Oled ehk kuulnud, kuidas lähedased jõuavad viimasel hetkel surivoodile lahkuja kätt hoidma, kes teeb just siis oma viimase hingetõmbe. Või olukorrast, kus lähedased on ööd ja päevad surija kõrval, peatub ta süda just siis kui üheks hetkeks toast lahkutakse. Tegemist ei ole siinkohal mitte kokkusattumuse vaid pigem nähtusega, mida paljud surijatega tegelevad spetsialistid enda töös näevad. Tänases artiklis räägimegi elulõpu hoolduse ühest spirituaalsest osast ehk sarnastest nähtustest, mis on osaks paljudes kaotuslugudes, kuid mille olemasolust väga ei räägita.
Päikeseloojang
Surmaeelne selgus (terminal lucidity, premortem surge, end of life rally) on nähtus suremise protsessis, kus vahetult enne surma (tavaliselt paar päeva enne) toimub surija olekus näiline tervenemine. Justkui oleks surija paranemas ja tema endine “mina” on tagasi. Ka minu vanatädil tundus tervis kaks päeva enne surma paranevat. Kui muidu oli ta voodis, ei rääkinud ega tahtnud süüa, siis ühel hetkel ta istus, jõi talle toodud spetsiaalset proteiinijooki ning me lootsimegi, et ta on paranemas. Kahjuks ei kestnud see kaua ning järgmisel päeval oli ta tagasi eelnevas olekus ning tervis aina kehvenes. Tagantjärgi tean, et tihti surijad nagu koondaks oma viimase energia, et näiteks jätta oma lähedastega hüvasti, külastada viimast korda veel oma lemmikkohta, süüa lemmiksööki.
Antud nähtusel on palju rahvakeelseid nimesid, kuna näib, et sellel puudub ametlik eestikeelne nimetus. Minule on kõige rohkem meeldinud mõiste “päikeseloojang”. Kui lähedased on sellest nähtusest teadlikud, siis tekitab see sarnast tunnet, nagu ilusa päeva lõpus vaadata päikese loojumist merre või mägede taha. Kahjuks minu kogemus seda tunnet ei andnud, kuna keegi meist ei teadnud, et selline nähtus eksisteerib või et meie lähedane on niivõrd lähedal surmale.
Siinkohal on oluline märkida, miks on surmast rääkimine tähtis. Kui lähedased ei tea, mis toimub, võib see anda vale lootust ning paneb ka tervishoiutöötajad keerulisse seisu. Kuna antud nähtust ei koge kõik surijad, ei saa ka tervishoiutöötajad enne kindlalt öelda, et tegu on päikeseloojanguga, kuni patsiendi seisund pole tagasi suremisfaasis. Enamasti kestab selginemine paar tundi kuni päev. Kui Sinu lähedasel tekib elu lõpus selginemine, siis võtke seda kui kinki ning tänage teda või öelge, kui palju te temast hoolite.
Lähedased tee peal vastas
Surivoodi nägemused (deathbed visions) on üsna levinud olukord, kus surija näeb lahkunud lähedaste hingi. Ta võib üritada nende kätt haarata või ka verbaalselt väljendada, et ta neid näeb. See annab surijale toetust ning rahustab teda. Seetõttu öeldakse tihti, et surnud lähedaste hinged tulevad n-ö poolele teele vastu, et aidata surija “teisele poole”. Teine versioon, mida tihti kirjeldatakse, on valguse või mõne reisimisega seotud sümboli nägemine, näiteks rongi või rongijaama. Sellega võib kaasneda surija jutt “minekust”, “lahkumisest” või “reisimisest”.
Enamasti saab surivoodi nägemust hallutsinatsioonidest eristada. Kui surivoodi nägemused on enamasti just surnud pereliikmed, sõbrad või lemmikloomad, siis hallutsinatsioonid on seevastu abstraktsed ning pigem ebameeldiva sisuga. Surivoodi nägemused leiavad tavaliselt aset kui surija on täie teadlikkuse juures ning mõistab enda ümber toimuvat. Hallutsinatsioonid on tugevate (aga elu lõpus tihti vajalike!) ravimite kõrvalmõjust või (enamasti vaimsest) haigusest tingitud ning neid nähes on surija segadusseisundis, kus nähtamatud “külalised” tekitavad temas pigem ärevust või lausa hirmu.
Hallutsinatsioonid on nagu halvad unenäod. Seda, kuidas lähedased saavad lahkujat sellel hetkel aidata, saab lugeda patsiendijuhendist (peatükk “Deliirium”). Olukorras, kus need hakkavad surijat väga häirima, ning eelnevad sekkumised ei aita, tuleks sellest teavitada õde või arsti, kes saab vajadusel seda ravi korrigeerimisega leevendada. Surivoodi nägemused, nagu juba mainitud, on meeldivad ning nendesse ei ole vaja kuidagi sekkuda. Võib olla toetavalt lähedase juures ning võimaluse korral rääkida temaga sellest, mida ta näeb. Seda ei pea kartma, pigem annab see kindlust, et lähedane on rahus ning lahkub peatselt meie hulgast.
Me saame hakkama!
Mida enam loen ma teemakohast kirjandust ja kuulan inimeste lugusid, jääb mulle mulje, et surijad saavad oma suremishetke valida. Jättes siinkohal kõrvale õnnetused ja muud erakorralised surmad. Alles hiljuti jagas üks neiu surmakohvikus oma kogemust, kus tema isa oli teda justkui haiglas oodanud, et tema saabumisel lõplikult lahkuda. Tol päeval pidi neiu minema isa vaatama, aga sisetunne ütles talle, et ei tohi. Ta oli tundide viisi linna peal ringi sõitnud, kuni võttis lõpuks ikkagi suuna haiglasse. Intensiivravi osakonda isa juurde jõudes, tulid neiu seest ootamatult sõnad: “Kõik on hästi isa, ma hoolitsen ema ja väikevenna eest. Me saame hakkama.”. Tema isa suri kõigest mõned minutid hiljem. Samas surmakohvikus rääkis teine osaleja hoopis vastupidisest olukorrast, kus tema tädi oli surnud just siis, kui ta läks koos teiste lähedastega korraks ooteruumi. Nagu ta olekski soovinud oma viimaseks hingetõmbeks privaatsust, soovinud lähedasi oma surma nägemisest säästa.
Lähedasega hüvastijätmine nende elu lõpus on midagi erilist, võimalus, mida kõigil ei avane. Seetõttu ongi oluline surivoodil olevale lähedasele igal võimalusel väljendada, et temast hoolitakse. Mulle meeldib väga mõte, et vahest surija justkui vajab lähedastelt luba lahkumiseks. Kinnitust, et kõik kohustused saavad tehtud, talle on andestatud, tema elu oli tähendusrikas ning teda mälestatakse edasi. Andestamine on muidugi lai mõiste ja keeruline aspekt, kui surijaga ei ole head suhted (peagi ilmub artikkel ka sellel teemal). Ka lihtsalt “Hüvasti!” või “Ma lahkun korra ruumist. Oled mulle kallis!” ütlemine võib anda teadvuseta surijale kindluse, et ta võib lõplikult minna.
Spirituaalsusest teadusesse
Nagu iga teema, millele pole teaduslikku selgitust, on ka nende teemade ümber palju teooriaid ja spekulatsioone. Kirjutatud on sadu raamatuid, uurimustöid, seega kellel on huvi sellesse maailma sukelduda, siis kirjandusest puudust ei tule. Surmas on tänaseni palju aspekte, mida teadus ei suuda veel lahti selgitada, aga see ei tähenda, et neid nähtusi ei eksisteeri. Kui teadmatus tekitab hirmu, siis spirituaalse nurga alt nendele sündmustele tähenduse leidmine võib aidata seda vähendada. Samuti näen, et ka tervishoiutöötajad ei julge tihti tunnistada, et nad selliseid olukordi kogenud, olles kas ise skeptilised või peljates kolleegide arvamusi.
Minu isiklik seisukoht on, et kuigi oleks hea teada eelpool mainitud nähtuste tekkepõhjuseid, lisavad need sellegipoolest suremise protsessile hingelist lisaväärtust. Lisaks aitavad need rasketel hetkedel lähedaste jaoks tundmatut lahti mõtestada. On oluline mainida, et kõik surijad ei koge surmaeelset selgust või surnud lähedaste külaskäiku. Seda erilisem on aga hetk, kui seda oma lähedase surivoodil märkate. Kuigi mina ei teadnud, et minu vanatädi koges selginemist, siis kink mille sain, oli tema elu viimane sõna: “Tsau!”, mille ta mulle telefoni teel ütles.
Autor: Jane Kaju
- Kinard, J. (2023). Why Dying People Often Experience a Burst of Lucidity. https://www.scientificamerican.com/article/why-dying-people-often-experience-a-burst-of-lucidity/
- Wholihan, D. (2016). Seeing the Light. Nursing Clinics of North America, 51(3), 489–500. doi:10.1016/j.cnur.2016.05.005
- Kōkua Mau. The Last Stages of Life. https://kokuamau.org/the-last-stages-of-life/
