu ilu.
Surma hoidja
Me ei saa teist aidata, kuid saame tunnistada tema kaotust, elu lõppemist ja sügavat transformatsiooni. Me ei saa midagi teha, et see kõik oleks teisele kergem või lihtsam. Kuid me saame anda talle loa kogeda selle raskust ja keerukust. Seetõttu on ka surma doula olemus kingitus – ta on siin selleks, et Sina saaksid olla. Saaksid täielikult lõdvestuda protsessi, mis muudab su elu. Peale surma pole enam miski sama. Kõik on muutumises. Paljud väärtused vajuvad kokku, paljud tähendused on kadumas ning vahel näib kõik sel hetkel liiga hoomamatu.
Surma doula hoiab koos sel hetkel igapäevaseid protsesse, toetades sind nii väikestes kui ka suurtes otsustes. Ta on sinuga nendes tunnetes, mida on raske kogeda ja mõista. Surma doula on keegi, kes on võtnud enda missiooniks mõista surma olemust ning on valinud tee selles seista, osata olla koos teistega teadmatuses. Me keegi ei tea, mis saab edasi või kuidas see protsess tegelikult välja kujuneb. Kuid me ei peagi seda teadma. Surma ümber elame me mantras: “Üks hingus korraga. Üks hetk korraga. Üks päev korraga.”. Vaikselt astume me samm sammu haaval edasi. Ning endalegi arusaamatul viisil me taastume. Naaseme enda jõusse ning ühel hommikul on meil taas sära silmis ja tunneme tänutunnet, mida on võimatu sõnadesse panna. Selleks puuduvad sõnad. Kuid me oleme tagasi kodus. Surm on edasi andnud meile enda õpetused. Me oleme leidnud endas rahu.
Surma doula tee valik
Teadmatuses on keeruline, kuid ometi ka väga õnnis. Surma doula tee on teadmatus, on tundmatus ja selles aina suurema ruumi avamine kogu elule. Tahan olla kõrval ja tunnistada inimhinge tugevust ja õrnust, püha eluringi, mis meid kõiki ühendab.
Autor: Marelle Kaelep
