Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis mind kindlasti veidi raputas, kuid andis ka toreda kogemuse näha, kuidas saaks meie vana Eesti komme surnuvalvamisest eksisteerida ka tänapäeval.
Üleni mustas
Proovisin saada elukaaslaselt vastuseid, et millega tegu. Kellaaeg oli juba hiline ning tekkis küsimus, et kas matus on siis õhtul kell 19? Või läheb ta lihtsalt sõbra juurde… siis ju peaks midagi kaasa võtma? Ega ka tema väga ei teadnud, sest kumbki meist polnud varem Hispaania matusekultuuriga kokku puutunud. Teadsime ainult, et Elena ema on tanatooriumis ning võime sealt igal ajal läbi minna. Arutasime veel omavahel, et mis riideid on sobilik kanda – otsustasin lõpuks, et kannan üleni musta ja veidi viisakamat..siis on kindel, et ma kedagi ei solva oma lillelise kleidiga.
Tanatooriumi mõiste eestlastele ilmselt väga tuttav ei ole, seega selgitan natuke lahti. Üldplaanis on tanatoorium koht, kus lahkunuid valmistatakse ette matusteks ning pakutakse leinaruume kadunukese külastamiseks. Seega eesti keeles oleks see midagi matusebüroo ja surnukuuri vahepealset. Samas, kuigi Hispaanias on olemas ka funerario’d ehk matusebürood, siis suuremad tanatooriumid täidavad samuti matusebüroo funktsioone, sh kremeerimist, pakuvad kirstu ja urni valikut jmt.
Jõudsime tanatooriumi ette, kui mõistsime, et selle suure maja ees ei olnud ühtegi üleni mustas riietuses inimest. Muigasime elukaaslasega, sest ilmselgelt olime vale dresscode’i valinud. Ainuke, kes üleni mustas riietuses silma jäi, oli minuga väga sarnases riietuses tanatooriumi töötaja. Liikusime sisse, keegi ei küsinud, kes me oleme või keda otsime. Fuajeest liikusime edasi ühte põhisaali ja mu suu vajus hetkega lahti – avar ruum täis õhtust päikesevalgust, taimi, ilusaid istepinke. Ja see kõik oli nii mõnusalt soe ja troopiline, nagu oleks mõnda Saaremaa spaasse jõudnud (vaatamata sellele, et tegemist oli aprillikuuga ja õhtused temperatuurid olid endiselt jahedad).
Uste kõrval olid väikesed ekraanid, millel oli ruumi number ja kadunukese nimi. Hakkasime ustelt Elena ema nime otsima, kuid osadel ustel olid ekraanid mustad (ilmselt pere saab ekraani ise välja lülitada). Lõpuks läksime tagasi fuajeesse, kus oli suur ekraan, millel oli näha majaplaani ning kus saalis nimeliselt keegi on. Jah, sedasi suurelt kõigile nähtaval. Saime vihje kätte ning liikusime õige ruumi suunas. Kohale jõudes vaatas ukselt meile vastu naisterahvas, kes ütles, et on Elena õde ning Elena on kohvikus.
Surnuvalvamise mõju leinale
Liikusime edasi kohvikusse – või siis pigem mu elukaaslane liikus selles suunas ja ma lihtsalt vaatasin nagu turist huviga ringi. Ma endiselt ei suutnud uskuda, et oleme ju matusebüroos. Kohvik oli üsna suur ja seal istus paar seltskonda – kes jõi kohvi, kes klaas kangemat ja mõned härrad baarileti ääres ka õlut. Hispaaniale tavapärast käis üsna vali jutuvadin.
Elena juurde jõudes ümbritsesid teda juba paar kolleegi ja tema ema naabrid. Kui mu elukaaslane teda embas, kuulsin, kuidas muidu naerusuine Elena nutma hakkas. Minu silmad hakkasid kohe taskurätikuid otsima, mida laual ei olnud. Tõin ka meie lauale taskurätikute karbi. Embasin Elenat ja ainus, mida oskasin sel hetkel hispaania keeles talle öelda, oli “Lo siento mucho!” (“Mul on väga kahju!”). Ühinesime seltskonnaga ja kuulasime, kuidas Elena ema viimased päevad möödunud oli. Kahjuks jäi ta ema õigel ajal ravita ning seetõttu oli lõpp pigem ootamatu. Jälgisin Elena ja laua taga istuvate inimeste emotsioone – Elena naer vaheldub pisaratega silmis, aga ta räägib ja räägib..kõik kuulavad ja proovivad omalt poolt midagi lisada.
Lisandus veel inimesi ning kordus sarnane situatsioon. Elena hakkas embamise ajal nutma, leebus ja hakkas rääkima oma ema viimastest päevadest. Mõned kuulajad olid lihtsalt tõsised, teistel oli silmis näha pisaraid. Kolmanda seltskonna saabudes kordus jälle sama muster – embus pisaratega, leebumine ja jutt. Mida ma aga märkasin, et iga korraga reageerib Elena emast rääkidest justkui veidike vähem. Mõistan nüüd, et nägin oma silmadega, kuidas surnuvalvamine leinale mõjub. Kes mäletab, siis ühes oma artiklis kirjutasin, kuidas meie esivanemad said juba surnuvalvamise ajal oma tugevama osa leinast läbi kogetud ning matuste ja peielaua ajaks oli juba veidi kergem olla. Täpselt sama toimus ka Elenaga – ta sai rääkida ja tunda kõiki neid emotsioone, mida emast rääkimine talle tõi.
Kadunukese ruum
Suundusime tagasi Elena õe juurde, kelle juurest olid tema tuttavad just lahkumas. Uksest sisenedes ootas meid ees elutuba meenutav ruum – diivaninurk, söögilaud toolidega ning mitmed imelikud udutatud klaasseinad. Esialgu tundus ruumikujundus natuke segane, aga üsna pea nuputasin välja iga klaasseina eesmärgi. Osad seinad tekitasid privaatse nurga (ilmselt nutmiseks?), osad seinad tekitasid diivani ümber eraldatud ala (ilmselt selleks, kui mitu erinevat seltskonda tuleb ühte lahkunud meenutama). Ühe klaasseina taga oli aga aken ning lülitist lambi põlema pannes nägime kõrvalruumi, kus oli ilusti kirstu sätitud kadunuke.
Kirstu taga oli puidust rist, ümber paar pärja. Mulle väga meeldis see lahendus, sest kui minu lapsepõlvemälestused on külmast ärasaatmise ruumist (sest lahkunut peab hoidma jahedas), siis siin oli lahkunu omas jahedas ruumis ja lähedased saavad teda näha ise soojas olles. Sain teada, et vahetult enne matustele saatmist saavad lähedased muidugi ka lahkunu juurde minna. Muul ajal aga viivad näiteks pärjad kadunukese kõrvale tanatooriumi töötajad ja kõrvalruum kadunukesega on lukustatud. See on ka loogiline, arvestades, et maja on avatud kõigile.
Vaatasime veidi aega Elena ema ning liikusime edasi diivaninurka. Lobisesime niisama, Elena ja tema õde jagasid naljakaid lugusid emast – pisarad ja naer käsikäes. Tanatooriumist lahkusime lõpuks kella 22 paiku ja küsisime veel huvi pärast administraatorilt, mis kellani nad avatud on. Nad on avatud 24/7, seega ka lähedased, kes tulevad kaugemalt ja saabuvad hilisõhtul, saavad lahkunu juurde minna. Tagasiteel arutlesime elukaaslasega, kui hea, et lähedastel on koht, kus kadunukese juures olla ning kõik, kes soovivad, saavad igal ajal läbi tulla. Tagatakse piisav privaatsus, kuid leidub ka kohti sotsialiseerumiseks. Hiljem kuulsin kohalikelt tuttavatelt, et see, kui kaua saab oma lähedast seal hoida, sõltub suuresti pere rahalisest seisust. Arusaadav – midagi pole tasuta, ka see, kaua saad veel oma lähedasega koos olla.
Koosolemise aeg
Paari nädala pärast mõistsin, et antud kogemus tekitas minus esialgu väga palju vastakaid tundeid. Ütlen ausalt, et vaatamata sellele, et olen antud valdkonnas nüüd juba mõnda aega olnud, siis ikka ehmatas, kui erinev oli see, mida nägin ja kogesin. Kultuurišokk, ei midagi muud.
Praeguseks hetkeks, paar nädalat hiljem, olen seda kogemust veidi lahti mõtestanud ning tunnen nüüd veelgi tugevamalt, kui oluline on olla olemas leinavale sõbrale. Isegi, kui sa lahkunut ennast ei teadnud, vajab sõber kohta, kus olla – nagu ka Anneli enda viimases artiklis mainis. Loodan, et ka eestlastena oleme rohkem enda leinavatele sõpradele ja lähedastele toeks ning jätkame suhtlust ka siis, kui leinast on möödunud kuu, aasta. Oluline on ka see, et me ei ruttaks alati matusebüroo autot järgi kutsuma. Kui lahkunu läks rahulikult (ehk mitte ootamatul põhjusel), siis me ei pea alati kiirustama. Kiirabi võib ära käia, tuvastada surma, aga pärast seda võtame aega, et temaga ruumis olla, juua teed, rääkida omavahel ning siis, kui oleme valmis, palume lahkunule järgi tulla.
Ma usun nüüd rohkem kui varem, et surm ei peaks olema vaid kiirustamine ja vormistamine – lein ei alga matustest, vaid sellest esimesest vaikusest koos, kui inimene on veel meie kõrval. Ja just see vaikne koosolemine võikski olla osa meie leinakultuurist.
* Nimi muudetud
Autor: Jane Kaju, RN APN MSc
