Maariani sündimata lapse kaotuse lugu. II osa

Haiglas küsiti mu käest, kas soovin loodet pärast lahangut endale saada või mitte. Ma ei osanud esimese hooga jälle midagi vastata, sest see ei ole nagu asi, mille peale sa üldse mõelda oskad… Pidasime hiljem kodus omavahel aru ning otsustasime, et tahame küll. Tahtsime lasta Pirnikese tuhastada ning tuha meie jaoks tähenduslikku kohta puistata.

Mis saab lootest edasi?

Aga kuidas kogu see protsess siis välja üldse näeb? Jällegi, küsimused, millele ma ei osanud vastata. Eesti seaduste järgi on alates 22. rasedusnädalast tegemist nö beebiga, enne seda on ta loode. Ja loote osas on seadusandlus natuke nagu hall ala. Lootele ei anta isikukoodi, küll aga saab ta siiski numbri, mille alusel on võimalik tuhastada-matta. 

Ma sain selle protsessi osas õnneks palju selgust tänu raseduskriisinõustajale, kes selgitas, et tuleb ikkagi matusebürooga ühendust võtta ning nemad aitavad juba kõik asjad korraldada. Ma ei ole pidanud ise kunagi matust korraldama ega polnud seda ka lähedalt näinud, seega ma olin täiesti valge leht, kel polnud õrna aimugi.

Googeldasin matusebüroosid ja nende hindasid. Ma ütlen ausalt, mul polnud õrna aimugi, kui palju tuhastamine maksab. Hinnad algasid seal ca 350€. Ühel lehel oli lausa eraldi välja toodud – ülekaalulise tuhastamine 545€. Ma saan aru, miks see hind ehk erinev on, aga see ikkagi kuidagi tohutult häiris mind. Seda bürood ma ei valinud.

Lõpuks kirjutasin ühte büroosse, kelle omanikku olin kunagi ühel konverentsil esinemas näinud. Ta jäi mulle tookord meelde sellega, milline on nende lähenemine üldse matuse korraldamisele ja kuidas nad oma „teenust disainivad“. See oli kõik väga inimlik. Ja minu enda kogemus samamoodi.

Nad vastasid mulle väga kiiresti, kui olin esimeses meilis oma olukorra lahti kirjutanud (et pole tavapärane urnimatus, tegemist väga väikese lootega jne). Kirjeldasid lahti, kuidas protsess edasi välja näeks, mida mina omalt poolt tegema pean ning nendepoolne hind. Pidin allkirjastama volituse, et neil oleks võimalik haiglaga otse suhelda ning kogu transport jms korraldada. Kogu teenus maksis mulle kokku 120€ (transport, tuhastamine, karbike, kohaletoomine). Kuna see kõik sobis mulle ja tundsin, et olen heades kätes, siis ma ei hakanud kuhugi mujale üldse kirjutamagi.

Pirnikese kojutoomine

Paari päeva pärast kirjutati mulle, et mul on võimalik Pirnikese tuhk Keilas põhimõtteliselt meie kortermaja kõrval parklas kätte saada (neil on Keilas ka esindus muidu). Olin üllatunud, aga see sobis mulle. Läksingi siis kokkulepitud kellaajal parklasse ning sõbralik naisterahvas palus mul allkirja anda ning seejärel ulatas mulle läbipaistva kilekotiga karbikese koostuhaga. Vaatas mulle otsa ja ütles: „Mul on nii kahju, aga te tundute noor ja särav inimene, küll järgmine kord läheb paremini, olge tugev!“ See tegi seest väga soojaks. Sest see oli tõesti väga personaalne lähenemine ja teenindus. Matusebüroo, keda kasutasime, on Memoris. Südamest tänulik neile meeldiva kogemuse eest.

Tõin siis Pirnikese tuppa. Ma ei osanud esiti selle karbiga kohe midagi teha ja kuhugi teda panna. Lõpuks otsustasin aga ta telekaaluse peale panna (sel hetkel meil seal veel telekat polnud), lille kõrvale ning panin ka küünla põlema. Kui elukaaslane koju jõudis, läks ta ta karbi juurde ja ütles: „Tere, Pirnike!“ See oli ühest küljest nii armas ja samas ka nii kurb.

Järgmisel paaril päeval pani ta ise ka küünlaid põlema. Esimest korda nelja küünalt süüdates lisas juurde: „See on emme eest, see on issi eest, see on pere ja klanni eest, see on sõprade eest.“ Mul käis jälle südamest jõnks läbi… Ma olen nii õige inimese enda kõrvale valinud, kellega seda teekonda läbi teha.

Lähedaste toetus

Ma pean siiralt tänama ka oma lähedasi sõbrannasid, kes kogu mu haiglasoleku aja ning ka hiljem on mulle toeks olnud. Oma lugu jagades sain teada, et ka minu lähedasemas tutvusringkonnas on nii palju naisi, kes on sarnase asja pidanud läbi elama. See lihtsalt ei ole teema, mida paljud avalikult või üldse arutada tahaks. See on ka üks põhjus, miks ma otsustasin enda lugu siin jagada. Kui kasvõi ühel inimesel on selle lugemisest tunne, et ta ei ole üksi oma valus ning kurbuses, siis on minu ülesanne sellega täidetud.

Üks mu väga kallis kolleeg, teades meie plaanist minna Pirnikest lendu laskma, teatas mulle ühel päeval, et pean oma õhtu tema jaoks broneerima. Ta ei jaganud ühtegi täpsustust, lihtsalt palus, et paneksin end soojalt riidesse. Ta tuli mulle järgi ning autosse istudes ulatas mulle kotikese. Seal sees oli märkmepaber, pliiats, küünal, välgumihkel ja karbike. 

Ta palus mul märkmepaberitele kirjutada üles kõik mõtted, mida tahtsin öelda, millest lahti lasta. Sõidu ajal kirjutasin terve portsu pabereid täis. Lõpuks jõudsime mere äärde. Edasine plaan nägi ette, et otsime sobiva koha, põletame need mõtted ära ja laseme tuha lendu. Natukene nagu peaproov sellele, mis meid Pirnikese tuhaga päriselt ees ootas. Olgu öeldud, et too õhtu oli mega tuuline ja külm. Seega see põletamine polnud pooltki nii lihtne kui olime ette kujutanud. Me muidugi valisime alguses ka kõige tuulisema koha – otse rannal. Väga ei õnnestunud neid pabereid seal põlema saada, ükskõik mis imetrikke me seal teha proovisime. Lõpuks olime juba peaaegu alla andnud ja hakkasime tagasi kõndima. Kuskil kõrkjate vahel, kus oli väheke tuulevaiksem mõtlesin ühe korra veel proovida. Ja sel korral edukalt! Kõndisime siis edasi muuli juurde ning seal sain karbikese seest tuha lendulasta. Ma tunnen, et see oli vajalik ning tegi mu olemise kergemaks. Aitäh sulle, Maret!

Pirnikese lendu laskmine

Olime elukaaslasega omavahel arutanud, kuhu Pirnikese tuhk puistada ja olime mõlemad seda meelt, et see peab olema mere ääres. Meil on Juminda poolsaarel üks koht, meie koht, kus oleme korduvalt käinud ja otsustasime sinna Pirnikese lendu lasta. Ühel märtsi laupäeval oli ilus päikseline, kergelt tuuline ilm. Jalutasime läbi metsa alla ranna äärde ning mööda rannaäärt edasi. Peale meie olid taamal kaugemal kaks inimest, aga muidu oli rannaäär tühi. Jõudsime ühe kivi juurde ja elukaaslane arvas, et see võiks äkki see õige koht olla. Vaatasin ringi, panin silmad kinni… jah, on küll. Mõtlesin ise just sedasama.

Vees oli üks suurem kivi, mille otsa läksime. Me ei olnud eelnevalt otseselt kokku leppinud või läbi rääkinud, kuidas see kõik välja nägema hakkab. Elukaaslane õnneks ütles, et tasoovib mõned laused öelda. Ta võttis karbikese enda kätte ja ütles nii ilusaid asju, et mul hakkasid sekundiga pisarad voolama… ja tundsin taas suurt valu südames. „Kui sa oled vähegi oma ema tütar, siis sulle meeldib mere ääres sama palju nagu su emale, sellepärast me täna siin olemegi.“ Seejärel oli minu kord. Mul oli raske sõnu suust välja saada, aga sain oma peamised mõtted öeldud: „Me ei unusta sind mitte kunagi, sa oled alati meiega ja mul on nii kahju, et sa meiega pikemalt olla ei saanud, aga ka see lühike aeg, mis meil sinuga oli, tõid sa meile nii palju rõõmu. Emme armastab sind alati!“

Viimane märk Pirnikeselt

Elukaaslane võttis Pirnikese lendu laskmise enda peale. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et eelnevalt oli vesi meie ümber suhteliselt rahulik ja paar hetke pärast lenduminekut viskas üks laine korraliku koguse vett meile jalgade peale. Me vaatasime kaks sekundit üksteisele vaikides otsa ja siis purskasime naerma – see oli nagu viimane märk Pirnikese poolt – emme-issi, ärge muretsege, minuga on kõik hästi! 

Kobisime kivi pealt alla ja kallistasime tükk aega. Elukaaslane joonistas liivale ka südame, kuhu kirjutas “P” sisse ning mina tegin mälestuseks mõned pildid. Mitte, et ma unustaks ära, missugune see kivi täpselt oli või kus see asus. Ma tean seda, ma tunnen seda. Lihtsalt, kuna me päris pilte kunagi koos teha ei saa, siis tundsin, et mingisugust mälestust on mul siiski vaja.

Praeguseks on sellest lendu laskmisest möödas peaaegu kolm kuud. Aga möödunud ei ole ühtegi päeva, mil ma kasvõi korraks Pirnikese peale ei mõtleks. Mõtlen selle peale, kui asjad poleks sellist pööret võtnud, siis kui kaugel ma praegu oma rasedusega oleks. Mõtlen selle peale, kui ebaaus see kõik on. Aeg-ajalt, täiesti suvalistel hetkedel, mõni laul või kellegi lause või millegi nägemine triggerdab ning toob taas pisarad silmadesse ning valu südamesse.

See on ilmselt asi, mis jääbki minuga alati kaasas käima. Me võime olukorraga leppida, aga me ei unusta kunagi. Pirnike on alati meiega. Mul oli aprillis sünnipäev ning üks sõbranna, kes ise ehteid valmistab, tegi mulle käeketi – roosa kvartsiga ning seal kõrval on kuldne süda, kus on Pirnike sees. Kui ma kingituse lahti tegin ja seda nägin, voolasid jälle pisarad. Kurbusest ja samal ajal ka tänutundest ja rõõmust – ma olen nii hoitud. Tunnen seda kogu aeg.

Lein kui protsess

Ma saan täna ka veel selgemini aru sellest, et lein on protsess. Ja see protsess võib olla pikk. Tagasi vaadates, igapäevaelu vaadates, võis kõrvaltvaatajale jääda mulje, et ma olen üsna muretu. Ja võibolla olingi. Aga ma siiski mõtlen sellele kõigele väga palju, isegi kui see nii välja ei paista. Minu protsess kestab veel. Tõenäoliselt augustis, kui oleks sünnituse tähtaeg olnud, tuleb veel uusi tundeid üles. Aga võtan päev korraga, tuleb, mis tuleb. Usun sellesse, et meile antakse nii palju, kui me kanda suudame…

Ma loodan siiralt, et ükski inimene, kes seda läbi elama peab, ei ole oma mures üksi. Okei on nendest asjadest rääkida, jagada, kogemusi vahetada ja teadlikumaks saada. Tunnen ka, et enda loo kirjapanek on teatavas mõttes teraapiline ning aitab mul endast ka paremini aru saada. Seega olen siiralt tänulik ka Marisele selle võimaluse andmise eest.

Maariani loo esimest osa saad lugeda siit.