Rabamatused. Ott Kippar

Minu nimi on Ott Kippar ning olen äsja arheoloogia erialal omandanud bakalaureusekraadi. Oma lõputöö kirjutasin Eesti rabadest leitud arheoloogilistest leidudest ja võimalikust koostööst turbakaevandajatega, kelle töö läbi suur osa leide päevavalgele tulnud on. Üheks huvitavaks ja oluliseks leiuks osutusid rabalaibad ehk sohu maetud inimesed. Pärast arheoloogiaajakirjas Tutulus ühest sellisest Viljandimaalt avastatud rabamatusest kirjutamist võeti minuga ühendust, et seda vähetuntud matmiskommet ka laiemale publikule veidi lähemalt seletada.

Võtsin eesmärgiks kirjutada sellest, mis teeb rabamatuse huvitavaks just arheoloogilisest perspektiivist, aga ka raba kui matmispaiga kultuurilisest eripärast. Ehk mis põhjustel võidi Eestis inimesi rappa matta. Räägin ka teadaolevatest rabalaipadest Eestis ja mujal ning tõstatan küsimuse rabamatuse kui tänapäevase matmisviisi potentsiaalist. Selles artiklis kirjeldan aga rappa maetud inimese eripära kui arheoloogilist leidu.

Turba omadused orgaanilise aine säilitamises

Soode ja seeläbi ka rabade oluliseks nurgakiviks on turvas. Lühidalt öeldes on turvas surnud taimede poollagunenud mass, mis liigniiske, hapnikuvaese ja oma enda lagunemisel moodustunud ühendite koostööl takistab suuresti paljude lagundajate elutegevust. Tulemuseks on nn “pooleli” keskkond, kus pidevalt tekib küll uut taimemassi, kuid kus selle lagundamiseks sobilikke organisme ei leidu.

Selline keskkond toimib kui sahver, hoides orgaanilist ainet ajas ja ruumis paigal, laskmata sellele laguneda ja peites seda maailma saginast eemale jäävas rabapimeduses. Just turbalõikajate töö kaudu on mitmed maailma vanimad puidust, nahast ja muust orgaanikast leiud päevavalgele tulnud. Nende seas näiteks Iirimaalt leitud 2000 aasta vanused teoreetiliselt veel söödavad “rabavõid” või terved villast riidekomplektid. Kõige enam on tähelepanu pälvinud aga sinna maetud inimesed, kelle erakordselt hea säilivus avab akna maailma, mis mujal tavaliselt kaduma läheb.

Sohu maetud inimesed

Ingliskeelse terminiga “bog body” (otsetõlkes “rabalaip”) kirjeldatakse väga eripalgelisi juhtumeid. Arheoloogiamaailmas on jõutud aga seisukohale, et rabalaiba all mõistetakse surnukehasid, kes on leitud turba seest. Kuigi inglise keeles head terminit kõikide turvast sisaldavate märgalade kohta ei leidu, siis eesti keeles on selleks soo, mistõttu on “soolaip” võib-olla parem sõna, kui juba kinnistunud “rabalaip”. Siiski on säilivusest ja seeläbi ka keskkonnast lähtudes jaotatud soolaipasid kaheks. 

Madalsoode keskkond on soodne just luustike säilimise jaoks, mistõttu on just madalsoodest jõudnud meieni väga hästi säilinud luustikke perioodidest ja kohtadest, kus tavaliselt neid ei leidu. Nii on näiteks võrdlemisi happelise pinnasega Soome vaene oma muinasaegsete luustike poolest. Erandiks on aga Levänluhta soostunud allikate juurest leitud matused, kus aluseline põhjavesi säilitas turbasse maetud surnute luustikud ja ka vana-DNA, mis muidu happelises pinnases hävib. Madalsoodesse maetute puhul võivad säilida nii taimsest kiust valmistatud riided kui ka näiteks ajud. Viimase kuulsaimaks näiteks on Floridast leitud kiviaegsed Windoweri matused.

Rappa maetud inimesed

Peaaegu vastupidiste säilitamisomadustega on rabad. Rabade happeline keskkond lahustab küll luudes olevat kaltsiumi, aga teisalt aeglustab turvas bakterite levikut, aidates seeläbi säilitada orgaanikat nagu nahka, juukseid, küüsi ja mõningaid organeid. Luude hävimise ja turba raskuse tõttu on mitmed Euroopa vanimad rabalaibad muutunud lapikuks ning happelise keskkonna tõttu on keeruliseks osutunud ka vana-DNA kättesaamine. Sellised pehmekoelised soolaibad avavad akna detailsusesse, mis muidu säili. Huvitavaks näiteks on Old Croghani mees Iirimaalt, kelle sisikonnast eristati viimaseks söögipalaks mingi nisuroog ja pett. Tema vähe tööd näinud käte ja maniküüritud küünte alusel võis hinnata, et mees kuulus kohalikku eliiti.

Siiski jääb enamik soolaipasid kahe ekstreemumi vahele. Keha ja materjali säilivus oleneb mitmest tegurist nagu kliima, matmisviis, soo veerežiim, matmise aastaaeg ja matmissügavus. Seeõttu ei ole ükski soolaip identselt säilinud. Näiteks võib tuua ehk kõige kuulsama soolaiba, Tollundi mehe, kellel on säilinud nii pehme kude (sh ripsmed ja sõrmejäljed) kui ka luud. Sarnaselt oli ka Eesti ainsa arheoloogiliselt dokumenteeritud soolaiba, Rabivere naisega, kellel oli säilinud nii pehmet kude, juukseid, villased rõivaid ning osaliselt ka luid. Küll aga oli linasest särgist täheldatav vaid jäljend nahal. 

Järgmises artiklis tutvustan just Eesti rabadest leitud inimsäilmeid. Kuigi Rabivere naine on ainus arheoloogide poolt kirjeldatud rabalaip, ei tähenda see, et ta on ainus. Peamiselt läbi vanade ajaleheartiklite on selliseid avastusi hetkel kokku tuvastatud 14, millest enamik ei ole kunagi laiemale lugejaskonnale teada olnud. 

Autor: Ott Kippar

Loe lähemalt

• Kaarel Sikk „Kuidas sood mineviku saladusi välja annavad“ – Tutulus 2013, 39 – 42. https://tutulus.ee/wp-content/uploads/2018/01/Tutulus_2013_lowres.pdf 

• Ott Kippar „Rabalaibad Viljandimaalt“ – Tutulus 2024, lk 6−7. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/b6609ca4-0915-46ed-bb0f-5eef63cebb65 

• Ott Kippar. Eesti rabade arheoloogiline potentsiaal turbakaevandamise vaatepunktist. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool 2025. https://hdl.handle.net/10062/110890

• Pikne Kama „Naiste surnukehad soos“ –  Tutulus 2017, lk 64 – 65. https://tutulus.ee/wp-content/uploads/2025/01/tutulus-2017-koos-madalam-reso-1.pdf 

• Pikne Kama ja Riina Rammo „Rabivere soost leitud mumifitseerunud naise surnukeha: õnnetusjuhtum, mõrv või traditsiooniline käitumine?“ – Tutulus 2015, lk 10–11. https://tutulus.ee/wp-content/uploads/2018/01/Tutulus_2015_210x280_v2ike.pdf 

Viited

• Davis, S. 2013. Insect analysis in wetland archaeology. The Oxford Handbook of Wetland archaeology. Toim. F. Menotti ja A. O’Sullivan. Oxford, Oxford University Press, 515–538.

• Earwood, C. 1997. Bog butter: a two thousand year history. The Journal of Irish Archaeology, 25–42.

• Giles, M. 2015. Performing Pain, Performing Beauty: Dealing With Difficult Death in the Iron Age. Cambridge Archaeological Journal, 25 (3).

• Kama, P. ja Konsa, M. 2015. Arheoloogilised uuringud Alasoo Varajemäe põletusmatustega kalmistul ja asulakohal. Arheoloogilised Välitööd Eestis, 103-112.

• Laid, E. 1936. Inspektsiooniaruanne Hageri Rabivere rabalaiba leiu kohta. Käsikiri Eesti Rahva Muuseumis, ERM TA 349.

• Masing, V. 1988. Soode mõiste, levik ja väärtus. Eesti sood. Toim. U. Valk. Tallinn, Valgus, 7–20.

• Menotti, F. 2012. Wetland archaeology and beyond: theory and practice. Oxford, Oxford University Press

• National Museum of Ireland. Kingship and sacrifice. Link: https://www.museum.ie/en-ie/museums/archaeology/exhibitions/kingship-and-sacrifice 

• Tallgren, A. M. 1923. Eelajalooline ülikond Pärnumaalt. Odamees, 2 (6). Tartu, 59.

• Valk, U. 1998. Rabade üldine iseloomustus, levik ja liigitus. Eesti sood. Toim. U. Valk. Tallinn, Valgus, 128–137.

• YLE. Niemistö, E. 2023. Veteen haudattujen leväluhtalaisten tutkimus jatkuu lisärahoituksen turvin – löytyykö mysteerille selitystä, mikä surmasi naiset ja lapset? Link: https://yle.fi/a/74-20020690