Kaks aastat surmast rääkimist. Maris Prisko
Aeg lendab! Päevast, mil julgesin esimese artikli postitada, on möödas juba kaks aastat. Kohtan järjest enam neid veidi viltuseid pilke, kui ütlen, et olen surmast kõnelemise entusiast ja vean oma vabast ajast selleteemalist veebilehte. Või mismoodi mind sütitab, kui keegi hakkab vestluse käigus rääkima mõnest uuest matusetraditsioonist või nõuannetest, kuidas korterist laibahaisu likvideerida. Kui selgitan, miks ma seda kõike teen, siis ei tundugi mu huvi ja entusiasm enam nii veidrad.
Miks ma seda siis teen?
See leht oli väga paljude inimeste poolt oodatud, kuid alguses ma seda muidugi ei teadnud. Mulle näis lihtsalt, et Eestis laiutab selles valdkonnas suur tühjus: infot kas ei ole või see on liiga raskesti leitav. Inimesed leinavad vaikselt ja üksi, mis ei ole kindlasti vale, kuid võib arvata, et kõik ei ole sellist viisi tahtlikult valinud. Kuna surmast ei soovita enamasti rääkida, ongi see paljuski paratamatu. Tänaseks olen ma saanud nii palju imelist tagasisidet, kuidas ja kui palju on see leht inimesi nende leina teekonnal aidanud. See innustabki mind lehega edasi toimetama.
Motiveeriv on ka see, kui inimesed jagavad oma elumuutusi, mis on tänu Räägime Surmast lehele alguse saanud. Kuidas mõni lugu on innustanud minema sünnimärkide kontrolli või aidanud teha kasvõi mõned pisikesed sammud selleks, et surres jääks maha vähem segadust. Teadmine, et täna on leinajal meie lehe kaudu palju lihtsam vajalikku hingelist ja praktilist infot leida, tekitab minus hea tunde. Mul on südantsoojendav mõelda, et inimesed peavad järjest vähem kompama pimeduses, kus mina end õe lahkudes leidsin. Lisaks loodan, et ehk mõtleb järjest rohkem peresid ka päriselt läbi stsenaariumi, mis siis kui…
Rõõmud ja pettumused käsikäes
Eelmisel aastal alustasime NULA ühiskondlike algatuste inkubaatori teekonda, lootuses saada rahastus surmast.ee veebilehe uuendamiseks. Meie eesmärk oli muuta see blogist kindlatele sihtgruppidele mõeldud leheks, kust inimestel oleks võimalikult lihtne leida seda, mida otsima tuldi, näiteks kaotuslood või praktilised nõuanded. Kahjuks ei õnnestunud meil siiski rahastust saada, mistõttu ootab see unistus veel oma hetke. Küll aga sai minu algatusest tänu NULA programmile mittetulundusühing Räägime Surmast. Lisaks on meil palju parem teadmine, kes on meie lugejad ja mida teha selleks, et uute lugejateni jõuda.
Meil on alati hea meel, kui meil palutakse oma lehest ja toimetamistest lähemalt rääkida. Eelmise aasta kutsus MTÜ Pallium meid Tartu Ülikooli Kliinikumi teabepäevale, kus rääkisin, lehe algusloost ja milline on olnud meie senine teekond. Nii mõnestki teisest ettekandest jäi kõlama sõnum “Räägime surmast”, mistõttu on võimalik, et mõne sealse esineja sulest ilmub meie lehel ka artikkel.
Eelmisel aastal võttis meiega ühendust teater MUST KAST. Koos Janega vestlesime nende trupiga paar tundi surma teemadel, aitamaks neil koguda materjali oma teatrietenduse “SURM” loomiseks. Veelgi enam – saime võimaluse selle sama etenduse lõppedes läbi viia teemakohase vestlusringi Minu jaoks oli see esmakordne kogemus ning väga huvitav oli kuulata, kui avatult oli publik valmis oma kogemusi ja tundeid surma kohta avama.
Alles hiljuti, täpsemalt septembri keskel kutsuti mind JCI poolt paneeldiskussioonile, mille seekordseks teemaks oli “What I do is taboo” (tõlge: “See, mida ma teen, on tabu”). Lisaks surmale räägiti seal veel seksist, vaimsest tervisest ja rahast. Minu jaoks oli taaskord tegemist esimese sedalaadi kogemusega, aga publik oli väga uudishimulik ja küsis palju küsimusi. Kõige enam huvitas neid, kuidas alustada oma vanematega vestlust nende surma ettevalmistuse osas ning kas ja kuidas peaks lastega surmast rääkima. Olen kõikide nende kogemuste eest siiralt tänulik!
Meeskond on kõige alus
Olen enda elus pidanud värbama väga palju inimesi, aga vabatahtlikute kaasamine mittetulundusühingu tegevusse on minu jaoks olnud midagi täiesti uut. Seda enam olen tänulik nende inimeste eest, kes on aidanud mul seda missiooni ellu viia.
Aitäh, Jane, et oled otsustanud minuga õlg õla kõrval seda lehte edasi kanda.
Aitäh, Kristjan, et otsustasid oma mõtteid püsivalt Räägime Surmast lehel jagama hakata.
Aitäh, Kaire, et olid nii pikka aega meie toimetaja. Sinu käe all said lood palju lihtsamini loetavaks.
Aitäh, Merrild ja Helen, et aitasite meid sotsiaalmeedia postitustega.
Aitäh, Elisa, et leiad kiire töötempo kõrvalt aega ka “Kes on…?” artikleid kirjutada.
Aitäh kõikidele, kes meiega oma kogemuslugusid jaganud on. Olen sügavalt liigutatud, et olete minu meeskonna kätesse midagi nii isiklikku usaldanud.
Aitäh kõikidele spetsialistidele, kes on panustanud oma kirjutistega eestlaste surmakirjaoskuse arendamisse.
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks meie lehe sisu ka teistega jagada – tänu teile jõuame nendeni, kes seda päriselt vajavad!
Ja suur aitäh mu perele, kes on mind esimesest päevast peale sellel teekonnal toetanud ning mõistnud, kui mõnikord on vaja veel hiliste õhtutundideni artiklit viimistleda.
Kuidas sina aidata saad?
Kui tunned samuti, et Eesti ühiskonnas räägitakse surmateemadel liiga vähe ja leinaja on oma olukorras tihti üksinda, siis tule aita meil seda olukorda paremaks muuta! Nagu eelpool mainitust välja joonistus, otsime enda meeskonda paari uut liiget, täpsemalt toimetajat ning sotsiaalmeedia spetsialisti.
Toimetaja kohale kandideerimiseks ei pea sul olema varasemat toimetaja kogemust, aga kui armastad kirjutamist ja tekstide lihvimist, võib see olla midagi Sulle. Lisaks avaneb Sul ainulaadne võimalus lugeda esimesena meie uusi artikleid ja panustada olulise teema käsitlemisse. Mitmed inimesed on meile öelnud, et kirjutamine ei tule neil kõige paremini välja, siinkohal aga saadki appi tulla just Sina, tehes autoriga koostööd ning aidates sedasi kirjutisel ellu ärgata.
Sotsiaalmeedia spetsialistil on võimalus hallata Räägime Surmast Facebooki ja Instagrami kontosid ning luua kaasahaaravaid postitusi, aitamaks kaasa lehe pidevale kasvule ja jälgijate kaasatuse tõstmisele. Oleme avatud kõikidele ideedele, mis võiksid suurendada Räägime Surmast nähtavust ja kogukonna kaasatust, koht sobib hästi ka koolipraktikaks. Anname Sulle toimetamiseks paljuski vabad käed, kuid võid kindel olla, et toetame Sind igakülgselt ja oleme vajadusel alati olemas. Kandideerijatelt ootame:
- kirge ja entusiasmi sotsiaalmeedia turunduse vastu;
- head arusaama Facebookist ja Instagramist kui turundusplatvormidest ning
- oskust luua erinevaid postitus (sh postitus, story, reels jne).
Lisaks ootame Teilt alati ka uusi kogemuslugusid ja spetsialistide kirjutusi, et oma lugejateni võimalikult kvaliteetset ja väärtuslikku sisu tuua.
Kui mõni nendest rollides Sind kõnetas, ning tunned, et võiksid minu, Jane ja Kristjaniga kampa lüüa, siis kirjuta mulle aadressil maris@surmast.ee. Tule muudame koos surmast rääkimise loomulikuks osaks elust!
Veel üks viis lehe toetamiseks
Kas Sa mäletad Anna kaotuse lugu? Anna oli see noor naine, kes lõi vestluskaardid “Rääkides surmast”, mis Hooandja platvormi kaudu ka päriselt teoks said. Nüüd oleme ette valmistamas võimalust neid kaarte ka läbi meie lehe osta. Vestluskaartide hind on 25 eurot (lisandub saatmise kulu) ning iga soetatud pakiga toetad viie euroga ka Räägime Surmast veebilehte.
Kaardipakk koosneb 50st erinevast kaardist, mis on jaotatud kahte kategooriasse: 25 küsimust surijale ja 25 küsimust pärast surija lahkumist tema lähedastele. Kaardid on abivahendiks surijatele, lähedastele ja erinevatele spetsialistidele, et vestlus surmast kulgeks avatult ning inimestel oleks võimalus leppida haigestumise, surma ja leinaga. Nende eesmärk on tekitada inimeste vahel sügav arutelu, aidates väljendada tundeid, mõtteid, hirme ja rõõme. Kui tunned, et oled vestluskaartidest huvitatud, siis on Sul võimalus need endale juba enne avaliku info ilmumist endale soetada. Selleks anna meile oma soovist teada aadressil info@surmast.ee
Autor: Maris Prisko