Isa surmaga kaotasin ka perekonna. Kogemuslugu

Mälestus isast on soe, ere ja toob naeratuse suule. Ta oli meie perekonna vahvalt tukslev süda, mees, kes hoidis kogu perekonda ühtsena koos. Tema elutarkus, tingimusteta armastus ja mõistvus olid meie perekonna alustalad. Tema poole võis pöörduda iga mure ja muidugi ka rõõmuga. Ta oli väheste sõnade mees, kuid kui ta midagi ütles, siis oli see põhjapanev ja tekitas mõtisklushetki pikemaks ajaks. Tema kohalolek tekitas alati tunde, et kõik saab korda. Kui ühel hetkel juhtus õnnetus ja teda enam ootamatult ei olnud, muutus minu jaoks kõik.

Miski ei ole enam endine

Minu isa äkiline surm jättis minu ellu tühjuse, mida ei ole võimalik kuidagi täita. Meil oli väga kokkuhoidev ja ühtne perekond, kes viibis igal tähtpäeval koos ja arutles maailmaasjade üle. Koheselt pärast isa surma hakkas see aga lagunema. Sisuliselt vaid mõne päeva möödudes mõistsin, et tegelikult oligi see perekond minu ISA. Ilma isata ei olnud enam miski endine. Igaüks meist leinas omamoodi. Lein ei liitnud meid, vaid tekitas hoopis kaugenemise, mida ei olnud võimalik kuidagi muuta. Mu õde sulgus endasse ja hakkas tegelema vaid enda unistuste ja elu elamisega, vend triivis edasi vanu radasid pidi ja ema kaotas täielikult sideme reaalsusega. Mina jäin ainsaks, kes ka matuseperioodil tegutses, püüdis leida teiste leinaperioodil lahendusi ja mõtles tulevikule. Sellele ajale tagasi mõeldes saan aru, et proovisin täita isa lahkumisest tekkinud tühjust, kuid mõistsin kiiresti, et see on võimatu missioon.

Ma pean olema tugev

Mäletan eredalt esimesi nädalaid pärast isa surma, kui minu vanemate kodu oli paksult täis inimesi, kes kõik tulid meid toetama. Muidugi oli meeldiv kuulda, kuidas minu isa oli nende eludes tähtsat rolli mänginud ja kuidas mu isa oli kuldse hingega mees. Aga kui külalised lahkusid, jäid alles vaid tühjus ja lein ning kiiresti saabus aeg, kus ei tulnud enam kedagi.

Muidugi võtsin ma enda peale ka ülesande olla raskel leinaperioodil oma ema kõrval. Kolisime oma pisikese perekonnaga vanemate suurde majja ja proovisime emale nii palju kui võimalik argipäeva tunnet tekitada. Selle kõige juures surusin igapäevaselt iseenda leina maha.  Minu roll perekonnas muutus väga järsult. Tundsin, et pean olema toetav ja tugev teistele, sest nad vajasid mind. Minu õde oli kaugenenud ja tegeles oma leinaga. Vend elas oma argipäeva edasi nii nagu midagi poleks muutunud – unustades kõik isa põhimõtted ja õpetused. Vahepeal käisid nad küll külas, aga nad ei saanud aru, mida tähendas minu jaoks leinava ema kõrval elamine. Ema, kes oli kaotanud oma abikaasa ja hingesugulase, oli täielikult oma mälestustesse kadunud. Minu ülesandeks saigi ema tervendamine, vajadusel arstile viimine, abi otsimine, leinanõustaja leidmine ja üleüldiselt tugev olemine.

Minu lein jäi tahaplaanile, sest tundsin, et pean mõtlema ratsionaalselt, nagu ka isa seda alati tegi. Nägin, kuidas mu perekond oli lagunemas, ja ainuke asi, mida ma teha sain, oli plaanimine ja lahenduste leidmine. Iga lahenduse pakkumisega tekkis aga peresüsteemis kellegi poolt vastuhakk, millele järgnes konfliktide jada, mida ei olnudki võimalik enam kuidagi lahendada. Enam ei olnud seda isa rahulikku häält, mis asjad paika loksutas. Sellele vaatamata suunasin ma kogu energia ja tähelepanu perekonna päästmisele, millega kaasnes aga minu enda leina viibimine. Leina allasurumine kahjustas mind sügavalt. Tundsin iga päev, et minu lein ei olnudki oluline. Iga kord, kui pidin lohutama õde või ema, sugulasi või peretuttavaid, tundsin, et minu enda lein muudkui paisub suuremaks, kuid mul ei olnud aega sellega tegeleda. Seda just seetõttu, et sisendasin endale, et ma olen ju ratsionaalne planeerija ja asjade korda tegija.

Jõud edasiliikumiseks

Isa surmast on möödunud juba üle kolme aasta ning see ajaperiood on olnud minu perekonna jaoks väga keeruline. Alates isa surmast ei suhtle ma enam oma vennaga, ema ja õega läbisaamine on kaootiline ning tänaseks päevaks pigem olematu. Olen tundud suurt üksindust isegi siis, kui olin ümbritsetud enda pisikesest perekonnast. Lein, kaotusvalu ja mälestused on jäänud minuga. Keegi teine ei olegi seda väga tähele pannud, sest olen end väliselt kuvanud tugeva Eesti naisena, kes saab kõigega hakkama. Manasin ette vapra näo, mis aga maksis mulle endale tugevalt kätte, sest kannatada said nii minu füüsiline kui ka vaimne tervis. Nii ma siis lapin tänase päevani tagasiulatuvalt oma hingehaavu, mida oleksin saanud kohese tegutsemisega ära hoida.

Lõpuks tuli siiski hetk, mil sain aru, et ma pean hakkama oma leinaga tegelema. Ma hakkasin lugema raamatuid, käima psühholoogi juures. Mõistsin, et ma ei saa kõiki oma sünniperekonna emotsioone ning pagasit üksinda kanda ja parandada. Ma leppisin mõttega, et mul ei saa enam kunagi olema seda sama perekonda, mis oli mul siis, kui isa veel elas. Minu isa surm oli nagu liblikatiiva efekt, mis tähendas, et miski ei ole enam endine. Ma tundsin, et isaga koos suri ka minu perekond. Leina edasilükkamine oli teinud rohkem kahju kui kasu ning kui ma andsin endale lõpuks loa leinata, nutta ja tunda kurbust, hakkasid minu mõtted tasakaalu leidma. Asjad hakkasid minu ümber ise paika loksuma. Tunnistasin iseendale, et minu perekond ei ole enam sama ning pean õppima selle uue reaalsusega elama. Isa lahkumine muutis meid kõiki ning nüüdseks mõistan, et kogu see protsess oli vajalik selleks, et ma saaksin lõpuks edasi liikuda.

Igavesti mu südames

Hetkel võib tunduda, et see leppimine tuli kergelt ja kiiresti. Tegelikult oli see aga pikk ja keeruline teekond, mis nõudis palju analüüsimist ja enda sisse vaatamist. Leinasin tegelikult kogu oma lapsepõlve ja teadliku täiskasvanuelu.

Tänasel päeval kõigele tagasi vaadates saan ma öelda, et lein on väga pikk ja valus protsess, mis ei saa mitte kunagi otsa. Kõige tähtsam on seda aga mitte alla suruda. Olen nüüdseks õppinud, kui oluline on lasta endal leinata ja olla haavatav. Kui perekonnas saab keegi surma, on iga perekonnaliige leinaja ja vajab tuge. Keegi ei pea olema üksi ülejäänud perekonna ravitseja. Tavaliselt vajab just see tugev ravitseja ise kõige rohkem tuge ja pehmust. Isa mälestus elab igavesti minu südames ja kuigi minu sünniperekond on alatiseks muutunud, on isa armastus ja mõju minu elus siiani suure tähendusega, mis motiveerib mind olema iga päev veelgi parem inimene ja hoidma enda loodud pisikest perekonda veelgi rohkem.