Kas ja millal vajan ma abi leinas?

Tänane artikkel on suunatud peamiselt leinajale endale, kuid sobib lugemiseks ka neile, kellel puudub leinaga varasem kokkupuude või kes soovivad oma lähedast selles protsessis toetada. Võib öelda, et antud artiklile on kaasa aidanud ka meie lugejad, kuna siia on sisse põimitud ka Teie küsimused leina kohta. Eesmärk on tutvustada lugejale erinevaid leina vorme ning millisel juhul peaks kaaluma spetsialisti poole pöördumist. Samas on iga inimese lein erinev, mistõttu on ka üldistamine keerukas, kuid loodan, et siinsetest näidetest on siiski abi.

Tavapärane lein

Leina puhul on tegemist loomuliku reaktsiooniga kaotusele. Me ei leina ainult lahkunut ennast, vaid ka omavahelist suhet, ühiseid plaane ning ka seda versiooni endast, milline me selle inimese seltsis olime. Seega on üdini loomulik, kui tunneme vahetult enne ja/või peale lähedase kaotust erinevaid emotsioone. Oma osa on leinas ka emotsioonitusel, tuimusel või hoopis naerul. Üsna palju räägitakse leina etappidest, mille peaksid justkui kõik lähedase kaotanud inimesed läbima. Leina etapid tõi esmakordselt välja Elisabeth Kübler-Ross 1969. aastal ilmunud raamatus “Surmast ja suremisest”, kuid pidas seejuures silmas pigem surija enda leina. Kübler-Ross märkas oma patsientide leinas viit etappi, mis võivad toimuda erinevas järjekorras ning erinevatel viisidel: eitus, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine.

Teine, rohkem levinud teooria sai alguse 1982. aastal William Worden’i poolt kirjutatud raamatus “Grief Counselling and Grief Therapy”. Worden nägi lähedaste leinas pigem nelja ülesannet, mis inimesel läbida tuleb: kaotuse (surma kui sündmuse) aktsepteerimine, valu läbitöötamine/kogemine, uue reaalsusega kohanemine (kus lahkunut enam ei ole) ning tasakaalu leidmine lahkunu mälestamise ja eluga edasi liikumise vahel.

On ka teisi leinaprotsessi käsitlevaid teooriaid, kuid tegelikkuses on iga inimese lein siiski erinev, mistõttu on ka keeruline leina kindlasse raamistikku mahutada.

Leina mõjutavad faktorid

Kuigi leinaprotsessides võib leiduda sarnasusi, ei saa siiski öelda, et kahe inimese lein on samasugune. See kehtib ka olukorras, kus kaotatud on ühine lähedane inimene. Leina võivad mõjutada: 

• leinaja vaimne tervis (nt varasem depressioonidiagnoos võib leinaprotsessi raskemaks muuta); 
• suhe lahkunuga (nt kui sureb vägivaldse käitumisega elukaaslane, võib leinaja tunda hoopis kergendust);
• surma asjaolud ehk kus, kuidas ja millal;
• kuidas surm mõjutab lahkunu lähedaste edasist elu (nt kodune ema jääb üksi kolme alaealise lapsega) (1).

Leina kestvus

Sage küsimus, millega spetsialistide poole pöördutakse, on “Kui kaua kestab lein?”. On võimalik, et see tuleneb ajast, kus käitumisõpikutes oli täpselt määratletud, kui kaua peab mingi isiku surma puhul leinama. Näiteks USA kodusõja ajal pidi lesk abikaasa kaotuse korral kandma kindla perioodi vältel musta ning seejärel halli või lillat. Leinaperiood pidi kestma vähemalt kaks ja pool aastat (2). Samuti on leinaperiood määratud riigipea lahkumise puhul. Siiski ei saa eeldada, et leinaprotsess lõppeb päevapealt ning peale seda on kõik jälle endine.

Lein võib hakata juba enne lähedase surma, seda näiteks siis kui räägime pikaajalisest haigusest või õnnetuse tagajärjel raskesse seisu sattunud lähedasest. Hakkame oma alateadvuses mõtlema lähedase kaotamisest, sellest milline saab meie elu peale nende lahkumist olema. Seetõttu võivadki mõned inimesed tunda, et nad on ennast matuste ajaks  n-ö tühjaks nutnud või tunnevad kergendust.

Mul on hea meel, et nii mõneski meie lehel postitatud kogemusloos, on välja toodud, et lein tuleb ja läheb lainetena. See ongi reaalsus. Lein ei lõppe, vaid me õpime sellega elama. Tavapärase leina puhul pikenevad aja möödudes nende lainete vahelised perioodid ning leinamine muutub kergemaks. Kui aga tahaksime siiski leinaprotsessi piiritleda, siis uuringute kohaselt lõppeb tavalise leina raskeim periood kui inimene on kaotusega leppinud ning uue normaalsusega kohanenud (3).

Allasurutud ja lahendamata lein

Mis saab aga siis, kui lähedane ei suuda eitusfaasist väljuda ega suuda kaotusega leppida? Seda näeb rohkem ootamatute surmade puhul, kus leinaja justkui ei mõista, et lähedast enam ei ole. Nii mõnelgi juhul arvestavad nad oma igapäevaelus ka lahunuga ning käituvad justkui oleks too näiteks reisil ja “tuleks kohe tagasi”. Selline olukord võib leinaja lähedastele olla küllaltki koormav. Kui rahulikud selgitused ei aita, ei tohiks ärrituda ning leinaja peale häält tõsta, vaid pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole.

Leina protsessis on olulisel kohal emotsioonide aktsepteerimine ja tundmine. Olukorras, kus lein tekitab viha, oleks hea anda endale võimalus viha tundmiseks ja läbi elamiseks (nt patja karjumine, kivide loopimine mere ääres). Tulenevalt sellest, et tänases ühiskonnas peetakse surma ja leina tabuteemadeks, võib tekkida tunne, et taolised emotsioonid tuleks n-ö vaiba alla peita. Kui paljud on meist näinud kuidas värske leinaja tuleb tööle ning matab end vabatahtlikult töösse nagu zombi? Paraku juhtub seda tihti ning toob endaga kaasa pigem kahju kui kasu. Peale töö võidakse leida veel teisigi asendustegevusi oma emotsioonide allasurumiseks, näiteks sage trenni tegemine, pidutsemine, reisimine (kodust eemal olek) ning alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine.

Leinaga kaasnevaid sügavaid emotsioone ei tohi luku taha panna või ära peita. Mida kauem oma tundeid eiratakse, seda tugevamaks need muutuvad, mistõttu on nendega hiljem keerulisem tegeleda. Seega soovitan leinajatel endale aega anda ning lasta enesel neid emotsioone tunda ja läbi elada, kuna oma tunnete peitmise või ignoreerimisega võivad kaasneda ka füüsilised terviseprobleemid. 

Kahjuks pole meil endil aga võimalik seda alati otsustada. Mõnikord ongi elukorraldus selline, et pigem on tegu ellujäämisega. Näiteks eelnevalt toodud näide kodusest pereemast, kes kaotab abikaasa ning peab hakkama ise ülal pidama kolme alaealist last. Sel juhul tasub esiteks kindlasti vaadata oma tugivõrgustiku poole: vanemad, tädid-onud, sõbrad, naabrid. Vajadusel on võimalus pöörduda ka kohaliku omavalitsuse poole, näiteks vaimse- ja sotsiaalse toe saamiseks.

Aga kui ei lähegi paremaks?

On raske öelda, mis hetkeks peaks leina raskeim periood lõppenud olema. Kõik oleneb eelnevalt väljatoodud mõjufaktoritest ning lisaks ka inimese enda toimetulekuoskustest. Mõni uuring ütleb, et see peaks toimuma 6-9 kuu möödudes, mõni toob välja, et leina raskeim periood peaks läbi saama pooleteise aasta möödudes… Kindel on aga see, et kui leinast ei suudeta enam ise välja tulla ning see mõjutab pikaajaliselt põhivajadusi nagu söömine, magamine ja liikumine, tuleb pöörduda spetsialistide poole. Leinaja peaks suutma endale uusi eesmärke seada ega tohiks lasta leinal oma elustiiliks muutuda. Lisaks on oluline jälgida, et leinaja teistest liigselt ei kaugeneks ja lähedastest ei isoleeriks. Siinkohal ei ole mõeldud leinaja soovi näiteks mõnele sünnipäevale minemata jätta, vaid töö-, sõprus- ja peresuhete katkestamist. 

Oluline on, et spetsialisti poole pöördutaks võimalikult varakult, vältimaks leinajärgsete raskete ja/või püsivate terviseprobleemide tekkimist. Lähedase kaotus paneb inimese väga haprasse seisundisse, mis võib esile kutsuda vaimse tervise probleeme ka neil, kes pole varasemalt taoliste muredega kokku puutunud (4). Mõistan, et esmakordselt leina tundev inimene võib ka tavalise leina puhul tunda, et see on talumatu ning tegu on millegi tõsisemaga. Taolise kahtluse korral tasub rääkida näiteks pereõe või -arstiga, kes saab leinaja vajadusel vaimse tervise spetsialisti vastuvõtule suunata. Neid teemasid kajastab Eestis suurepärane veebileht Peaasi, kust saab infot erinevate vaimse tervise probleemide kohta.

Tihti alahinnatakse ka vaimse stressi mõju füüsilisele kehale. Leinaperioodil võib esineda kergemaid füüsilisi kaebuseid, näiteks soolestikus (kõhukinnisus või -lahtisus, puhitused, isutus). Samuti võivad emotsionaalse raskuse tagajärjel süveneda või tugevneda ka varasemate krooniliste haiguste sümptomid, ka siinkohal on oluline raviarstiga konsulteerida, et raviskeemi ajutiselt korrigeerida. 

Kes on see “imeinimene”, kes mind aitab?

Esiteks Sina ise! Teadlikkus teema kohta ja eneseabi on ka “Vaimse tervise rohelise raamatu”(5) järgi kõige olulisem osa. Juba selle ja teiste lehel leiduvate artiklite lugemine annab Sulle vajalikke teadmisi tuvastamaks, mis on leinaprotsessi juures tavapärane ning millistel juhtudel tuleks abi otsimiseks spetsialisti poole pöörduda. Lisaks enese aitamisele on olulisel kohal ka tugivõrgustik ning erinevad tugigrupid ja surmakohvikud. 

Abi saamise võimalused Eestis

Olen antud artiklis meelega kasutanud üldist sõna “spetsialist”, sest abiandjaid ongi erinevaid ning tihtipeale oleneb spetsialisti valik ka leinaja probleemist. Samuti erinevad ka leinajate vajadused: kes soovib oma mõtteid ja tundeid jagada, kes leiab abi teraapiast. 

Abiks on näiteks:

• kogemus-, kriisi-, leinanõustajad;
• hingehoidjad (ei ole vaid surijatele ja usklikele inimestele);
• erinevad terapeudid;
• vaimse tervise õed;
• (kliinilised) psühholoogid. 

Kuigi Eestis saab saatekirjata ka psühhiaatri vastuvõtule, siis jätan nemad hetkel nimekirjast välja, kuna sinna peaks pöörduma juhul kui näiteks psühholoog, vaimse tervise õde või perearst seda soovitanud on. “Räägime surmast” lehel saab juba lugeda näiteks muusika ja hingamisteraapiast, lisaks tutvustame tulevikus kindlasti ka teiste spetsialistide rolli leinaprotsessis. 

Kui inimene tunneb, et leinaga toimetulek on väga keeruline ega suuda abi otsida, siis on oluline teada, et Eestis on olemas ka erinevad abiliinid: 

• emotsionaalse toe telefon (Eluliin) 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07);
• emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (nõustajad 10-24, hingehoidjad samal liinil 16-24, eesti, vene ja inglise keeles).

Olukorras, kus leinaja mõtleb enesevigastamisest, tuleb kiiremas korras helistada Häirekeskuse numbril 112 või pöörduda lähimasse erakorralise meditsiini osakonda.

Sa ei ole üksi!

Kuigi lähedase kaotuse järgselt võib tunduda, et keegi ei mõista Sinu valu, siis ütlen kindlalt- Sa ei ole üksi! “Räägime surmast” veebilehel on jagatud mitmeid kogemuslugusid ning meil on hea meel, et need on toeks ka teistele. Lein ei ole kerge ning mälestused lahkunust jäävadki meid saatma – haavad paranevad, aga armid jäävad. 

Oluline on meeles pidada, et kui üks spetsialist ei sobi siis on vägagi normaalne pöörduda abi ja toe saamiseks järgmise poole. Nii nagu kõik inimesed omavahel ei klapi, võib ka juhtuda, et esimene spetsialist, kas ei sobi või ei ole konkreetse teemaga piisavalt kursis. Nii nagu on iga lein erinev, on ka iga spetsialist oma nägu.

Lähedase kaotus on justkui kõrgelt kukkumine – me ei saa seda ennetada, kuid läbi teadlikkuse tõstmise saame endale n-ö padja alla panna, et kukkumist pehmendada. 

Kasutatud kirjandus

1. Goveas, J. S., & Shear, M. K. (2020). Grief and the COVID-19 Pandemic in Older Adults. The American journal of geriatric psychiatry : official journal of the American Association for Geriatric Psychiatry, 28(10), 1119–1125. https://doi.org/10.1016/j.jagp.2020.06.021 
2. https://encyclopediavirginia.org/entries/mourning-during-the-civil-war/
3. Nakajima S. (2018). Complicated grief: recent developments in diagnostic criteria and treatment. Philosophical transactions of the Royal Society of London. Series B, Biological sciences, 373(1754), 20170273. https://doi.org/10.1098/rstb.2017.0273
4. Keyes, K. M., Pratt, C., Galea, S., McLaughlin, K. A., Koenen, K. C., & Shear, M. K. (2014). The burden of loss: unexpected death of a loved one and psychiatric disorders across the life course in a national study. The American journal of psychiatry, 171(8), 864–871. https://doi.org/10.1176/appi.ajp.2014.13081132
5. Vaimse tervise roheline raamat. (2020). Sotsiaalministeerium. Tallinn https://sm.ee/media/2132/download