Kairiti kaotuse lugu. II osa

Eelmises osas jagas Kairit oma vanemate kaotusega seotud peamisi hirme, lähedasena abi otsimise kogemust ning suhteid tööandjaga. Seekord saate lugeda tema mõtteid sellest, kui oluline on haige inimese lähedasena kuulata enda sisetunnet ning milline on tema peamine kahetsus seoses ema ja isa kaotusega. Samuti jagab Kairit vanemate lahkumisega seotud mõtteid nii surmast, leinast kui elust. 

Hetked mööduvad, aga fotod jäävad

Kahjuks on mul emast pigem vähe fotosid. Isa haiguse ajal tegin aga teadlikult palju pilte. Kuigi siis oli see ilmselt omamoodi kaitsereaktsioon ja soov kontrollida kontrollimatut, siis tegelikult olen täna endale selle otsuse eest väga tänulik. Näiteks on mul olemas foto, mis on tehtud toidupoes – kuidas isa ostis mulle mu viimase sünnipäevatordi. Foto on koduaias olevast pingist ja lõkkekohast, kus isale tihti istuda meeldis. Samuti on mul pilt meie maakodu aknast, kus talvel tuli põles. Mul on olemas fotod meie ühistest tegemistest,  näiteks rulluisutamas käimisest. Igal talvel oli kohustuslik protseduur üheskoos suure lumememme ehitamine, mille juures samuti pilte tegime. Tore foto on mul ka isast viimast korda jõulukuuse kõrval – kuuse kaunistamine sai pärast ema surma meie ühiseks iga-aastaseks traditsiooniks.

Kuigi mõned sõbrad ja tuttavad mind selle pärast heatahtlikult tögavad, meeldib mulle siiani fotosid ja videosid teha. Mitte neid, kus inimesed spetsiaalselt poseerivad. Eelistan teha fotosid just igapäevaelust ja -tegemistest: koos söömised, filmivaatamised, jalutuskäigud ja muud nii-öelda tavalised tegevused. Hetked ju mööduvad ja kõike ei saagi meeles pidada, aga minu jaoks aitavad need fotod meenutada igapäevaseid lihtsaid hetki. 

Isaga kaunistatud jõulukuusk. Foto: erakogu

Kõhutunne

Nii ema kui isa haiguse ajal tekkis mitmeid olukordi, kus nende tervisliku seisundi halvenemisel kahtlesin, kas kutsuda kiirabi või mitte. Selles osas on mul eriti hästi meeles kaks olukorda, mis tagantjärele õpetasid mulle, et alati on oluline usaldada oma kõhutunnet. 

Ema

Kümme päeva enne ema surma, kui ta oli veel minu ja isa juures kodus, tabas teda õues jalutades krambihoog. Oli novembri algus, õhtud olid juba pimedad ja külmad. Meie päev oli möödunud üpriski tavaliselt ning otsustasime õhtul emaga, et läheme väiksele jalutuskäigule. Ühel hetkel külavahel jalutades jäi ema mõtlikuks ja oli vaikne. Ma ei teinud sellest eriliselt välja, sest arvasin, et ju ta siis mõtleb omi mõtteid. Ühel hetkel hakkas ta  teatud aja tagant ütlema “Mhm”. Küsisin, kas tal on kõik korras. Tema vastas taaskord samamoodi ja jalutas edasi. Ka siis ei mõistnud ma veel olukorra ohtlikkust. 

Jalutasime veel meie kodust mööda, küla teisele poole, kui ema ühel hetkel keset teed kokku kukkus. See oli üks hirmsamaid vaatepilte ning on mulle mällu sööbinud. Õnneks juhtus see valgustatud alal küla bussipeatuse juures ja naabrinaine jalutas parasjagu meist mööda. Naaber jooksis minu juurde appi ja aitas ema hoida, mina helistasin samal ajal kiirabisse. Sain telefoni teel palju abi ja juhendamist. Vahepeal jooksin ka koju isa juurde, et teda appi kutsuda. Mul on väga selgelt meeles tunne, et aeg justkui seisab, aga samas on mul meeletu jõud, et kiiresti joosta. 

Isa

Teine olukord oli päev enne isa surma. Ta oli just tulnud kiiritusravilt ning oli minu juures linnas korteris. Töö tõttu pidin sel päeval sõitma Ida-Virumaale ning olin isale organiseerinud transpordi, et ta maale oma koju viia. Tol hommikul oli isa seisund nii normaalne kui selles olukorras olla sai ning ma lahkusin kodust üpris rahuliku südamega. Helistasin talle veel hiljem, et kontrollida, kas talle tuldi järele. Selle kõne ajal oli isa kuidagi teistmoodi – ta hingeldas tavapärasest rohkem ning mõned sõnad ei tulnud hästi välja, mõtted olid kuidagi katkendlikud. Lõpetasin kõne ära ja tundsin justkui segadust, sest hommikul oli ju kõik korras. Õnneks taipasin vennale helistada, et küsida, mida tema arvab. Ka tema võttis kõne isale ning siis oli asi selge – isa oli vaja kiiremas korras haiglasse viia. Organiseerisime ta haiglasse, ja hiljem selgus, et tegemist oli infarktiga. Ma ei julge mõeldagi sellest, kui ma oleksin lasknud isal sellises seisus üksi koju jõuda.

Isaga rulluisutamas. Foto: erakogu

Iga haiguslugu on erinev 

Kuigi mu vanemad surid mõlemad vähki, on nende haiguslood siiski väga erinevad. Nii nagu iga inimene, on ka iga haigus ja selle kulgemine erinev. Kuigi ma lootsin mõlemal juhul kuni lõpuni, et ühel hetkel saab kõik korda, siis tegelikult olid elul kahjuks teised plaanid. Ühel hetkel sain ju tegelikult aru, et nende seisund halveneb ja lõpp ei ole kaugel, aga ometi proovisin võimalikult kaua loota ja uskuda vastupidist. 

Tagantjärele mõeldes märkan ka teatud sarnasusi. Näiteks hakkas isa mõned kuud enne oma surma tohutult koristama. Ta oli elukutselt maaler ning sellest tulenevalt oli meil kodus palju ehitusmaterjali. Ta koristas peaaegu kõik ehitusjäätmed omal jõul ära, vaatamata sellele, et ta tervis oli juba üpris halvas seisus. Oma sünnipäeval, umbes viis kuud enne oma surma, teatas isa, et see on tema viimane sünnipäev. Olime lähedastena hämmingus. Kuidas ta saab nii öelda?  Tuleb ikka positiivne olla! Tagantjärgi jääb aga üle vaid tõdeda, et tal oli õigus. Ka ema käitumine oli enne surma sarnane – ta hakkas meeletult oma isiklikke asju koristama ja sorteerima.

Kahetsus

Ema haiguse ajast on mul meeles vaid mõned üksikud episoodid. Ilmselt on see kaitsereaktsioon suurele traumale. Mäletan, et kui isa haigeks jäi, sisestasin endale pidevalt: “Ükskõik, mis ka juhtub, ma pingutan nii, et ma midagi kahetsema ei jääks!”. Tagantjärgi võin öelda, et ma tõesti ei kahetse midagi, kui välja arvata üks asi. Minu ainus kahetsus on see, et me ei teinud perepilte siis, kui kõik oli hästi ja vanemad terved. Tegin küll siin-seal enda jaoks jäädvustusi, aga mul ei ole oma ema ja isaga koos mitte ühtegi korralikku pilti, millest on mul südamest kahju. Muus osas ei ole mul mitte ühtegi kahetsust, sest tean, et andsin endast kõik ja rohkemgi veel, just nii, nagu ma tol hetkel oskasin. Oskasin ja julgesin sel ajal ka endale abi ja tuge otsida, näiteks leinanõustaja näol, ning julgustan seda tegema kõiki, kes on parasjagu sarnases olukorras. 

Meie iga-aastane traditsioon oli hoovi suure lumememme ehitamine. Foto: erakogu

Surm

Ema viidi kodust ära hospiitsi umbes nädal enne surma. Mina seal kohapeal ei käinudki. Tema surmapäeval ärkasin kella poole seitsme paiku mingil põhjusel korraks üles ja vaatasin kella, aga jäin siis uuesti magama. Tund aega hiljem sain õelt kõne, ema lahkuski umbes kell 6.30 rahulikult, une pealt.

Isa suri haiglas ning tema lahkumise hetkel olin seal koos oma venna ja õega. Isa sattus haiglasse ning juba siis võis aimata, et enam ei ole palju aega jäänud. Haiglast öeldi mulle vaid, et ma ootaksin kõnet. Teadsin, et see tuleb, aga kui helistati ja öeldi, et nüüd on aeg hüvastijätuks, tuli see ikkagi ootamatult. Mina jõudsin isa juurde esimesena ning õige pea jõudis ka vend. Õde tuli Lätist ja jõudis sisuliselt isa viimasteks minutiteks. 

Tema surm oli samaaegselt nii kurb kui ka ilus. Jõudsime isaga veel rahulikult viimaseid mõtteid vahetada. Kinnitasin talle, et ta on mulle väga kallis, ja mina tulen kõigega siin elus ilusti toime, muretseda ei ole vaja. Ühel hetkel jäi isa vaikseks ning lõpetas vaikselt ja rahulikult hingamise. Arstid ja õed olid nii abivalmid – nad seletasid meile igal sammul, mis rohtusid ja mille jaoks isale antakse. Nad olid nii siirad ja südamlikud. Tundsime, et olime kogu selle protsessi ajal hoitud. Olen siiamaani, veel aastaid hiljem, kogu haigla personalile väga tänulik! 

Murdumine

Järgmisel päeval pidin minema järgi isa isiklikkele asjadele, mis olid haiglasse jäänud. Mind suunati ühte väikesesse ruumi, kus mind juhendas väga meeldiv naisterahvas. Ta vastas kõikidele mu küsimustele, mis mul parasjagu pähe tulid. Kõik oli nii rahulik kui olla sai. Kui jutud räägitud said, oli aeg võtta isa asjad. Need anti mulle sinises prügikotis. Pidin siis selle erksinise prügikotiga jalutama läbi rahvast täis pargi koju. Jalutades ma lihtsalt murdusin. Nii ma siis nutsin pargipingil lohutamatult, suur sinine prügikott mu kõrval. Mitu aastat pärast seda ei olnud mu kodus siniseid prügikotte. 

Mõtteid leinast

Lein on minu arust midagi, mis jääb alatiseks meiega ning külastab meid aja möödudes justkui lainetena. Lause “Aeg parandab kõik haavad” on minu meelest natuke rumal ütlus. Aeg ei paranda haavu, vaid selle möödudes tekib meie ümber tahes-tahtmata palju uusi emotsioone ja tundeid. Haavad jäävad ikka, neid ei ole võimalik lihtsalt lõpuni “ära parandada”. Pigem on küsimus selles, kas ja mil viisil suudame enda haavadega rahu teha. 

Iga inimene leinab erinevalt ning seetõttu pole leinamiseks õiget ega vale viisi. Mina olin oma mõlema vanema surma järgselt ikka “tubli ja tugev” ning arvasin, et mida vähem tundeid, seda parem. Elu läheb ju ikka edasi – pärast ema surma oli vaja põhikool heade tulemustega lõpetada, isa surma järgselt oli tarvis tööl edasi käia ja oma toimetusi teha. 

Õnneks on tänapäeval olemas erinevaid võimalusi, kuidas leinaga tegeleda ja end sel teekonnal toetada. Üks võimalus on arutada hingel olevaid mõtteid ja tundeid psühholoogi või leinanõustajaga. Kes seda pigem ei soovi, siis internetis on saadaval mitmed artiklid ja (audio)raamatud. Mulle isiklikult meeldib Headspace rakendus, kus on olemas ka spetsiaalne leinaga toimetuleku kursus. Oluline on, et igaüks leiaks endale talle sobiva viisi.

Mõtteid elust 

Vanemate lahkumine oli minu ja kogu mu pere jaoks väga suur trauma. Igaüks meist on moel või teisel oma leinaga tegelenud. Tunnen, et aastatega on emast ja isast rääkimine läinud pisut kergemaks, aga on ikkagi veel teatud mälestused ja seigad, mis teevad hinge hellaks. 

Nende lahkumine on mulle aga õpetanud, et elu igapäevastes tegevustes peitub kõige suurem õnn. Oluline on enda ja lähedaste hea tervis, turvaline kodu ja igapäevased tegevused, mis rõõmu toovad. Elu ei tohi mitte kunagi võtta iseenesest mõistetavalt. 

Samuti on nende lahkumine õpetanud, kui oluline on eluaja jooksul surmaks ette valmistuda. Rääkida juba varakult lähedastega või panna kirja enda soovid ja ootused matuste korralduse osas, sh ka nimekiri matuselistest. Tagada, et sellises olukorras oleksid kindlas kohas saadaval vajalikud paroolid ja kontaktid, ülevaade teenustest, kindlustustest, lepingutest. Lisaks on tähtis, et ka päranduse ja/või testamendi osas oleksid tehtud olulised protseduurilised ettevalmistused. Mina jõudsin oma ema ja isaga need teemad läbi arutada, aga tegelikult ei ole seda garantiid meil kunagi. 

Pihlakapuu maja ees, mis jääb alati kodu ja vanemaid meenutama. Foto: erakogu.

Igatsus jääb 

Igatsus vanemate järele jääb alatiseks, seda ei muuda miski. Annaksin endast kõik, et saaksin nendega veel koos olla. Küll aga tunnen, et minu kogemusi mõistavad paremini need, kes on ka ise vanema(te) kaotuse läbi elanud. Igatsus tuleb eriti tugevalt esile just siis, kui elus juhtub midagi positiivset. Näiteks, kui sain endale päris oma kodu, tahtsin nii-nii väga oma emale ja isale helistada. Oma sünnipäeva hommikul mõtlen alati esimesena just oma vanematest, ja kujutan ette, kuidas nad mulle õnne soovivad. Mõtlen tihti sellest, et minu lastel ei saa kunagi olema vanaema ja vanaisa ning see teeb mind väga kurvaks. Mu elukaaslane ei ole kunagi mu vanemaid näinud. Kui ühel päeval abiellun, ei saa mul kunagi olema klassikalist altari ette tulekut ja isa-tütre tantsu. 

Tunnen kohati isegi kadedust nende ees, kelle mõlemad vanemad on elus. Mõnikord tundub mulle, et mõned inimesed võtavad oma vanemate olemasolu nii iseenesest mõistetavalt, kuigi tegelikult on see ju tõeline õnn! Jah, elu kulgemise järgi ongi nii, et lapsed matavad vanemaid, aga ometi on see ebaõiglane, et minu ema ja isa nii vara lahkusid. Need on tõsiasjad, mida ei saa muuta, aga millest ma siiski sageli mõtlen. Mõnikord on leppida lihtsam, mõnikord raskem. Eks sellevõrra tulebki tänulikkus igapäeva lihtsatest tegevustest ja tunnetest.