Minu õe matus

Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles, vaid ma arvan neid mäletavat, kuna keegi on midagi kirjeldanud või öelnud. Seega õe matusest kirjutangi täpselt nii nagu ma täna seda mäletan.

Põhjus, miks ma nii vähe mäletan, on tegelikult loomulik reaktsioon. Kui inimene kogeb nii traumeerivat sündmust nagu seda on ootamatu lähedase kaotus, siis läheb keha šokiseisundisse. Piltlikult öeldes vallandub kehas “võitle või põgene” reaktsioon. Selle tulemusena vabastab keha adrenaliini ja kortisooli hormoone, mis aitavad stressi ja ohtudega toime tulla. Küll aga võib see reaktsioon mõjutada ka mälu, sest tähelepanu läheb otsesele ohule reageerimisele. Aju võime saadavat infot tavapäraselt töödelda on häiritud ja see põhjustab raskusi mälestuste moodustamisel ja sündmuse üksikasjade meenutamisel.

Matusepäeva hommik

Olin vanemate kodus ja pidin hakkama riidesse panema, aga aju tõrkus riideid kätte võtmast. Ma ei mäleta, mis riideid ma matusel kandsin, aga tean, et vaatasin need eelneval päeval toolile valmis. Kui olin sukad peaaegu jalga saanud, siis vajusin lihtsalt kägarasse voodi servale ja nutsin. Ütlesin abikaasale, et ma ei suuda uskuda, et päriselt selline päev on käes. Ma pean matma enda õe! See on lihtsalt nii vale! Ta proovis mind rahustada, aga sai ise ka aru, et ükski sõna ei aita ja istus mu kõrvale öeldes, et see tuleb lihtsalt üle elada. Järgmine hetk – õe kodus.

Ärasaatmine õe kodus

Õe ärasaatmine toimus tema kodust. Kuidas ja kellega ma kohale jõudsin, ei suuda meenutada. Istusin õe kodus köögis toolil. Ümber oli palju inimesi. Vist õe elukaaslase pere ja osad minu pereliikmed. Seal oli üks naine, keda mina isiklikult nägin esimest korda, aga ta oli väga endast väljas. Mulle meenub, kuidas ta rääkis uudise jõudmisest temani. Tema endine elukaaslane oli talle helistanud ja öelnud, et tal on kurvad uudised. Ta keeldus seda uskumast ja kuni matusepäevani oli konstantselt nutnud ja olnud täiesti töövõimetu.

Veider, et ma sellist seika üsna täpselt mäletan. Ma tean, et talle ulatati vett ja prooviti rahustada. Tol hetkel ma mõtlesin, et neid inimesi on ilmselt nii palju, keda õe surm puudutas ja liimist lahti lõi. Hiljem sain sellele ka kinnituse – ainuüksi matusel oli kohal üle 300 inimese.

Kirstu ees

Millal kirst kohale jõudis? Või oli see seal juba siis, kui ma ise saabusin? Jalutasin õues ja liikusin kirstu poole. Õe elukaaslane oma pere ja minu isaga olid selle katusealuse teinud väga ilusaks. Kirst oli selle katusealuse keskel – helepruun puidust kirst. Kirstu ees maas oli õe foto. Ta oli nii ilus, üliilusa naeratusega, täpselt selline nagu ta alati oli olnud. Kui olin kirstu ette jõudnud, siis vajusin põlvili maha selle foto ette ja lihtsalt nutsin – ahastavalt. Veidi hiljem tuli minu teine õde ja vajus täpselt samamoodi mu kõrvale. Natukese aja pärast hakkas rahvas saabuma.

Matusetalituse algus

Matus oli väga vihmasel laupäeval, 6. novembril 2021 kell 11. Mingi osa inimesi avaldas kaastunnet kohe saabudes, tekkis järjekord. Ühel hetkel öeldi, et aeg on alustada. Ma üldse ei tahtnud sinna lähedaste inimeste pingile istuma minna, aga teine õde tuli ja võttis mul käest kinni ja põhimõtteliselt tõmbas sinna enda kõrvale. Olen ühelt inimeselt kuulnud, et kui kirst avati oli mind väga valus vaadata, sest ma ei suutnud seal pingil istuda ja mu kehakeel oli väljendanud talumatut ja piinavat valu. Ise ma seda ei mäleta. Küll aga tean, et terve matuse ajal ma ei vaadanud kirstu ega õde seal sees. Ma ei tahtnud, et see pilt mulle mällu süübiks.

Mesipuu

Seal pingil istudes tundus see aeg nii pikk. Mulle endale üldse ei meeldi, kui inimesed istudes närviliselt oma jalga väristavad, aga seal pingil mingist hetkest hakkasin seda ise tegema. Ma lihtsalt ei suutnud enam välja kannatada seda olukorda ja ma tahtsin, et see kõik saaks juba läbi. Ma tean, et kirstu kõrval seisis kirikuõpetaja, aga ma ei mäleta teda rääkimas. Ma tean, et meil olid muusikat mängimas 2 väga head inimest, aga ma ei mäleta, et nad seal oleksid mänginud.

Ma veel ise helistasin muusikule ja palusin, et “Ta lendab mesipuu poole” ka matusel kõlaks, sest see oli õe lemmik koorilaul. Idee pärines vist teiselt õelt. Pärast pidin küsima, et kas seda ikka siis mängiti ka. Selgus, et seda mängiti hetkel, mil kirstu matuseautosse kanti.

Õe väga lähedane sõbranna saatis kuu hiljem mulle lindistuse ühelt kontserdilt selle lauluga ja kirjutas: “Käisin eile ühel kontserdil ja lõpulugu oli see, imeline. Alates 6.11 on see täiesti teise tähendusega laul minu jaoks…”.

Hüvastijätt ja kaastundeavaldused

Ühel hetkel hakkasid inimesed käima kirstu juures, et hüvasti jätta ja meile kaastunnet avaldada. Ma ilmselt teadlikult ei jälginud, mis kirstu juures toimus või ei taha täna mäletada, ei tea. Ma tean, et ma ise käisin kirstu juurest väga kiiresti läbi, korra puudutasin õde ja ilmselt tegin otsaette suudluse, aga väga teadlikult ei vaadanud seda, kuidas teised pereliikmed hüvasti jätsid. 

Ma mäletan vaid üksikuid inimesi, kes matusel käisid. Väga mitme osas olen hiljem küsinud, et kas nemad ka käisid. Mul on meeles vaid kaks kallistust. Üks minu lapsepõlve sõbrannalt Martalt, sest teda nähes ma vist lihtsalt vajusin talle kaela. Ta kallistas nii tugevasti ja ma olin nii tänulik, et ta tuli. Teine kallistus oli minu mentorilt. Ta kallistab alati hästi pikalt ja ma sosistasin talle kõrva: “See (matus) vist ei saagi kunagi läbi”. Kuna inimesi oli nii palju, siis kaastunde avaldamine võttis väga kaua aega ja ma tundsin, et mu jõuvarud hakkavad otsa saama.

Vanemate maja ees

Järgmisel hetkel seisime vanemate maja ees ja ootasime, et õe pisibeebi toodaks emaga hüvasti jätma. Ta oli õe elukaaslase süles. Kas seal midagi veel toimus või keegi midagi rääkis, ei mäleta. Küll aga oli selleks hetkeks päike välja tulnud. Ja ühel hetkel hakkas matuseauto uuesti liikuma, et lõplikult ära minna. Mu poeg seisis sellel hetkel minu kõrval ja pidin talle selgitama, et tema tädi läheb nüüd igaveseks ära. See tekitas temas väga palju segadust, et mis mõttes ta enam üldse tagasi ei tule. Ta küsis uuesti, et millal me teda jälle näeme ja pidin vastama, et mitte kunagi. Ta elab nüüd meie mälestustes ja südames ja näeme teda piltidelt. See on ainus hetk sellest päevast, mil mäletan enda poega. 

Peielauas

Peielauas istudes paistis ruumi päike. Paljudele meist meeldis mõelda, et selle läbi oli õde seal meiega. Nagu oleks naeratanud ja olnud meile tänulik kõige eest. Mäletan, et ma istusin lähedaste lauas üsna õe pildi lähedal, aga ei tea, kuidas teised lauas asetsesid. Samuti meenuvad peielauast vaid üksikud inimesi. Ühel hetkel tuli isa mu juurde ja küsis, et kas ma olen suuteline tema kõne ette kandma, sest nii väga kui ta ka ei tahaks, siis ta ise ei ole selleks võimeline. Ega ma ju isegi ei teadnud, kas suudan, aga ütlesin, et teen ära. Nendel päevadel olin ma niikuinii nagu robot, seega üsna robotlikult kandsin ilmselt ka selle kõne ette. Ei mäleta sõnagi, mida ma ette lugesin.

Selle postituse kirjutamise jaoks küsisin isalt, et kas ta võiks seda minuga uuesti jagada. Täna suutsin ma ilma nutma hakkamiseta lugeda sealt vaid esimese lause. Isa nõusolekul avaldan tema peielaua kõne täies mahus (*nimed eemaldatud).

Isa mälestused

Kui vanemad saavad elus uhked olla oma laste üle on see suurim rõõm. Ja meil sinu emaga on olnud seda rõõmu palju.

Loodan väga, et sellel kahjuks väga lühikeseks jäänud eluteel suutsin ka mina sinule palju rõõmu valmistada.

Elu käib ikka tõusude ja mõõnadega, nii ka sinu elu. Püüdsin olla sulle toeks kui sinul oli raske ja sina olid mulle toeks kui minul oli raske.

Nii palju kannatlikkust kui sinul oli on väga vähestel.

Nii palju positiivsust kui sinul oli on veel vähematel inimestel.

Nii ühte hoidvat ja heatahtlikku inimest ma teist ei tea.

Sina hoolisid kõigist ja kõigest.

Sa võtsid tihti teiste mured enda kanda, kuigi sa seda tegema ei pidanud.

Sa olid alati naerusuine ka elu keerulisematel hetkedel.

Sa kinkisid meile kaks kaunist ja väga tublit lapselast.

Kuus aastat tagasi saabus sinu ellu uus armastus, kes tõi sinu näole alati laia naeratuse. Sinu jaoks algas elus nagu uus ajajärk.

Kõik need tegemised mida koos plaanisite jäid aga siinkohal järsku pooleli.

Sinu isana luban, et sinu lapsed, sinu elukaaslane ja tema pere saavad tunda meie pere jätkuvat armastust. Ja kindlasti ka seda ühtehoidmise tunnet, mis meie perele omane on.

Nad jäävad alatiseks meie ellu. Me oleme nüüd üks suur-suur perekond.

Sina paistad aga ülevalt meie peale nüüd kirka tähena.

Sind igavesti armastav isa

Päeva lõpp

Pärast peielauda tulid osad inimesed veel meiega minu vanemate koju. Ühel hetkel istusid enamik elutoas ja isa tegi ettepaneku, et kõik võiksid öelda, et mis neile minu õde kõige enam meenutama jääb. Väga paljud rääkisid, aga kahjuks ma jälle ei suuda meenutada, et mida. Mul on ainsana meeles õe elukaaslase ema vastus. Ta ütles, et talle jääb alati meelde, kuidas iga kord kui õde tuli neile külla oma lillelise kleidiga, mis teda hästi iseloomustas, ja juba ukse vahelt hõiskas elava häälega “Tereeee!”. Kui järg minu kätte jõudis, siis ütlesin vaid, et ma ei taha rääkida. Ma ei olnud enam suuteline. Selleks hetkeks olid emotsioonid juba minust tugevamad.

Ma olen nii tänulik kõigile, kes käisid õe ärasaatmisel. Ta oli kõige parem inimene, keda kunagi olen tundnud ja seega on ka arusaadav, miks tema surm nii paljusid puudutas. See on olnud seni kõige raskem postitus, mida kirjutanud olen. Eks olen teadlikult neid mälestusi alla surunud, sest need teevad haiget.

Kallis õde – armastan sind endiselt kuuni ja tagasi ja igatsus ei muutu väiksemaks. Vastupidi – igatsus kasvab iga päev aina suuremaks.