Kerides aega 12 aastat edasi, jõuame 2023. aasta suvesse. Olen lõpetanud arstiõpingud, spetsialiseerumas eriarstiks, saanud emaks vahvale tüdrukutirtsule ning äsja avastanud, et ootan oma teist last. Minu lein ja igatsus ema järele on sealjuures käinud lainetena. On perioode, kus mälestus emast on kibemagus, kuid toob siiski naeratuse näole.
Samas on perioode, kus igatsus on nii südantlõhestav, et pisarad ei taha otsa lõppeda ning elu tundub endiselt liiga ebaõiglane. Eriti valusad on need hetked olnud just elu suurte muutuste juures – kui lõpetasin kooli, ostsin oma kodu, abiellusin, sain emaks. Hetked, mil ema kohalolek ja tugi tunduvad endastmõistetavad ning tahtmine rõõmu jagada veel suurem.
Võimalus ka ise panustada
Sama suve lõpus jõudis minuni üleskutse Laste ja Noore Kriisiprogrammi laagri vilistlastele osaleda väljaõppeprogrammis, mis annaks võimaluse töötada leinanõustajana ning aidata noori, kes seda oma leinas väga vajavad. Ma polnud kirja lõpunigi lugenud, kui teadsin juba vastust – jah, muidugi ma osalen! See oli miski, mida olin kõik see aeg oodanud, minu võimalus panustada ja olla olemas. Mõned hetked hiljem minu esmane entusiasm muidugi rauges, sest sain aru, missugune tormiline aeg mind ees ootamas oli.
Mul oli kodus väga aktiivne kaheaastane preili, kes minu jäägitut tähelepanu vajas, ning kõhus kasvamas keegi, kes endast juba läbi tohutu iivelduse agaralt märku andis. Üsna ebalevalt näitasin abikaasale kirja, arvates, et ta mu mõtte maha laidab. Suur oli mu üllatus, kui tema ainus küsimus oli, et kas ma ise tunnen, et ma jaksan ja tahan seda teha. Teda ei morjendanud ka perspektiiv, et minu ainus tööst vaba nädalavahetus igal kuul saaks hõivatud koolitustega. See oli tegelikult viimane tõuge, mida vajasin – teadmine, et mu kõrval on keegi, kes mind toetab ja motiveerib mind mu unistusi täitma.
Väljaõpe möödus tuhisedes, sama suure tuhinaga kasvas ka minu rasedakõht. Lõpuks ei olnud ka minu väljaõppe kaasteelised üllatunud, kui päev enne sünnitustähtaega koolitusel viibisin ning kolm nädalat pärast sünnitust samamoodi platsis olin. Ainsa vahega, et lõunapaus möödus siis beebiga aega veetes. 2024. aasta suvine leinatoetuslaager oli sama hoogsalt lähenemas ning kui alguses olin oma laagripraktika tegemise plaani tol suvel täiesti maha matnud, siis vaikselt hakkas minus ikkagi idanema mõte, et sooviksin siiski juba seekord laagris kaasa lüüa.
Uues rollis
Tänu imelisele abikaasale ning toetavatele kaaslastele olingi ma suvel tagasi Pivarootsis. Sealsamas, kus viimati 13 aastat tagasi olin käinud ema kaotanud noorena, kuid sedapuhku hoopis koos beebi ja abikaasaga ning hoopis teistsuguses rollis – grupijuhina. Kogu laagrikompleks tundus ühtpidi nii tuttav ja samas nii võõras, sest mina ise olin nii palju vahepealse ajaga muutunud. Muutunud polnud aga saunamaja, kus taas ööbisin, küll alumisel korrusel, aga siiski oma turvalises pesas.
Kui algselt muretsesin, kuidas väikese beebiga laagrimelus toime tulla ning oma rolli grupijuhina mitte ära kaotada, siis reaalsuses polnud see üldse probleem. Pigem tekitas beebi laagrilastes hoopis nii palju elevust ja rõõmu, et teenis endale isegi hüüdnime “boss beebi”. Tagantjärele on abikaasa rääkinud, kuidas kümneaastased poisid käisid sageli siis, kui mina muid laagriülesandeid täitmas olin, tema käest küsimas, kas beebi magab ja millal temaga mängida saaks.
Tunnistan, et värske emana oli grupitöödes osalemine minu jaoks kohati üllatavalt raske. Noorte lood puudutasid veel enam ning hormoonid lubasid pisaratel kergemini valla pääseda. See siiski ei takistanud mind oma rolli täitmast ning pigem näitas lastele veel rohkem minu empaatilisemat külge. Kuna beebiga oleks nädalane laager siiski liiga pikk ettevõtmine olnud, planeerisime kohal olla täpselt poole laagrist. Lahkumine oli raske, sest usaldus ja turvalisus, mis lastega kujunenud oli, tekitas tunde justkui lahkudes reedaksin neid. Samas sain aru, et olin oma rolli täitnud ja nüüd vajas mind mu laps veidi rohkem.
Ainult elevus
Poolik laagrikogemus andis mulle aga veel rohkem indu ning tahtmist panustada. Tundsin, et teen midagi, mis on väga vajalik ja annab nii palju tagasi. Laagrijärgsel sügisel hakkasid mu peas tiirlema juba natuke suuremad plaanid. Tundsin, et tahaksin veel rohkem teha ja olemas olla ning võimaluse selleks annaks see, kui saaksin järgneva aasta suvist leinatoetuslaagrit korraldada. Mõte tundus mu jaoks taas veidi utoopiline, kuid kui väriseva südamega seda abikaasaga arutama läksin, oli ta väga toetav.
Järgneval kevadel võtsin vastu otsuse Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juhatusse astuda. Suvi möödus laagri korraldamise tähe all ning kui augustikuus kolmandat korda Pivarootsisse sõitma hakkasin, ei olnud minus enam grammigi ärevust, ainult elevus. Olin eelnevate kuude jooksul pedantselt näpuga järge ajades kõik laagrikorraldust puudutavad detailid korduvalt läbi mõelnud ning teadsin, et kõik peaks minema plaanitult. Ning kui nii ka ei läinud, siis võtsin neid väikeseid konarusi teel lihtsalt kui väljakutseid, mis vajasid lahendamist.
Ja kõik laabuski. Grupijuhi rollis tundsin end samuti väga mugavalt, sest mu kõrval oli meeskond, keda usaldasin täielikult – need samad inimesed, kes kunagi mind mu kaotuses aitasid, olid olemas ka nüüd, 15 aastat hiljem. Kogu laagrimelu keskel tundsin, et olen täpselt seal, kus olema pean. Aina enam sai minu sees kinnitust veendumus, et kuigi minu lein ei kao kunagi kuskile, siis saan oma kogemust kasutada seal, kus seda kõige rohkem vaja on – laste ja noortega, kes alles oma leinateekonna alguses on.
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm on juba 30 aastat toetanud lähedase kaotanud lapsi ja peresid nende leinas, korraldades nii leinatoetuslaagreid kui ka pakkudes nõustamist individuaalselt ning gruppides. Leinatoetuslaagrid on lastele vanuses 8-18 aastat, kuid toetame lapsi ning noori lasteaiaeast kuni vajadusel ka täiskasvanueani välja.
Kõik teenused on peredele tasuta ning meie poole võib pöörduda läbi kohaliku omavalitsuse või otse, kasutades kontakte meie veebilehel lastekriis.ee. Koostöös leinanõustajatega leitakse just lapsele ning perele sobilik toetusviis.
Meie tegevuse toetamise kohta saad lugeda siit: https://www.armastanaidata.ee/annetan/lapsed-ja-pered/aitame-leinas-lastel-taas-leida-roomu-2.
Autor: Hanna Maremäe
