Elada ilusasti ja surra kaunilt!¹ – seda Jaapani kultuuriruumist pärit filosoofilist loosungit järgides sooviksid paljud endale ilusat elu ja kaunist surma.
Ilusa elu tähendus on igaühe jaoks erinev. Ühe jaoks tähendab see rikkust, teise jaoks armastust, kolmanda jaoks tervist jne. Kui olen inimestega rääkinud sellest, mida tähendab nende jaoks mõiste “kaunis surm”, siis enamus sellele küsimusele vastanutest on soovinud surra valudeta ja une pealt.
Ma soovin…
Millegipärast on paljud seostanud surma ja suremist valuga, kuid need, kes on surma kogenud, kinnitavad vastupidist: suremise protsess ei ole valus. Elust lahkumise hetk on kliinilist surma kogenute sõnul toonud kaasa hoopis piiramatu vabaduse ja rõõmutunde, mida ei olevat võimalik sõnadega kirjeldada.
Kui surm saabub kõige sügavama une ajal, on see inimesele õnnistus. Inimesed, kes sellist elu lõppu soovisid, hindasid teadmatust kui turvalisust. Kui sa ei tea enda elust lahkumise hetke, siis ei oska sa ka midagi karta. Kelle jaoks on elu pidu, soovivad surma saabumist keset peomöllu šampanjapokaal käes. Mille poolest on surm elust kehvem, et ta rõõmu ei vääri?
Need, kes perekonda oluliseks peavad, eelistavad surra lähedastest ümbritsetult ning teadmises, et nad on hoitud ja armastatud. Mõned eelistaksid elu viimaseid päevi veeta haiglas, et säästa enda peret ja lähedasi võimalikest hooldustoimingutega kaasnevastest ebameeldivustest nagu hügieeni tagamine ja toitmine. Haiglakeskkond tundub kodust turvalisem, sest meditsiiniline abi on vajadusel koheselt võtta. Psühhoemotsionaalse turvatunde tagamiseks on haiglates psühholoogid ja eksistentsiaalse kriisiga aitavad toime tulla hingehoiuteenust pakkuvad hingehoidjad.
Veel üks elujaatav päev
Surmale ja suremise protsessile pole võimalik anda ajalist mõõdet ei kodus ega haiglas. Mõnikord võib juhtuda nii, et haiglasoleku aeg viimastel elupäevadel kujuneb oodatust pikemaks. Haruldased pole juhtumid, kus inimese haigusseisund muutub haiglasse sattumisel stabiilseks ja enesetunne paremaks, kuid kojuminek jääb siiski kättesaamatuks. Kuidas edasi? Kas haiglasolek eeldab tõesti voodisse aheldatust, rutiinseid hooldustoiminguid, võitlust valudega ja päevi loendades enda surma ootamist? Need küsimused võivad meil kõigil mingil eluetapil meeles mõlkuda.
Hea lugeja, siinkohal julgen lohutuseks ja julgustuseks öelda, et haiglasolijale on selleks perioodiks võimalik tagada nii füüsiline kui ka psüühiline väärikus ja heaolu. Elust rõõmutundminegi ei ole haiglakeskkonnas haruldane nähtus. Selleks on vaja soovi olla enda vastu helde, julgust läheneda loovalt enda elupäevade sisustamisele ja teadmist, et ükskõik kuhu sa ka teel ei oleks, kohalejõudmisel on alati keegi ees ootamas.
Ma olen püüdnud olla see “keegi”, kes aitab leida haiglasse sattunul tähendust ja mõtet eluperioodile, mis eelneb maise teekonna lõpule. Oleme koos patsientidega loonud allesjäänud elule tähendust ning mõtet läbi muusika ja luule, kirjutanud koos lugusid elatud elust ja valust, aegade kestel kogetud muredest-rõõmudest, lootustest ja täitunud unistustest. Ja ka neist, mis jäid patsiendi jaoks selles maises elus täitumata. Meeldivad ja loovad tegevused loovad silla allesjäänud elupäevade vahele, muutes mõtted enne uinumist rahulikumaks ja hinge eesootava päeva eel lootusrikkamaks. Mulle on nii mõnedki patsiendid öelnud, et ärkavad hommikul üles vaid selleks, et veeta minuga koos veel üks elujaatav päev. Kui inimesel on elutahet ja olemise julgust, jätkub talle ka väärikust, heaolu ja elurõõmu. Ka siinse loo peategelane Katri ärkas pärast paari haiglasoleku päeva ühel hommikul üles sooviga veeta enda allesjäänud elus veel üks tähendusrikas päev. Tähenduse allesjäänud elule andis unistus, mille täitumine osutus võimalikuks alles haiglasse sattudes.
Närtsinud lill
Katri oli kunstnik, kelle viimaseks unistuseks oli illustreerida raamat. Haiglasse sattudes oli tema kehas elutsev “pahalane” jõudnud staadiumisse, kus tervistumine ei olnud enam võimalik ja nii see unistus elutervesse minevikku jäigi. Enne esimest kohtumist Katriga olin teadlik, et elupäevi võib talle jätkuda parimal juhul vaid paariks kuuks. Kogu selle aja pidi ta veetma haiglavoodis, vajades igapäevast meditsiinilist järelvalvet ja kõrvalist abi hügieenitoimingutes. Enda suremasolemisest Katri teadlik ei olnud, sest kõik, kellega ta viimastel kuudel enne haiglasse sattumist kokku puutus, keskendusid uute ravivõimaluste leidmisele. Surmast ja suremisest vaikiti, sest halva sõnumitooja rolli ei soovi endale keegi.
Haiglas töötamise ajal olen meelsasti võtnud sõnumitooja rolli enda kanda, sest halbade uudiste edastamiseks on omad meetodid. Selleks tegevuseks on vaja võtta aega, mida arstidel sageli ei leidu, sest nad on füüsiliselt ja emotsionaalselt üle koormatud. Leida õiged sõnad, sobiv hääletoon ja kehakeel. Žestid ja miimika ütlevad sageli rohkem kui sõnad.
Esimene tutvumisvestlus Katriga kestis mitu tundi. Kohustuslikest küsimustest sai üle mindud vabas vormis vestlusele, mille kaudu saab inimese loomust, soove, elu ja ressursse paremini kaardistada. Katri osutus sõnaosavaks, humoorikaks, emotsionaalselt tundlikuks ja fantaasiarikkaks naiseks. Tema kirgedeks olid maalimine ja muusika. Loomingus avaldumas kõik see, mis sõnadesse ei mahtunud – elu ja surm, igatsus ja armastus. Katri armastas maalida närtsinud lilli, põhjendades seda mõttega, et närtsinud lilles peitub elatud elu võlu. Haiglasse sattumise ajaks oli ta ise enda maalitud lillede sarnane. Haigusest närtsitatud, kuid võluvalt elujanuline, nagu hiljem selgus.
Kingin su aastatele elu
Ühe elu- ja surmateemalise vestluse käigus tulid teemaks täitunud ja täitumatud unistused. Katri unistas raamatu illustreerimisest, kuid selle teadmisega, et see unistus ei ole määratud täituma. Ma olin aastaid kogunud enda kolleegide ja suremasolevate patsientide poolt öeldud tsitaate, mis väärisid üleskirjutamist ja meeldejätmist. Katri taieseid tema Facebooki kontolt vaadates mõistsin, et on aeg avaldada üks väike tsitaatidest koosnev kinkeraamat. Seega olin leidnud võimaluse, kuidas ühe kunstniku hääbuvale elule surematus anda.
Kui ma Katrile selle mõtte teatavaks tegin, hakkas ta rõõmust nutma. Jagasime seda tundepuhangut, tegime plaane, hakkasime otsima raamatule nime ja eesmärki. Koos leidsime, et raamatu tulu võiks minna Hille Tänavsuu Vähiravifondile “Kingitud elu”. Pealkirjaks pakkusin välja “Kingin su aastatele elu”.
Haiglapalatist sai kunstniku töötuba. Kodust toodud arvutist valis Katri välja enda tööd, mida ta soovis avalikkusega jagada. Mina valisin enda tsitaadikogust välja ilusamad ja sisulisemad mõtteterad. Nädalaga oli materjal koos, tekstid valmis ja kirjastus Pilgrimile edasi saadetud. See päev oli meile mõlemile rõõmupäevaks.
Igavesti kestev elu
Katri elas ja hingas selle väikese raamatu ilmumise nimel. Haigus taandus tahaplaanile ja loomisrõõmust tingitud elutahe tuli surmaga seotud mõtete asemele. Tööpauside vahel aitasin oma kunstniku ratastooli ja viisin ta haigla suurde saali, kus kitarri ja klaveri saatel koos laulmas käisime. Suhtlesin kirjastusega tihti, et anda Katrile teada, millal tekst toimetatud sai, millal see trükijärjekorda läks, millal oli meie raamatu kord trükki minna jne.
Katri sõnul olid need viimased haiglanädalald, mis kulusid raamatu loomise peale, ühed elulisemad nädalad tema viimaste aastate seas. Ta tundis ennast kogu loomeprotsessi kestel elujõulise ja enesekindlana. Ta tundis, et ta on väärtuslik ja vajalik. Ta tundis, et elul on mõte, ja heategu, mille me koos raamatu näol tegime, jääb kestma veel aastaid pärast teda.
Ma olin sel päeval Katri juures, kui arst tuli sõnumiga, mida mitte keegi meist kunagi teada ei soovi – sul ei ole enam palju aega jäänud, kutsu enda lähedased haiglasse. Katri hoidis sel hetkel, kui arst talle surmasõnumi edastas, mu kätest kõvasti kinni. Olin sel päeval tunde ta voodi kõrval. Pühkisin ta pisaraid, hoidsin kätt, silitasin pead. Püüdsin teda vaikusega rahustada, sest sõnad olid selles olukorras liigsed.
Kolmandal päeval pärast kurba teadet tõusis päike Katri jaoks viimast korda. Raamatu ilmumist ta küll ei näinud, kuid elu, mida ta selle loomise ajal elas, jäi kestma selle igas pildis ja sõnas.
Kasutatud allikad:
¹Päeva teema: Olev Tinn eutanaasiast: Eesti kodanik ei saa rahulikult surra oma kodumaal. Eesti Päevaleht, 23.08.2023
