Tervishoiutöötajate kaastundeväsimus. Kersti Kinks

“Sul on ikka nii raske töö, kuidas sa sellega küll hakkama saad?” kuulevad tihti tervishoiutöötajad, kes puutuvad oma igapäevatöös kokku küllaltki raskes seisus inimestega. See on õigustatud küsimus: ühtaegu võib selle peale tunda tüdimust, uhkustunnet, ent samavõrra võib see küsimus viia ka mõttele, kas minuga on midagi valesti, et ma seda tööd teha suudan (5). Ei, valesti ei ole midagi ja oma töö üle uhkust tunda ongi hea ja õige. Abistamine on aga alati ressursirohke ning on oluline mõista, et need ei ole ammendamatud. 

Selleks, et aitaja kestaks, tuleb oma vajadusi ja jaksu teadlikult jälgida. Enda arvelt töötamine kipub kurnama. Õnneks on hakatud viimasel ajal kaastundeväsimusele kui abistava elukutse negatiivsele poolele järjest rohkem tähelepanu pöörama, sest nii läbipõlemine kui ka kaastundeväsimus on kogu Euroopas olulisemateks töölt lahkumise põhjusteks (6; 1). Ka Eesti meditsiinitöötajate seas läbi viidud uuring kinnitab, et kaastundeväsimus ohustab eelkõige surma, traumade ja raskemate juhtumitega töötavat meditsiinipersonali (7). 

Kaastunderahulolu ja -väsimus

Tervishoiu- ja igasuguse abistamistöö üheks võtmeteguriks on kaastunne, mis hõlmab endas empaatilist arusaama kannatuste olemusest ja universaalsusest, nende äratundmist, emotsionaalset resonantsi kannatajaga, ebamugavate tunnete tolereerimist ning motivatsiooni aitamiseks (9). B. H. Stammi järgi koosneb aitajate professionaalne elukvaliteet kaastunderahulolust ja -väsimusest. Kaastundeväsimus sisaldab endas aga läbipõlemist ja sekundaarset traumajärgset stressi (8). Kaastunderahulolu on teadlikkus sellest, et oma tööd tehakse hästi, panustatakse üldise eesmärgi täitmisesse ning ollakse ühiskonnale kasulik. Sekundaarse traumaatilise stressi sümptomid sarnanevad posttraumaatilise stressihäire sümptomitele. Erinevus seisneb selles, et traumaatilist sündmust ei kogeta mitte ise, vaid teise inimese kaudu, tema looga lähedalt kokku puutudes. Sekundaarne trauma võib tekitada viha- ja abitustunnet, ärevust, depressiooni, vähendada töövõimet, põhjustada hirmu, une- ja mäluhäireid, vältivat käitumist ning enesetõhususe vähenemist.  

Kõige tuttavam nähtus on ilmselt läbipõlemine, milleni viib enamasti ülemäärane töökoormus, kehv töökorraldus ja tagasiside puudumine. Oma mõju on siin ka inimese isiksuseomadustel, mis äraspidise töökeskkonnaga resoneeruvad. Läbipõlemine kujuneb pikkamööda ja see ei puuduta vaid abistavaid elukutseid. Läbipõlenu on kurnatud ning ta võib muutuda küüniliseks, kaob lootus, tekivad konfliktid, oma eesmärke ei suudeta enam täita ning enamasti saab pihta ka füüsiline tervis. Läbipõlemisest taastumine on aga väga pikaajaline ja keeruline protsess. Psühholoogina näen läbipõlemist lausa epideemilisena, kuid usun siiski, et seda saab ennetada, ja kui mitte esimesel, siis kindlasti järgmisel korral. Kes on korra läbi põlenud, ei taha seda enamasti uuesti kogeda. 

Kui läbipõlemine on peamiselt välistest teguritest tulenev nähtus, mida aitab leevendada mõni väline meede (kõrgem palk, rohkem puhkust, parem töökeskkond), siis kaastundeväsimust kirjeldatakse pigem kui tajutud võimete puudumist oma eesmärke (näiteks patsiendi heaolu) saavutada. Kaastundeväsimus kurnab nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, tekib tunne, et teisi ei suudeta enam aidata. Sageli kaasuvad sellega unehäired, immuunpuudulikkus, pea- ja kõhuvalud, ennast hakatakse tajuma negatiivsena ning kaduda võib ka kontrollitunne. Nimekiri on päris pikk, ent see kõik pole paratamatus ega erialasse sisse kirjutatud. 

Kaastundeväsimuse ennetamine

Oma tööga kaasnevate ohtude teadvustamine

Töötamine keskkonnas, kus puututakse kokku inimkannatustega (surm, valu, tugevad emotsioonid, traumad) on nõudlik ja avaldab inimesele omalaadset mõju. Eiramise või eitamise asemel on mõistlik ohte teadvustada ning iseend, oma vajadusi ja reaktsioone tundma õppida. Siin on hea enesesõbralikult teadvustada, et emotsioonid on igas ametis normaalsed. Aitaja tööni jõuab inimene eelkõige oma empaatiavõime tõttu, mida ei saa töökeskkonnas omatahtsi sisse või välja lülitada. Ka näiteks õde, arst, hooldaja ja psühholoog tohivad tunda kurbust, leina, ahastust, ärritust ning kõike muud, mida inimestega kokkupuutumine tekitada võib. Ebarealistlik uskumus, et tervishoiuvaldkonnas on emotsioonid ebaprofessionaalsed, peaks jääma kaugesse minevikku. Meie endi elus on ju samuti mitmeid mineviku või oleviku sündmusi, mis meid käivitavad. Oluline on mõista ka seda, et aitaja töö on stressirohke ka seetõttu, et ühtaegu tuleb tegeleda nii abistatava kui ka iseenda emotsioonide ja toimetulekuga. 

Oma emotsioonide teadlik juhtima õppimine

Meditsiinitöötajate endi sõnul ei olda erialasele tööle asudes valmis nii suureks emotsionaalseks pingeks. Teisest küljest loetakse aga stressiolukordadega toimetulekut oma töö loomulikuks ja paratamatuks osaks. Tunnete väljendamiseks ja juhtimiseks pole ette nähtud ei aega ega kohta, rääkimata veel äärmuslikest uskumustest, milles väidetakse näiteks et meditsiinipersonal ei peakski leinama, kuna see on ebaprofessionaalne. Üks vildakaid, kuid siiski küllaltki kinnistunud uskumusi on, et patsiendi kannatustest peab kindlasti eemale hoidma ja neile nii-öelda seina vahele ehitama. Tegelikult panustab aga selline toimetulekuviis hoopis läbipõlemise ja kaastundeväsimuse kujunemisse. Vältimine võib pakkuda küll hetkelist positiivset mõju ja lühiajalist leevendust, kuid võimendab pikemaajaliselt stressi ning suurendab läbipõlemise ja kaastundeväsimuse riski (3). Samas peetakse töötajate endi seas väga positiivseks ning koguni ellujäämisoskuseks võimet seada emotsionaalselt raskete situatsioonide suhtes kindlaid piire (5).

On normaalne, kui pikka aega ravil viibiva patsiendiga kujuneb inimlik ja tihe emotsionaalne suhe. Paljud ravil viibivad haiged ei lävi nii tihedalt ka oma pereliikmetega. Eraldi teema on töö lastega, kus on kõige suurem oht sekundaarse traumaatilise stressi tekkeks. Lisaks laste ja perede kannatustega tegelemisele tuleb leida aega ka oma tunnete läbitöötamiseks. Laste kannatuste nägemine on aga äärmiselt raske ka väga kogenud meditsiinipersonalile

Arusaadavalt kipuvad emotsionaalsed sündmused mõnikord koju kaasa tulema. Siis on abiks, kui leida aeg ja koht, kus need emotsioonid läbi tunda ja mõelda. Eelkõige on aga tarvis neid endale lubada ja mitte alla suruda. Tugevaid tundeid võib ka näiteks füüsilise harjutusena proovida nii-öelda maha raputada (shake it off) ning kui tuntakse vajadust nutta, siis peaks ka seda endale kindlasti lubama. Nutmata nutt on nagu kartulite kaanega keetmine – üsna ebasobival hetkel võib kõik lihtsalt üle keeda. Igati asjakohane on otsida ka professionaalset abi! Väga oluline koht on siin supervisioonil, kovisioonidel ja emotsionaalsel toel, mida saavad üksteisele pakkuda ka näiteks töökaaslased.

Töö- ja eraelu piiride kehtestamine, “ei” ütlema õppimine, tööpäeva teadlik lõpetamine

Piiride kehtestamine tundub tänapäeva töökultuuris olevat üks raskemaid ülesandeid. Paljudes töökeskkondades on ületunnid töösse justkui sisse kirjutatud, ent ka väiksemadki kehtestatud piirid on abiks. Näiteks võiks iga (mistahes tööd tegeva) inimese päevakavva kuuluda segamatu lõunasöögiaeg – oma baasvajadusi ei peaks keegi täitma joostes või mõne tööülesande kõrvalt aega näpistades. Pärast tööd pole meil ju võimalik lihtsalt puhata, kuna meil on ka mitmesuguseid eraelulisi kohustusi, millega tegelemine vajab samuti ressursse. Selle tarvis on vaja end aga töömõtetest välja lülitada. 

Abiks võib olla see, kui tööpäeva lõppemist tähistab mõni väike rituaal, mida iga kord kasutatakse: riiete vahetamine, pesemas käimine või kokkulepe enesega, et kapi või ukse sulgemisega sulgub ka töömaailm – homme jälle! Nii anname kogu kehale üheselt märku, et töö- ja eraelu vahele on loodud piir. Harjutades võib see muutuda automaatsemaks ning aitab pealetungivad töömõtted eemal hoida.

Abi otsimine, teadlik lõõgastumine ja sihitud sekkumised.

Kui lõõgastavate tööpäevajärgsete tegevustega peaks tegelema iga eriala esindaja, siis surma ja traumadega kokkupuutuvad inimesed vajavad lisaks oma hobidele ka üsna teadlikku enesevaadet ja oma hoiakute ning uskumuste läbiuurimist ja -mõtestamist. Uskumus, et meditsiinitöötajad peaksid olema stressile immuunsed ning abi otsimine viitab ebakompetentsusele või nõrkusele, käib sageli kaasas just tervishoiutöötajatega. Abi ei otsita, sest kardetakse, et jälg sellest jääb neid kogu karjääri jooksul saatma ning mõjub ebausaldusväärselt ka seetõttu, et vaimse tervise häired võivad edaspidi korduda (2; 10). Õenduseriala üliõpilaste seas läbi viidud uuringud näitavad, et stressi ja läbipõlemist tajutakse selle elukutse puhul möödapääsmatuna juba õpingute ajal (4), ent samal ajal pööratakse enesehoiuoskuste arendamisele pisut liiga vähe tähelepanu. On leitud, et mitmesugused meeskonna- ja teadvelolekupõhised pikemaajalised sekkumised võivad vähendada nii emotsionaalset, füüsilist kui ka kaastundeväsimust. Eelkõige on aga vaja terviseohtusid teadvustada ja aktsepteerida. 

Enda vajaduste täitmine

Kokkuvõtvalt aitavad kaastundeväsimust ennetada emotsionaalse toe olemasolu, suhtlemisvõimalus, osalemine professionaalse juhendamisega tugigruppide töös ja supervisioonides, teadlik lõõgastumine, emotsioonide teadvustamine ja lubamine ning eelkõige loobumine ebarealistlikust uskumusest, et tervishoiutöötaja peab olema väsimatu, stressile immuunne üliinimene. Mitte keegi ei saa hoolitseda teiste inimeste vajaduste eest, kui tema enda omad täitmata on. Siinkohal tasub taaskord meelde tuletada, et ka lennukis pannakse hapnikumask pähe kõigepealt iseendale ja alles siis teistele. 

Autor: Kersti Kinks, psühholoog, MA
ProVida Kliinik
MTÜ Vaprusehelmed

Kasutatud kirjandus:

• (1) Arimon-Pagés, E., Torres-Puig-Gros, Fernandéz-Ortega, P., Canela-Soler, J. (2019). Emotional impact and compassion fatigue in oncology nurses: Results of a multicentre study. European Journal of Oncology Nursing Vol 43, 101666.
• (2) Chew-Graham, C. A., Rogers, A., Yassin, N. (2003). ’I wouldn’t want it on my CV or their records’: medical students’ experiences of help-seeking for mental health problems. Medical Education. Vol 37, p 873-880.
• (3) Duarte, J., Pinto-Gouveia, J. (2017). The role of psychological factors in oncology nurses’ burnout and compassion fatigue symptoms. European Journal of Oncology Nursing. Vol 28, p 114-121.
• (4) Galbraith, N. D., Brown, K. E., Clifton, E. (2014). A survey of student nurses’ attitudes toward help seeking for stress. Nursing Forum – an Independent Voice for Nursing. Vol 49-3, p 171-181.
• (5) Granek, L., Barrera, M., Scheinemann, K., Bartels, U. (2016). Pediatric oncologists’ coping strategies for dealing with patient death. Journal of Psychosocial Oncology. Vol 34 (1-2), p 39-59.
• (6) Heinen, M. M., Achterberg, T., Schwendimann, R., Zander, B., Matthews, A., Kózka, M., Ensio, A., Sjetne, I. S., Casbas, T. M., Ball, J., Schoonhoven, L. (2013). Nurses’ intention to leave their profession: a cross-sectional observational study in 10 European countries. International Journal of Nursing Studies. Vol 50, p 174-184.
• (7) Kinks, K. (2020). Eesti meditsiinitöötajate professionaalse elukvaliteedi seosed abiotsimisega seotud enesestigma ja toimetulekuviisidega. Tartu Ülikool, sotsiaalteaduste valdkond, psühholoogia instituut. Uurimistöö.
• (8) Stamm, B. H. (2010). The Concise ProQOL Manual. 2nd Ed. www.ProQOL.org
• (9) Strauss, C., Taylor, B. L., Gu, J., Kuyken, W., Baer, R., Jones, F., Cavanagh, K. (2016). What is compassion and how can we measure it? A review of definitions and measures. Clinical Psychology Review. Vol 47, p 15–27.
• (10) Tay, S., Alcock, K., Scior, K. (2018). Mental health problems among clinical psychologists: Stigma and its impact on disclosure and help‐seeking. Journal of Clinical Psychology, 74(9), p 1545–1555.