„Täna on minu elu kõige ilusam päev!“ ütleb kuuekümnendates eluaastates meesterahvas. Ränk haigus on ta jõuvarud röövinud ja voodist ta enam välja tulla ei jaksa. Võitlus on kestnud pikalt, kuid nüüd hakkab haigus mehest jagu saama. Parim, mida talle veel pakkuda, on leevendus, mida meditsiin võimaldab ja inimlik kohalolu. Just see viimane ongi lõpuks kõige tähtsam. Ta ei põhjenda oma repliigi tagamaid ja ma ei küsi ka. Tundub kohatu. Palatist väljudes jõuab sõnumi sügavus oma täies mahus pärale. Ammutan piiritu tänulikkusega selle hetke ilu ja lasen pisaratel voolata.
Kõik ei lähe aga alati nii südamlikult. Kui taustainfo on lünklik ja ajaline surve pressib peale, siis pole ime, kui sisened situatsiooni sobimatu kiirusega ja loed ruumi valesti. Siis võidakse sul paluda ka lahkuda. Kuid ka siin on suur koht tänulikkusele. Tänulikkusele õppetunni eest.
Ajaloolisest taristust kaasaegse palliatiivravi suunas
Oma elu lõpusirgele jõudnud inimestega olen sihipärasemalt kokku puutunud juba viis aastat. Alustasin vabatahtliku hingehoidjana toonases Tallinna Diakooniahaiglas ja 2024. aasta kevadel pakkusin end Lõuna-Eesti Haiglasse. Vabatahtliku tööst sai järk-järgult täiskohaga töö ning täna on meil haigla juhtkonnaga kokkulepe kaasaegse palliatiivravi ja hospiitsteenuse käivitamiseks. Millistest etappidest see koosneb, sellest allpool kirjutangi.
Lõuna-Eesti Haigla avati 15. mail 1982. Kohviku seintel ripuvad pildid, kus toonane punaboss Karl Vaino mustade Volgade ja Tšaikade taustal haigla peaarsti Hillar Kaldaga vestleb. Tegemist on omaaegse, strateegilise planeerimise mõtteviisi järgi rajatud kompleksiga. Täit tõde ei tea ilmselt keegi enam, kuid ühe võimaliku variandina liigub kuuldus, et tegemist oli ka militaarkaalutlustel ehitatud hoonega, mis pidi olema toonase Leningradi linna üks tagavarahaiglatest.
Olgu selle ajalooga, kuidas on, kuid selge, et tänapäeval taolist investeeringut siia kanti ilmselt tehtud ei oleks. Saame olla õnnelikud, et toimiv struktuur on olemas ja sisuline töö käib. Nüüd on võimalik vaadata, kus midagi veel paremini teha annab.
Visioonist tegevuseni
Töö vabatahtlikuna andis hea kogemuse sellest, kui erinevaid situatsioone ja lähenemisnurki võib esile tulla. On avatumat ja tõrjuvamat suhtumist patsientide poolt. Haiguslugudes on kiireid kuhtumisi ja pikki vindumisi. On mõistmist ja möödarääkimist. Kuid igas loos on üks läbiv joon ja see on inimlik tasand. Me võime teha teaduse tippsaavutustest lähtuvaid protseduure ja luua sisekujundusauhindu võitvaid interjööre, kuid kui me ei näe selle kõige taga inimest, siis pole tehtud pingutusel suurt mõtet. Jah, kõik eelloetletu toetab, kuid lähtekoht peab olema mujal. Küsimus, miks ja kellele seda kõike teeme? See taipamine on ka mulle suunanäitajaks.
Suunast saab visioon ja visioonist selgem tegevuskava. Tegevuskavast omakorda joonistuvad välja konkreetsed sammud. Laias laastus on kolm peamist valdkonda: inimesed, kellele oma pühendumuse suuname; inimesed, kes seda teevad; ja kolmandaks keskkond, milles seda kõike pakume. Iga valdkond jaguneb veel omakorda alalõikudeks ning iga tegevus omakorda alaprojektideks. Kuid nagu projektijuhtimises ikka – peamine on suur pilt endal silme ees hoida.
Alustatud sai visiooni tutvustamisest kolleegidele. Muutused mõjuvad inimloomusele alati tähelepanelikuks tegevalt. Teadmatus planeeritavast tekitab infomüra ja stressi. Selle vältimiseks saigi haiglasiseselt läbi viidud rida esitlusi, kus rääkisime palliatiivravi arengusuundadest ja tänastest seisukohtadest ning erinevate osapoolte rollist selles töös.
Palliatiivravi kui koostöömudel
Toon siinkohal välja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt aastal 2002 sõnastatud palliatiivravi põhimõtted:
- Palliatiivravi toetab elu ja suhtub surma kui loomulikku protsessi.
- Ei mõjuta surma saabumise kiirust.
- Leevendab valu ja teisi kaebusi.
- Soodustab patsiendi aktiivset elu surmani.
- Ühendab patsiendi ravis psühholoogilisi ja eksistentsiaalseid aspekte.
- Pakub toetussüsteemi selleks, et patsiendi lähedased kohaneksid haiguse ja leinaga.
- Peaks algama võimalikult vara ja olema ühenduses kuratiivse raviga (siia alla kuulub ka diagnoosi ootamise aeg).
Iga punkt loetelus tahaks veel pikemat lahtiseletamist, kuid jätan selle tuleviku kirjutiste varaks.
Kuigi palliatiivravi meeskond on tasapinnaline struktuur, kus igaühel on oma oluline roll täita, siis meditsiiniõde ja hooldaja on ikkagi need inimesed, kes kõige vahetumalt patsientide ja lähedastega kokku puutuvad. Sellest tulenevalt on nende oskused ja suhtumine kogu teenuse kvaliteedi nurgakivi.
Palliatiivravi meeskonda kuuluvad haigla poolt veel arst, juhtumikorraldaja, sotsiaaltöötaja, hingehoidja jt. Haiglavälisesse struktuuri kuuluvad kohaliku omavalitsuse inimesed, kirikuõpetajad, psühholoogid, leina- ja kogemusnõustajad, notarid ning veel inimesi ja institutsioone, keda kaasatakse vastavalt vajadusele. Mingid olukorrad laias laastus muidugi korduvad ja aja jooksul kujuneb välja teatav kogemuslik tegevusrutiin, kuid vältima peab eeldamist. Igale juhtumile tuleb läheneda just antud olukorrast lähtuvalt. Seda, et üks lahendus sobib kõigile, ei ole. See omakorda nõuab meeskonnaliikmetelt empaatiavõimet ja paindlikkust.
Enesehoid ja piiride tunnetamine
Abistavates ametites oleme me ise see tööriist, mida oma töös kasutame. See tähendab aga, et enesehoid ja oma piiride tunnetamine ning austamine on siin esmatähtsad. Meist ei ole tuge teistele, kui ise end unarusse jätame. Enda toetamiseks on mitmeid viise ning ühe võimalusena planeerime juurutada MTÜ Vaikuseminutid poolt meditsiinipersonali jaoks välja töötatud toetusprogrammi.
Kõvasti efektiivsem ja edukam on end igapäevaselt lihtsate võtetega stabiilsena hoida, kui et läbi põleda ja hiljem pikaajaliste ja keerukate teraapiate või ravikuuridega taas kuidagi liikuma saada. Kuldne ütlus on: „Puhata tuleb enne, kui ära väsid!“
Lisaks muidugi suhtlemiskoolitused, mis lisavad mõistmist ja oskusi erinevates, emotsionaalselt laetud olukordades tasakaalukamalt käitumiseks. Saame ju aru, et olukorrad, kus inimesed meie hoole all viibivad, ei ole kergete killast ja jõuliselt väljendatud tunded nii patsiendi kui lähedaste poolt ei ole reeglina suunatud isiklikult personali vastu. Oma mõju on nendel aga sellegipoolest.
Väikeste sekkumiste mõju ravikeskkonnale
Enamus enesearengu mõttesuundi jõuab välja tõdemuseni, et kõik lahendused on olemas meie endi sees, väline saab vaid toetada. Kuid ka see on tähtis. Sestap oleme teinud esimesed katsetused haiglakeskkonna hubasemaks muutmiseks. Pilootprojektina renoveerisime õendusabi osakonnas kaks palatit ja leinaruumid.
Eesmärk on luua pehmust ja toetavamat atmosfääri patsientidele ja tema lähedastele. Murda mustrit tihtilugu kõledama moega haigla keskkonnast. Ning tõestada ka enda jaoks, et ruumide inimlikumaks muutmine ei pea tähendama alati suuri väljaminekuid. Värvipurgi hind toonist suurt ei olene, kuid omab väga suurt mõju loodavale ruumile. Olemas on haigla keskkonda sobivad tekstiilid ja taimestik. Valgustemperatuur ja paindlik reguleerimisvõimalus on väga suur mõjutaja. Kõigest sellest olen siin leheküljel korra juba kirjutanud loos pealkirjaga „Ruum surija ümber“.
Neid lihtsaid põhimõtteid saab kasutada nii koduses keskkonnas kui meditsiini- või hoolekandeasutuses. Võimaluste taha asi ei jää, peab olema soov ja tarmukus soovid teoks teha.
Tähenduslik töö
Kuskil hetkel, igapäevatoimetuste keskel, ei pruugi me nendele asjadele pidevalt mõelda. Ma väga loodan ja tuletan kolleegidele ikka meelde ka, et me ei unustaks ära, kui suure väärtusega see töö on, mida teeme. Siin on eneseupitamisega vähe tegemist vaid vastupidi – see mõistmine loob aupaklikkust.
Inimlikult oma väärtuse mõistmine, mis iganes eluhetkel või elu valdkonnas, annab meile endile jõudu särada ja oma säraga ka teisi enda ümber rikastada. Selline rikkus võetakse ühel päeval siit ilmast kaasa.
Autor: Kristjan Prii, Lõuna-Eesti Haigla Palliatiivravi teenusejuht
