Saaremaa leina- ja elulõpunädala raames oli mul võimalus tutvustada üht osa oma tööst – elust kalmistul ning mälestuskultuuri tähendust. Sellest sündis ka idee oma kogemustest kirjutada.
Olen alati kuulunud nende inimeste hulka, kellele on meeldinud kalmistul käia ja seal olla. Vaatamata enda valusatele kaotustele on kalmistul viibimine minu jaoks endiselt paeluv ja kuidagi rahustav tegevus.
Kalmistute digitaliseerimise olemus
Juhuste tahtel olen ka tööalaselt seotud Saaremaa kalmistutega. Minu vastutada on Saaremaa kalmistute digitaliseerimine ja andmetega tegelemine. Digitaliseerimine tähendab seda, et kogume ja korrastame kalmistutega seotud andmeid vastavalt kalmistuseadusele, mis võeti vastu 2011. aastal. Seadus määrab, milliseid andmeid kogume, kuidas toimub matmine kalmistutel ning millised toimingud on vajalikud matuse korraldamisel. Näiteks kogume infot maetud isiku, hauaplatsi kasutajate ja hauaplatsi enda kohta. Kalmistutel, mille territooriumil asub kolumbaarium, peab kalmistu haldaja tuhastatud isikute kohta, kelle tuhk on paigutatud kolumbaariumisse, koguma samuti vastavaid andmeid.
Lähedase matmise korral tuleb matjaga sõlmida kalmistuplatsi kasutamise leping, kus määratakse kindlaks inimene, kes võtab vastutuse hauaplatsi hooldamise eest. Selleks on aga vaja teada matmispaiga täpset asukohta, mis omakorda eeldab kalmistute digitaliseerimist. Saaremaa liigub selles suunas, et lähima paari aasta jooksul oleksid kõik kalmistud digitaalsed ning lähedaste hauad oleksid veebis hõlpsasti leitavad.
Minu töö algab hetkest, kui maamõõdubüroo on kalmistu hauaplatsid täpselt ära mõõtnud. Seejärel jõuavad andmed minu lauale, et määrata platsidele kvartali, rea ja platsi numbrid. Kui numbrid on olemas, saab kogu kalmistu platsi kaupa üles pildistada ning koguda nii palju andmeid, kui see konkreetne kalmistu võimaldab. Andmete sisestamisel kasutan abimaterjalina kalmisturaamatuid ning vajadusel teen päringuid ka rahvastikuregistrist. Tegemist on põhjaliku käsitööga, kuid suuremas mahus tuleb seda teha vaid üks kord – hiljem saab andmeid jooksvalt täiendada ja parandada.
Lahkunu viimne puhkepaik
Olen oma töös alati tänulik, kui inimesed saadavad meile infot, mida meil varem ei olnud, või jagavad täiendavaid andmeid. Inimesed otsivad üha rohkem oma lähedasi ning mul on suur rõõm selles abiks olla.
Usun kindlalt, et surnute koht on kalmistul või selleks ettenähtud paigas. Tänapäeval on lubatud tuha matmine näiteks koduaeda puu või põõsa alla, kuid tekib küsimus, mis saab siis, kui antud kinnisvara ära müüakse? Samuti on levinud tuha puistamine merre, kuid vahel visatakse koos tuhaga merre ka urnid, mis kalurite poolt võrkudesse püütakse. Sellisel juhul peab kalur urni kuhugi matma, mis ei olnud lahkunud või tema lähedaste algne mõte või soov.
Kui lahkunu soov on, et viimseks puhkepaigaks on midagi muud kui kalmistu, tuleks veidi ette mõelda, kas 10 aasta pärast on see mõte endiselt okei, sest sellisel juhul lahkunu andmeid kuskil avalikus andmebaasis ei ole.
Tuhapuistekaevud
Olen selle poolt, et kui soovitakse hooldusvaba hauda, saab hauaplatsi kujundada nii, et see ei vajaks palju hoolt. Tulevikus võiks igas maakonnas olla kalmistul tuha puistamiseks mõeldud tuhapuistekaevud – Eestis on neid juba mõnes kohas olemas. Tuhapuistekaev on kalmistul asuv tavaliselt ühiskasutuses olev maa-alune või osaliselt maa-alune kaev, kuhu puistatakse urnist lahkunu tuhk. See on alternatiiv traditsioonilisele hauaplatsile ning sobib inimestele, kes ei soovi eraldi hauda ega hauahooldust.
Tuhapuistekaevu enamasti üksikute nimedega ei märgistata, vaid on tähistatud ühise mälestusmärgi või plaadiga, mis muudab selle diskreetseks, loodussäästlikuks ja hooldusvabaks lahenduseks.
Paik, kus kohtuvad põlvkonnad
Minu jaoks ei ole kalmistu pelgalt lahkunute viimne puhkepaik, vaid ajalooväärtusega koht, mis kannab endas lugusid, mälestusi ja vaikust. See on paik, kus põlvkonnad kohtuvad – kus minevik ei ole kadunud, vaid elab edasi nimedes, kuupäevades ja mälestustes. Kalmistul käimine ei ole minu jaoks kurb kohustus, vaid võimalus peatuda, mõelda ja olla hetkes.
Need paigad õpetavad austust – nii nende vastu, kes on lahkunud, kui ka elu enda vastu. Iga hooldatud või hooldamata haud räägib midagi meist endist ja meie suhtest mälestamisega. Kalmistu ei ole ainult koht, kuhu tullakse kaotusehetkel, vaid ka paik, kuhu võib tulla vaikust otsima või lihtsalt olema.
Töötades igapäevaselt kalmistutega, näen ma eriti selgelt, kui oluline on mälu hoidmine. Nimed ja andmed ei ole pelgalt kirjed registris, vaid märgid sellest, et keegi on olnud, elanud ja olnud kellelegi oluline. Mida paremini me neid kohti hoiame ja korrastame, seda kindlam on, et ka tulevikus leitakse tee oma juurte ja lähedaste juurde.
Autor: Pille Mägi
