Suitsiidileinast. Anneli Valdmann

Seekordne artikkel räägib sellest, kuidas tulla toime suitsiidileinaga. Artikli sisu võib olla häiriv. Kui tunned, et vajad vaimset tuge, helista SA Kadunud ja Aitan Eestit MTÜ suitsiidiennetusnõustamise liinile 661 6776 (avatud ööpäevaringselt), Eluliinile 655 8088 (avatud 19:00 kuni 7:00) või emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonile 116 123 (igapäevaselt 10:00 kuni 00:00). Kui oled kaotanud lähedase läbi suitsiidi, siis on toeks ka Peasjad MTÜ abimaterjalid.

Kui lähedane lahkub, sest lootus, jõud ja tahe sai otsa. Ta lahkub omal käel. Kuidas jätkavad siis need, kes jäid maha? Milline jälg sellest jääb? Kas on võimalik mõista lahkunut ja aktsepteerida tema valikut?

Nagu leinas ikka, pole see must-valge maailm. Siia ilma jääjate tundeid ja mõtteid mõjutab see, kui tugev oli hingeside lahkunuga, kas seda üldse oli. Ka see, kas kallis inimene lahkus rahulikult ja läbimõeldult, olles piinavast, pikast ja süvenevast haigusest kurnatud või šokist, hirmust, hingepiinast ja meeleheitest. Loeb see, kui suur või väike on mahajääja, kui tugev või habras on tema hing; kui palju on tal neid kellele toetuda, kui palju on neid, kes (oskamatusest) ränka koormat suurendavad. Kas on midagi, mis aitab hoida sidet eluga. Siin loos räägime peamiselt neist, kelle maailm lähedase enesetapu järel kokku vajub ja kes isegi rändavad mõnda aega surmaorus või selle piiril, sest nad otsivad seletusi ja tuge.

Veskikiviraskus

Alustame siiski sellest, et lahkuja ei ole seda valikut tehes vastutustundetu ja isekas. Kui lahendus on nii kardinaalne, siis on selle all midagi väga tõsist. Väga sageli soovivad nad sellega lähedastele hoopis kergendust tuua, sest tunnevad, et nende olemasolu ja seisund on armastatud inimestele koormaks ja vaevaks. Olgu see siis tema raskest haigusest või hingehaigusest tulenev „veskikiviraskus“. „Ära minemisega“ püütakse anda neile paremat elu.

Ja selle kõrval nood, kes ühel hetkel tõesti enam ei jaksa. Taluda valu. Ängistust. Lootusetust. Tühjust. Lõpeb jõud ja suutlikkus end küünte ja hammastega elu küljes hoida. Katkeb viimane niit. Surmatungi vastu ei saa siis isegi emaarmastus, südamearmastus, hingeside. 

Paljuski on sutsiidilein sarnane loomuliku elu lõpu juurde käiva surmaleinaga. Suitsiidilein on paljude jaoks siiski rohkem purustav, vapustav. Sellest taastumine ja tervenemine võtab kauem aega või jääbki see haav elu lõpuni valu tegema. Et vananemine, surm ja haigused on lahutamatu elu osa, siis vähem või rohkem oleme selleks siiski valmistunud. Lähedase surm on kurb ja enamasti tundub, et see saabus liiga vara, kuid selles on siiski loomulikkus. Hingevaevast välja kasvanud enesetapusurm tundub enamasti ebaloomulik, ebaõiglane, traagiline, traumeeriv. Tihti ka ootamatu. Me pole selleks valmistunud.

Leina sissepakkimine

Seda laadi lähedase inimese lahkumine muutub paljude jaoks traumakogemuseks, traumamustriks. Psühhotrauma ei ole šokeeriv või traagiline sündmus kui selline, vaid tolle sündmuse haavav ja halvav mõju selle keskel olnud inimese elule. Trauma võib aastateks või aastakümneteks võtta ära jõu, turvatunde, usalduse, rõõmu, tegutsemisvõime. Selle mõjul võib inimene loobuda mõnest olulisest rollist (ema, partner, …), tegevusest, igatsusest, unistusest, püüdlustest; ta „tardub“. 

See lämmatab kahetsuse, süü ja häbiga. Suitsiid võib mahajääjale olla sama purustav nagu bussi alla jäämine või kuristikku kukkumine. Nii nagu sellisest kehatarumast tervenemine võtab kaua-kaua aega, tahab palju hoolt ja hoidmist, nii vajab ka traagilisest surmataraumast tervenemine palju-palju aega, hoolt ja hoidmist.

Enesetapulein kaldub olema pikaleveninud või psüühiliselt läbi töötamata ja seda mitmel põhjusel. Paljude inimeste automaatne või õigeks peetud kaitse on püüd unustada, mitte meenutada, pakkida juhtunu argitoimetustesse lootusega, et „see ei saa mind siis kätte“, „see muutub siis olematuks“. Nii mõnigi kord peab valima leina sissepakkimise, sest tolles eluetapis ei saa tundmist, ahastamist, kokku kukkumist ja koopasse kerra tõmbumist endale lubada. Väikesed lapsed või raskelt haiged pereliikmed vajavad hoolt. Kool on lõpusirgel või uude sisse astumine just poole peal – tuleviku elu sõltub „siin ja praegu“ sammudest. Leinaja pakib valu nii sügavale kui saab, hoiab end püsti ja „pressib end läbi kiviseinte“. 

Jah, vahel peab nii valima, sest palju on kaalul. Oluline oleks see, et kusagil tulevikus leitakse aeg ja ruum, kus kõik sissepakitu ettevaatlikult pimedusest välja tuua, luua side haavatud hingeosaga, seda puhastada ja tervendada. Kui vaja, siis kellegi turvalisel ja hoidval toel. Naatan Haamer sõnab selle kohta: „Aeg tervendab (vaid) hoolitsetud hingehaavad“. Hingehaavade tervenemise osaks on ka nende „pisaratega puhtaks pesemine“. Hoolitsuseta haavad võivad jääda elu lõpuni “armide all” valu tekitama. 

Leinatöö tegemine

Vahel ei julgeta leinata, sest kardetakse või teatakse, et see valulik teekond tuleb ise ja üksi läbi käia. Kui pole teadmist, et abi on olemas. Kui mitte lähikondsete, siis vähemalt professionaalide näol. Võib olla pole isegi teadmist, et millegi sellisega üldse võiks või tasuks tuge ja teadmist otsida. 

Läbitöötamata lein, eriti traagiline lein, on sageli pinnaseks, kust kasvavad välja korduvad ja raskekujulised depressioonid koos suitsiidisooviga, ennastkahjustav käitumine, sealhulgas enese hooletusse jätmine. Suutmatus süüa või magada. Elu ja maailm tunduvad valdavalt ohtlikud. Inimesed ja tegevused ei too turvalisust ega leevendust. Süü, kahetsuse ja väärtusetuse tunded on pidevalt kohal. Ja nii läbi aastate või aastakümnete. Kõnnitakse tühjuses läbi elu. Keha on, aga „kedagi pole kodus“.

Leinatööd on võimalik teha ka hilisemas ajas. Mõni inimene valib selle protsessi teadlikult, teise puhul otsustab elu ise selle käivitada. Sageli juhtub see mõne järgmise leina või kaotuse tuules või siis, kui oleme hingeliselt hapramas kohas ning kardin, mis eraldab meid meie valust ja haavatavusest, on õhuke. Inimesed võivad siis olla hämmingus, et vanaisa või lemmiklooma surma elatakse läbi mitu korda tugevamalt, kui teismeeas isa surma. „Uksed on avatud“ ja sinu sisemine Teadja pakub sulle võimalust nüüd neist sisse astuda, et ühe olulise peatükiga elus rahu teha. 

Tänapäeval leiab abi ka veebis lugedes või AI-ga suheldes. Kui tunned, et soovid selle asemel või sellele lisaks vana head inimlikku kontakti, siis saavad seda pakkuda leinanõustajad, hingehoidjad, leina teemaga töötavad psühholoogid või kogemusnõustajad. Kui sinu ümber on armastavad pereliikmed või sõbrad, võivad nad olla hindamatuks toeks ja maailma püsti hoidvaks jõuks selles „keeristormi ajas“. 

Leinajale

Sõltumata sellest, kas läbid oma leinateekonda vahetult pärast juhtunut või hiljem; üksi, lähedaste või professionaalide toel, on oluline meeles hoida – ei ole olemas õiget ega valet leinamist. Saab olla (enese)teadlik ja teadvustatud leinaprotsess. 

Mitte keegi ei saa sulle öelda, mida sa mingil ajaperioodil peaksid tundma või ei tohiks tunda, mida peaksid tegema, mida mitte. Tõelise toetaja kõige tähtsam ülesanne on anda sulle „luba olla“. Luba olla kõigil sinu tunnetel ja mõtetel, kõigil sinu keha ja meele reaktsioonidel, sinu vajadustel ja võimete piiridel. Mõni annab selle loa sulle sõnadega, mõni vaikse ja empaatilise kohaloluga, mõni sellega, et võtab sinult vähemaks praktilise elu koormat, loob sulle kaitstud ja turvalise tunderuumi, et saaksid olla selles hetkes ja seisundis, mis sisemaailmast esile tahab tulla.

Esimestel sutsiidjärgsetel nädalatel on väga paljudel tungiv soov kallile inimesele järele minna. See soov võib ennast ilmutada ka järgnevatel kuudel või esimesel aastal (aastatel). See on mõistetav. Eriti, kui lahkunu viis kaasa suure osa nii sinu hingest kui sinu elust. Elluviimist võidakse praktilistel kaalutlustel edasi lükata. Näiteks: „Ma püüan paar aastat veel ellu jääda, seni kui noorim laps on ka kooli lõpetanud ja saab ise hakkama. Siis on aeg minna.“ Kui tunned nii, hoia toetavad inimesed sel kriitilisel ajal enda lähedal.

Terapeudid ja leinatöö tegijad võivad nende paari aasta täitumise eel küsida, kas sinu soov elust lahkuda on jäänud samaks. Kui selleks ajaks tundub, et võibolla siiski proovin veel teisiti, soovitavad nad ka selle soovi sõnastada ja välja öelda. Näiteks: „Ma soovin anda endale ja elule võimaluse!“, „Ma soovin nüüd siiski elada!“. Meie mõtetel on suur mõjujõud. 

Emotsioonid kui loodusjõud

On neid, keda toetab esimestel nädalatel ja kuudel praktiline tegutsemine – näiteks tööga jätkamine või uute ülesannete võtmine mõtete kõrvale juhtimiseks, tunnete ajutiseks eemale hoidmiseks. Teised soovivad vaikuses ja üksinduses kerra tõmbuda ja nädalateks-kuudeks liikumatult oma kookonisse jääda. Kolmandad on tundeinimesed ja vajaksid kõigi erinevate tunnete ja tundetasandite läbi kogemist. Sel on ka valumälu puhastav mõju. Kuid ka sellest intensiivsest tundmisest soovib meel vahepeal puhata. Sel juhul võivad aidata erinevad tehnikad ja võtted, et psüühikale veidi hingamisruumi ja puhkust anda. 

Mida lähemal juhtunule, seda intensiivsemad on emotsioonid. Nagu võimsad loodusjõud, mida ei kontrolli. Siin võib leebemas ja raevukamas võtmes sisse ja välja käia kogu raskete tunnete spekter. Valu, ängistus, tühjus, lootusetus, üksildus, mõttetus, hirm, segadus, süü, kahetsus. Vahele puhkust andev tuimus. Aja edenedes võivad need intensiivsed tunded leeveneda kurbuseks, valulainetusi on harvem.

Tuimus ja ükskõiksus on valdav, sekka tugevamaid tundesähvatusi. See on ehk märk „kuristiku põhja jõudmisest“. Nii öelda „vaikiva talve periood“ meie leinas. See järgneb „sügistormile“ ja eelneb uuele hingelisele „kevadele“. Kui kaua keegi neis erinevates etappides on, ei tea keegi. Pigem on need protsessid kuudes või isegi aastates mõõdetavad. 

Mõned inimesed tunnevad ka esimestes nädalates või kuudes sekka nappe helguse või tänulikkuse virvendusi, kui meenuvad erilised hetked või jagatud soojus. See pole siiski kättesaadav kõigile leinajatele. Mõni suudab selliseid tundeid tunda alles aastate pärast, mõni mitte kunagi. Helgete hetkede meenutamine võib vallandada ainult kurbuse, valu ja kaotustunde, sest seda kõike enam ei ole. Eriti läbitöötamata leina ja leinatraumade puhul. 

Loomulik osa leinast

Ei peaks tundma süüd ega süüdistama, kui leinaja ei suuda tunda helgeid tundeid või mõelda headele hetkedele koos oldud ajast. See pole tänamatus ega hoolimatus, see on alateadlik kaitsesüsteem.

On neid, kes suudavad algusest peale mõista ja aktsepteerida lahkunud lähedase valikut. On neid, kes jõuavad selleni hiljem ja neid, kes ei suuda seda kunagi. See, et mõistad teda, ei tähenda, et sina ise ei võiks endale lubada valu, kurbuse, mahajäetuse või viha tundeid. Viha kas olukorra, elu, saatuse, asjaosaliste ja/või lahkunu vastu. Kõik need tunded on loomulik osa leinast. Isegi kui temal on nüüd kergem, siis sinul on neetult raske, sina jäid millestki ilma ja sul on õigus seda tunda. See pole hoolimatus ja lugupidamatus lahkunu suhtes, see on loomulik osa leinast.

Nagu öeldud, õiget ja valet leinamist ei ole ja iga inimese leinateekond on erinev. Teadlik ja tervendav leinamine tähendab seda, et ka sina annad „loa olla“. Kõigele, mis sinu sees on. Märkad oma vajadusi ja soove – soovi olla teiste lähedal või eemal, vaikida või rääkida. Luba endale oma tundeid ja mõtteid. Küsi ja palu endale seda, mida vajad ja soovid – kuulajat, vaikivat kõrvalistujat, lohutajat, koos tegutsejat, praktilise abi pakkujat ja kõike muud. 

Luba ajal, inimestel, tunnetel, tegevustel, kohtadel ja asjadel tervendada oma leinahaavad!

Lugu tüdrukust

Tüdruk istus kevadel keskkooli lõpuklassi saksa keele tunnis uksepoolses reas teises pingis, kui sai teada, et vanaisa, kes oli olnud talle terve elu nii turvalise isa kui armastava ema eest, lahkus öösel kell kaks elust oma käe läbi. 

See oli kui maavärin, ookeanipõhjast taevasse paiskuv vulkaan, tsunami ja orkaan ühekorraga ja üksteise järel. Kuid need loodusjõud tuli maasügavusse suruda, sest kool tahtis lõpetamist, ülikool sisse astumist, tulevik oli kaalul. Igal hommikul tõusis ta voodist, pani riided selga, sõitis bussiga läbi linna, istus klassis ja seisis vahetunnis trepi all nurgas. Mehaaniliselt. Nagu robot. Peaaegu tuimalt. Hiigelsuur jäämagi liikumatult rinnus ja kõhus. Ööd ja päevad, nädalad ja kuud, aasta ja kauem. Tal oli hea pea, nagu öeldi, ja too pea aitas lõpetada kooli ja alustada teist.

Ta mõistis algusest peale, miks vanaisa nii valis. Ta tundis kaasa. Sellegi poolest tundis ta ka valu, kurbust, tühjust, mõttetust, ängistust. Ja nuttis. Öösiti. Kui argielu oli pausil ja kõik magasid. 

Ellu tuli kaaslane, kodu, lapsed, töö. Ta armastas neid kõiki. Ja nemad armastasid teda. Sellest hoolimata tuli vääramatu järjekindlusega üks depressioon teise järel. Aastast-aastasse, kümneid aastaid. Depressioonide sügavas põhjas tundus surm igatsusväärse pääsemisena. Minna vanaisale järgi. Puhata lõpuks. Ja samas oli just mälupilt tollest kevadest see miski, mis hoidis – küll hapra niidina, kuid siiski – elu küljes. Ta ei soovinud oma tütardele ja kallitele seda taaka, mis tema endaga kaasas käis. Seda algusaastate jäämäge, seda järgnevate aastate kaljumäge, mis rõhus ja hingamist mattis, liikumatuks muutis. 

Kaljumäe lagunemine

30 aastat hiljem hakkas see tüdruku kaljumägi teraapiaruumis vaikselt ja märkamatult pragunema, pudenema. Lagunes. Enamasti vaikselt, vahel siiski sisemisi laviine kaasa tuues. Pisarate vesi uhtus minema kivitolmu. Kulus veel seitse aastat püsivat teraapiatööd, mil see raskus hingest aegamööda kadus ja kergus ning rahu said selle asemele voolata. See oli töö nii mineviku leina kui sellest alguse saanud depressioonide ja püsiva surmasooviga. 

Ühel hallil vihmasel sügispäeval läks ta vanaisa-vanaema hauale lilli viima. Kui ta hauale lillede kõrvale istuma jäi, tuli välja soe sügispäike. See paistis läbi tuules kiikuvate kaseokste otse silma. Suletud silmadel virvendas kuldne valgus. Selles soojas meekarva valguses ja tuule kohinas olid kohal vanaema ja vanaisa. Kuldsed.

Nad naeratasid. Sõnu polnud, aga tüdruk teadis, et nad ütlevad: „Kõik on hästi. Ole õnnelik! Me armastame ja hoiame sind.“ Saabus rahu ja kergus. Teele minekuga koos hakkas taas sadama, kuid see oli nüüd sõbralik ja puhastav vihm. See raskuseid ja surmaohte täis leinalugu sai õnneliku lõpu. 37 aastat hiljem. 

Autor: Anneli Valdmann, psühholoog ja leinanõustaja.