Õnneks on oktoober läbi. See kuu, mis algab alati rusuva raskusega rinnus, enne kui üldse aru saan, miks. Sest keha mäletab enne, kui mõistus järele jõuab. Sel aastal oli oktoober jälle erakordselt keeruline ehk ei ole päris nii, et iga aastaga läheb kergemaks. Mõnel aastal lööb leinalaine endiselt tugevalt üle pea.
Lisaks sellele, et endal on emotsionaalselt keeruline, näen, et emal, isal ja õel on samasugune võitlus selle kuuga. Loomulikult sinu pojal ka. Ja nii üllatav, kui see ka ei ole, siis sinu pisikene preili on hakanud sind taga nutma, kuigi ta ju ei mäletagi sind. Või mäletab? Võid muidugi aimata, kui abitusse olekusse see meid nendel hetkedel paneb.
Mälestused piltides
Sel aastal oli sinu sünnipäev, surma-aastapäev ja hingedepäev kõik ühel nädalal. See oli vaimselt meeletult kurnav. Jagasin nii sinu sünnipäeval kui ka surma-aastapäeval sotsiaalmeedias meist koos paar pilti. Meie mõlema pojad on juba nii suured, et ega need pildid seal ka neile märkamata ei jäänud, aga olin veidi ehmunud, kui mu poeg tuli ühe pildi peale mind nuttes kallistama. See oli pilt, kui sina olid praamil ja mina ilmselt Saksamaal ja lõbustasin sind mingite tobedate piltidega – nägin seal välja nagu astronaut ja sa naersid valjuhäälselt. Ilmselt see pilt tõi paljudel teistel ka meelde selle inimese, kes sa olid ja keda ka nemad igatsevad. Õhtul ütles ema, et sinu pojake oli samamoodi pilti nähes nutma hakanud.
Piltidest rääkides – mul on enda telefonis nii vähe pilte, kus me oleme kahekesi või üldse, kus sina peal oled. Järgmistel sünnipäevadel ja surma-aastapäevadel pean hakkama välja otsima juba meie välist kõvaketast, lootuses, et seal neid ikka rohkem on. Jälle asi, mida tagantjärgi kahetsen – me oleks võinud ju oluliselt rohkem pilte teha. Viimastest aastatest on pilte vähem juba seetõttu, et ma ei elanud Eestis. Alles hiljuti mõtlesin sellest, kuidas sa rääkisid, et kui tüdrukutirts veidi suuremaks on saanud, siis te tulete ka autoga meile Saksamaale külla. Sul oli kõik juba läbi mõeldud. Ometi sina mulle sinna külla ei jõudnudki…
Kõrvus veel su hääle heli
Isa kirjutas sulle jälle luuletuse, nägid? See on ju iseenesest armas, et ta seda teeb, aga oi kui valus neid ridu iga kord lugeda on.
On aastaid möödas juba neli,
Mu kõrvus veel su hääle heli.
Sul leidus palju kauneid sõnu,
Ka siis kui meel mul oli mõru.
Vaatan Annaga ma taevas tähti,
ta kindel on, et seal sind nähti.
Lõpuks sirutab ta välja käe,
Seal mu emme, kas sa ei näe?
Ma igatsen sind. Vaatan tihti teisi, kes on oma õe või õdedega lähedased ja tunnen meeletut kadedust. Miks nemad saavad endiselt luua ühiseid mälestusi ja mina pean leppima ainult nendega, mida jõudsime luua kuni sinu 37. sünnipäevani? Ma endiselt ei mõista, kuidas see aus on. Ja kõige rohkem valu teevadki need hetked, kui ma tahaks väga sinuga mingit rõõmu või muret jagada ja ma lihtsalt ei saa. Ma ei saa sulle helistada ja nõu küsida, et kuidas sina minu olukorras käituksid. Ma ei saa sulle külla tulla ja kohvi juua ja lihtsalt rahulikku hommikut nautida. Ma ei saa sind kallistada, kui tunnen, et tegelikult kallistust vajan hoopis mina. Ja need on need hetked, kus ma tunnen ennast väga üksi, sest see maha jäänud auk, seda ei saagi kunagi täita. Minu meelest on see lihtsalt nii pagana ebaaus.
Mida sa ütleksid
Ma mõtlen tihti, et kui sa praegu siin oleks, milline sa oleksid. Milliseid otsuseid sa teeksid, millest sa unistaksid, mis sind praegu põnevile ajaks? Kas sa teeksid enda laste kasvatamises midagi teistmoodi? Kuidas sul seal läheb? Kas sa näed, et minu elus on taas suur muutus tulemas? Muutus, kus ma tahaks, et sa oleksid kogu aeg juures, aga pean endale meelde tuletama, et seda ei juhtu… Nii palju küsimusi, aga ma ei saagi neile vastuseid.
Lepatriinusid enda ümber olen hakanud ka harvem nägema. Kas see tähendab seda, et sina oled enda eluga edasi liikunud ja viibid meie juures vähem? Mulle endiselt meeldib mõelda, et sa kusagil siin meiega ikkagi oled. Mõnikord loen su vanu sõnumeid, otsin mingit n-ö viimast teadet, millele toetuda. Nagu mingi tarkusetera või äratundmine, et just see oledki sina. Vahel piisab lihtsalt ühest lausest, et tunda end sulle jälle veidi lähemal. Mõnel päeval loen neid naerdes, teisel nuttes. Vahel mõlemat korraga. Mõnikord ma püüan ette kujutada, mida sa ütleksid, kui saaksid mulle kasvõi ühe sõnumi saata. Võib-olla midagi lihtsat, midagi täiesti argist, nagu sa alati tegid: “Ära üle muretse.” Või midagi naljakat, mis mind hetkega naerma paneks. Või hoopis: “Ma olen siin.” See viimane oleks ilmselt see, mida ma kõige rohkem vajan.
Annaksin maailma
Sinu mälestuste raamatut ei ole ma ka veel kokku pannud. Ometi on need lood mul juba ju pea kolm ja pool aastat olemas. Aga ma ei ole suutnud seda teha. Küll see päev ka tuleb, kui ma suudan. Ei, ära arva, et me ilma selleta sind muidu kuidagi vähem mäletaksime või igatseksime, aga mulle meeldivad, et need lood on erinevatelt inimestelt ehk ei ole ainult meie pere mälestused. Sest sina ise ju ei saa neid enam meie ega lastega jagada.
Kui sa vaid teaks, kui väga ma igatsen võimalust sulle päriselt kirjutada. Näha su nime ekraanil vastamas. Või kuulda, kuidas sa ütled: “Tereeee!”
Ja ma räägiks. Kõigest. Kõik, mis on kogunenud. Kõik, mida ma olen endas hoidnud. Kõik, mis on painanud ja rõõmustanud ja murdnud ja kasvatanud. Ma annaks praegu terve maailma selle eest, et saaksid mulle öelda kasvõi üheainsa lause. Ma tahaks nii väga, et sa saaksid mulle vastu kirjutada. Kasvõi ühe reaga…
Kallistan tugevasti!
Maris
