Lastega surma teemadel rääkimine on paljude jaoks väga keeruline. Meie riigis ja ühiskonnas on see pigem tabuteema, mille osas vaikitakse võimalikult kaua. Kõik teavad, et surm saabub ühel päeval niikuinii, aga enamusel puuduvad sellega seoses igasugused soovid, mõtted ja ettevalmistus. Surma nähakse pigem negatiivse sündmusena, millega kaasneb kellegi kaotamine, valu, kurbus, pisarad jmt. Usklikumas ühiskonnas tuntakse samuti neid samu tundeid ja emotsioone, aga samal ajal tähistatakse ka surnu „paremasse paika“ jõudmist ja tema elatud elu.
Eluringist läbi lemmiklooma elutsükli
Mina olen otsustanud oma lapsi surma teemal harida läbi selle, et olen täiesti teadlikult lubanud neil võtta koduloomi, kelle eluiga ei ole pikk. Seda selleks, et nad õpiks, mis on eluring, ja saaksid võimaluse õppida toime tulema ka surmaga seotud emotsioonidega. On oluline, et nad teaksid, et on okei nutta ja olla kurb. Pärast kellegi surma oma eluga edasi minna on samuti okei. Mälestused jäävad meile ikka alles ja neid ei saa ära võtta mitte keegi.
Meie pere viimane kokkupuude surmaga oli möödunud suve lõpus, kui suri laste lemmikloom – rott nimega Keti. Kodurotid elavad keskmiselt 2,5 aastat, kuid meie rott oli juba üle kolme aasta vana. Ta oli uudishimulik, sõbralik ja seltskondlik loom, kes soovis alati inimeste läheduses olla ja lastega suhelda.
Oma elu viimastel kuudel hakkas ta aga rohkem oma pesas aega veetma. Ta magas rohkem, suhtles vähem, soovis puurist välja tulla vähem. Isegi sõi vähem. Lõpuks muutusid Keti silmad – talle tekkis silma põletik ja tema pilk ei olnud enam samasugune nagu varasemalt. Keti pilk oli kuidagi tuhmim. Ma teadsin, et nüüd tuleb lastega ette võtta üks jutuajamine.
Jutuajamine lastega
Olime lastega ka varem rääkinud rottide elueast ja sellest, et keegi ei ela igavesti. Nad teadsid hästi, mis on eluring ja et meie Keti oli niigi juba kauem elanud kui tema liigikaaslased keskmiselt. Me jagasime toredaid mälestusi, mis meil Ketiga koos olid. Saime palju naerda ja jõudsime ühiselt arusaamale, et Ketil on meie juures olnud väga tore elu. Ütlesin lastele otse, et Keti ei ela enam kaua ja iga päev võib olla tema viimane päev meiega.
Kuigi ma kartsin, et lapsed muutuvad kurvaks ja ei oska sellele uudisele kuidagi reageerida, siis ma üllatusin. Lapsed võtsid seda kõike väga rahulikult, käisid igal hommikul ja õhtul kontrollimas, kas Keti on veel meiega. Nad andsid talle iga päev tema lemmiktoitu ja maiuseid, paitasid ja võtsid ta väga õrnalt sülle. Mängisid temaga veel nii palju, kui Keti jaksas. Isegi meie koer limpsis ta iga päev õrnalt üle ja pikutas lugematu arv tunde just Keti puuri kõrval vaibal.
Igavesse unne jäämise päev
Kui jõudiski kätte päev, kus Keti oli jäänud igavesse unne, siis ei tulnud see kellelegi enam suure üllatusena. Lapsed olid kurvad ja üks neist ka nuttis korra, aga nad kõik said aru, et olime teinud kõik, mida saime ja nüüd on Keti aeg lihtsalt otsa saanud. Me panime kõik koos Keti tema pehme pesa sisse ja matsime oma aeda maha. Lapsed istutasid matmiskohale lilled ja olid rõõmsad, et Keti saab nüüd koos Sipsiga puhata. Sipsi oli Keti õde – meie aasta varem surnud rott.
Võrdlus inimesega
Mõeldes Keti viimastele elukuudele ja muutustele tema juures (väsinud olek, silmavaate tuhmistumine, söögiisu vähenemine, unevajaduse suurenemine, roojapidamatus, kehakaalu langus jmt), sain aru, et see kõik kattub tegelikult ka inimese eluringi lõpusirgega. Neid paralleele tõin ka lastega surma teemal rääkides. Üks lastest küsis alguses paaril korral „Millal Keti maa alt välja tuleb?“. See andis jälle hea võimaluse lastele rääkida sellest, mis juhtub füüsilise kehaga mullas.
Uudishimulikud nagu lapsed ikka on, tahtsid nad pärast seda kohe nii Sipsi kui ka Keti maa seest välja kaevata ja vaadata, mis siis nendega juba juhtunud on ja kas ma ikka räägin tõtt. Seda me loomulikult ei teinud ja lõpuks jäädi rahule sellega, kui näitasin neile pilte keha lagunemise protsessidest. Oluline on kogu seda selgitustööd teha lapsele eakohasel tasemel. Ei saa eeldada, et 10-aastane saab asjast täpselt samamoodi aru nagu 2-aastane. Siiski saavad lapsed tihtipeale aru rohkem, kui me täiskasvanutena arvame, sest neil puuduvad kogemused ja eelarvamused.
Lõpetuseks
Kokkuvõttes võib öelda, et lapsed tulid selle olukorraga isegi paremini toime kui mina. Nad võtsid Keti surma kui tema elu osa. Olid kurvad, aga mõistsid. Mina olin ka kurb, aga lisaks muretsesin veel ka laste pärast – mida nemad tunnevad ja mõtlevad. Tahaks ju kaitsta neid kõige kurva ja negatiivse eest. Ka negatiivsete tunnete eest. Nutsin salaja, kui keegi ei näinud, aga tegelikkuses ei peaks seda tegema. Kõigil tuleb lasta tunda ja kogeda erinevaid tundeid. Ka lastel. Oluline on neile olemas olla ja toetada neid oma tunnete analüüsimisel ja nendega toimetulekul.
Autor: Mariana Liiv
