Kadri kaotuse lugu

Minu elu muutus, kui sain teada, et ootan esimest last. Milline rõõm ja ootus valdas mu südame! Olime elukaaslasega väga õnnelikud ja elevil. Kogu rasedus kulges hästi ja kergelt. Vahepeal tundus, et ma nagu polegi rase. Kõht läks suuremaks, lapse liigutused kõhus olid tunda ja ultraheliuuringutel nähtud pildid pisikesest ilmaimest olid tõestus sellest, et tõesti väike poiss on meie poole teel.

Hendrik sündis selle aasta aprillis. Samal päeval ta lahkus meie seast. Kuidas nii saab juhtuda? Kuidas võib olla, et elu algab, aga lõppeb kohe peale seda? Nii meiega juhtus. Kuidas elu muutub peale sellist sündmust? Lapse sünd peaks tooma rõõmupisaraid ja lootust – esmakohtumise uue inimesega. Ilusaid, meeldejäävaid ja positiivseid momente. Meie saime kõike muud. Kõige rohkem meenub see vaikus, mis valdas kogu ruumi. Ei olnud beebi nuttu, ei olnud kiire kusagile. Tundus nagu kell oleks seisma jäänud, aga nii see muidugi ei olnud. Meie elu seiskus, teiste elu jätkas kulgemist. Muidugi ka meie lähedaste elu sai uue pöörde. Hendriku kaotus mõjutas nii paljude elusid. Hendrik oli väga oodatud ja teda armastati juba enne tema sündi.

Esimesed päevad möödusid kodus vaikselt, imelikult ja kuidagi võõralt. Tundus, et pärast hommikusööki pole enam midagi mõistlikku teha. Kas minna tagasi voodisse magama? Teadvustasime, et vajame puhkust sellise tragöödia järel. Samas teadvustasime, et söömine ja õues käimine aitab. Otsustasime üsna pea pärast seda kohutavat elumuutust, et me saame hakkama! Kuidas nii saab üldse öelda? Kuidas saan öelda, et ma saan hakkama kuigi mu väike beebi just lahkus? Teda pole enam meie seas. Kas ma olen halb inimene, kui ütlen nii? Usun, et ka Hendrik tahaks, et me jätkaks elu võimalikult normaalselt edasi.

Mina sain esmakordselt emaks tänu Hendrikule. Olen selle üle väga tänulik. Muidugi kujutlesin emadust teistmoodi ette. See on ebaõiglane, et Hendrik ei ole meil kodus, ma ei saa tema eest hoolitseda. Aga üritame olla vaprad ja tublid ja eluga edasi minna. See ei tähenda seda, et kõik on unustatud ja korras. Loomulikult mitte. Hendrik on meie eludes iga päev, meie mõtetes väga tihti.

Haiglast saadud pildid Hendrikust on ilusates raamides meie elutoas ja esikus. Olen tänulik, et saime kaunid fotod meie pojast. Me ei teadnud, et sellist asja üldse tehakse. Kui haiglast järgmisel päeval koju tulime, anti meile kaasa suur ümbrik, mille sees oli kaheksa fotot Hendrikust. Ma ei tea miks, aga kartsin seda ümbriku avada. Kartsin neid emotsioone, mis tekiksid, kui pilte vaataksin. Seega otsustasime, et vaatame pilte siis, kui mu vanemad meile järgmisel päeval külla tulevad. Ja nii me ka tegime. Piltide vaatamine tekitas esmalt valu. Hendrik on olnud olemas, aga meiega teda enam ei ole. Piltidel ta on nagu väike beebi ikka – armas ja pisike.

Meie sugulased ja perekond elavad kõik Eestis. Sellise raske tragöödia järel on hea, kui pere hoiab kokku. Mu vanemad sõitsid meile kohe järgmisel päeval külla ja olid meie juures viis päeva. See aitas väga palju. Ei pidanud muretsema söögitegemise eest või piinlema kahekesi hiirvaikuses siin kodus. Oli hea, kui kodus oli teisi. Mäletan, kui ütlesin söögilauas, et me ei pea vaikuses olema. Räägime midagigi. Eks nutmist ja pisarate valamist oli palju alguses. Aga üllataval kombel suutsime käia väljas ja isegi poes. Miks see on üllatav? Olen kuulnud, et mõnedel kaob söögiisu ja pole tuju midagi teha või isegi õue minna. Meile õues jalutamine andis just sellist jõudu ja värskust.

Alguses tundsin päris pikalt, et olen tähelepanu keskpunktis, kui õues kõnnin. Mõtlesin, mida inimesed minust või meist arvavad. Tundsin, et olen teiste silmades ainult lapse kaotanud naine. Mitte midagi muud. Elame väikses piirkonnas, ühes kortermajas, kus kõik teavad üksteist. Naabrid said teada mis juhtunud on, aga palusin rahu ja privaatsust. Ja seda austati. Kogesin, et kõik tahavad aidata ja toetavad meid. See tunne oli võimas. See oli hea tunne.

Olin kolm kuud kodus emapuhkusel ja siis läksin tööle. Selle aja jooksul saime kokku mitmel korral kriisitöötajatega, psühholoogiga ja tugiisikuga. Meie juures käisid head sõbrad. Rääkisin kõigile, mis juhtus. Tundsin, et tahan rääkida ja see aitab. Kordasin ennast palju, aga see oli vajalik. Saime palju abi ja toetust lähedastest sõpradest ja perekonnalt. See aeg oli iseendale ja uue elu lahtimõtestamiseks. Elukaaslane sai olla isapuhkusel kaks nädalat, peale seda oli ta haiguslehel kaks nädalat. Siis läks tööle. Tööleminek ei olnud kerge. Kuigi töökaaslased olid juba teadlikud, mis meiega juhtus, olid esmakohtumised väga rasked. Lapse kaotuse puhul ei osata midagi öelda. See on raske. Mida öelda? Mis on õige? Mis on vajalik?

Juhataja oli teatanud kõigile mu kolleegidele, et olen kaotanud lapse. Minu nõusolekul muidugi. Tahtsin, et mul oleks lihtsam tööle minna ja ma ei peaks seletama kõigile eraldi, mis juhtus. Kartsin töölemineku juures esmakohtumisi. Töötan lasteaias õpetajana ja kõik teadsid, et olin lapseootel. Mida öelda lastele või vanematele? Varjata ma ei tahtnud, sest see tundus vale. Otsustasin, et olen aus. Oleksin tahtnud, et lasteaia poolt oleks saadetud vanematele kiri, et naasen tööle ja olen kaotanud lapse. Seda ei tehtud. Ja ma pidin kõikidele vanematele ise ütlema. Kokku läks vist pea 1,5 kuud, kui olin kõiki vanemaid näinud.

Tegin koguaeg sama vahetust ja kui tööpäeva alustasin, olid mõned lapsed juba kohal ja kui tööpäeva lõpetasin, jäid osa veel lasteaeda. Seega esmakohtumised kestsid pikalt ja see oli raske. Kuna pea iga päev rääkisin kellelegi oma kurva loo. Samas kogesin mingit ühtekuuluvuse tunnet, sest paljud vanemad rääkisid enda kogemustest ja raseduse katkemistest. See oli kuidagi uskumatu! Nad on minu jaoks võõrad, olen nende laste õpetaja lasteaias ja me ei tunne üksteist. Me ei pea avama enda isiklikku elu. Tundsin, et sain palju jõudu vanematelt. Ütlesin neile, et mind ei pea kartma. Minuga saab suhelda ikka samamoodi. Ütlesin, et võite küsida vahetevahel, kuidas ma end tunnen. Olen sama Kadri nagu ennegi. Ja nad küsisid mu enesetunde kohta. Lihtsalt üks küsimus ja vastasin paari sõnaga. See oli jõuduandev. Nägin nende pilkudes siirust.

Olin valmis selleks, et lapsed küsivad mu lapse kohta. Kõigeks ma ei olnud valmis. Näiteks ükskord hommikusöögi ajal küsis üks viie aastane poiss, kas laps sündis. See oli nii ootamatu hetk ja ma ei suutnud talle midagi vastata. Tõusin püsti ja ütlesin kolleegile, et vajan hetk aega, et olla omaette. Läksin kõrvalruumi ja olin üksi, puhkesin nutma. Juhataja tuli just tööle ja rääkisin mis juhtus. Ta mõistis mu olukorda ja soovitas helistada töötervishoiuarstile. Saingi aja kohe samale päevale. Rääkisin oma loo ja sain olemise pisut kergemaks. Haiguslehte ma tookord ei vajanud. Sügise algul tundsin, et olen hästi väsinud ja kurnatud. Esmakohtumised tegid oma töö. Vahetasin lasteaeda, sest tahtsin muutust.

Kirjutasin meie loo, kuna tahan aidata teisi. Kahjuks me ei ole ainukesed, kes on lapse kaotanud. Ja kahjuks me ei jää viimasteks. Samas see on lohutus. Et ei pea olema üksi selles põhjatus ja raskes olukorras. Me võime üksteist palju aidata. Rääkimine aitab. Jagamine aitab. Mul tuli peale Hendriku kaotust võimas tunne, et pean tegema lapse kaotuse teemal podcasti. Tundsin, et Hendrik tahab, et teeksin selle. Olin varem tegelenud podcastiga, kuid tegin pausi ja keskendusin rasedusele. Nüüd pea pool aastat hiljem on mul soomekeelne podcast nimega Elämän Kuperkeikat (eesti keeles tõlgituna “Elu kukerpallid”). Hetkeseisuga olen välja andnud kaks episoodi. Esimeses osas räägin, kuidas meie elu muutus peale Hendriku kaotust. Teises episoodis on mul külaline, kes räägib oma raseduse katkemisest. Nendest räägitakse väga vähe. Tundub, et see on tabuteema. Aga olen kogenud selle poole aasta sees, et kahjuks selline ebaõnn on olnud paljudel.

Minu jaoks on tähtis, et me räägiksime ka lastest, kes meiega on ainult väga vähe aega. Nemad väärivad seda! See ei tähenda, et mul kaob reaalsusetaju ja elaksin minevikus. Tunnetan elu mu ümber. Tean, mis minuga on juhtunud. Vaatan tulevikku helge pilguga. Usun, et elul on meile palju head veel pakkuda. Kindlasti on. Olen ema kõigest hoolimata. Hendrik on minu poeg, meie poeg. Tahan mõelda, et ta vaatab meid taevast kõige ilusama pilve äärelt. See annab lohutust. Üritan kõndida selg sirgelt ja pea püsti. Kui ma ei jaksa, siis puhkan ja võtan rahulikumalt.

Tahan aidata teisi, kes on samas olukorras. Elu ei ole lihtne peale sellist kaotust. Tahan julgustada kõiki. Kõik on võimalik. Selle all mõtlen seda, et elu läheb edasi. See ei pühi ära minevikku. Lein jääb alati meiega, aga see muutub ajas. Mulle öeldi seda üsna kohe peale Hendriku kaotust. Olin vihane, kui nii öeldi. Kuidas saab lein muutuda? Kas ma ei olegi elu lõpuni kurb ja nukker, kuidas saab elu jätkuda? Aga õnneks lein muutub. Võin öelda, et mõtlen oma pojale iga päev. Siiski on päevas palju hetki, mil tunnen rõõmu. Me ei tea kunagi ette, mis elu toob. Me ei tea, mis juhtub järgmisena. Me ei saa valida meie elukäiku. Mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Me saame valida selle, kuidas me elusse suhtume. Me saame valida, mida teeme oma vaba ajaga. Igas päevas on värve ja ilusaid helisid. Meie ümber on inimesi, kes meist hoolivad.

Minevik on osa meist ja me ei pea seda unustama.

Kadri Sinijärv