Eelmises artiklis vaatasime üle teated Eestist leitud rabalaipadest. Käesolevas viimases artiklis proovin valgust heita selle salapärase matmiskombe tagamaadele. Miks võidi inimesi sohu matta? Kas see oli hea tava või hoopis karistus? Huvitundjatele on artikli lõpus ka kogu kirjandus, millele tuginesin. Olgu öeldud, et teemast saab kirjutada ja on kirjutatud raamatuid ning järgnev on vaid põgus ülevaade lõputult põnevast müsteeriumist.
Soo pärimuses ja soo matmispaigana
Folklorist Piret Pungas-Kohv on rõhutanud, et sood, sealhulgas rabad, on viimase 50 aasta jooksul läbinud teatud muutuse Eesti rahva minapildis. Laudteede, räätsamatkade, marjasaagi, loodusvaatluste ja laukasupluste koostööl on soodest saanud eraldamatu osa meie identiteedist kui „loodusrahvast“. Kuid sood on varasemalt tähistanud eeskätt ohtu, raskusi ja takistust. Vajadusel sai sinna pageda, kasutada küttimis-koriluspaigana või näiteks linaleotuskohtadena, kuid maa oli pehme ning mittetundja jaoks võis vale samm tähendada surma. Tegemist oli kohaga, mida enamasti välditi, kuid kuhu kindla ja kaalutletud eesmärgiga võidi ikka siseneda või ületada. Kuidas paigutada siia konteksti sinna maetud inimesed?
See eraldatus igapäevamaailmast võib valgust heita rabale kui matmiskohale. Oma doktoritöös uuris arheoloog Pikne Kama soolaipadega seonduvat rahvapärimust. Üheks huvitavaks motiiviks oli regilaulutüübis „Poisi ja neiu matus“ soode väljatoomine kui üks võimalik matmiskoht. Taolise motiiviga laulud on pilkavad, vastandades neiu uhkeid, kristlike ja nö „häid“ matuseid poisi kesiste, paganlike ja nö „halbade“ matustega. Ent kümnes Lõuna-Eestist kogutud laulus on sohu matmine ilmunud ka positiivsema varjundiga, olles ka neiu kalmukohaks. Ka vähemlevinud regilaulutüübis „Vaikne matmispaik“ räägitakse soost kui maailma ja inimeste kärast eraldatud rahulikust viimsest puhkepaigast, kuhu laulu laulja ise tahab, et teda maetaks.
Lisaks regilauludele osutusid põnevaks allikaks ka kohapärimused. Sellistes lugudes võidakse pajatada, kuidas mõni koht tekkis või oma nime sai. Näiteks olevat Juuru rabas Triinu laugas nime saanud sinna uppunud või mõne loo järgi uputatud naise läbi. Võibolla kõige huvitavamad on aga pärimused, mis kajastavad Eesti ainsat arheoloogiliselt uuritud rabalaipa, Rabivere naist.
Rabivere rabalaip ja ajaloolisel ajal sohu matmine
Aastal 1936 leidsid turbalõikajad Rabivere rabast naise mumifitseerunud säilmed. Leiule järgnevate aastate jooksul on kohalikud inimesed osanud pajatada mitmeid lugusid naise õnnetu saatuse kohta. Ühe juba leiuajal kogutud loo järgi elanud Hageris üks naine, kes tihtipeale üle raba kõrtsis joomas ja tantsimas käis. Ühel päeval läinud ta taaskord viina jooma, jättes oma väikese lapse teiste hoolde. Tol õhtul ta aga tagasi enam ei tulnud ning kahtlustati, et ta mees lõi ta maha.
Süngele mõrvaloole saab aga kõrvutada ühe teise loo luhtunud armastusest. Selle loo järgi olnud naine hoopis vaeslaps, kes võeti jõukasse Väljapere tallu teenijaks. Sirgudes armus Truuta pere poega, kes oli talu pärija. Ootamatult võttis talupoeg naiseks aga naaberküla jõuka talutüdruku. Murtud südamest poos neiu ennast üles. Veel kolmanda variandi järgi olevat rappa maetud Väljapere talu tütarlaps, kes tahtmatu lapseoote tõttu endalt elu võttis. Lähedased olevat ta siis salaja rappa matnud, sest surnuaeda ei tohtinud.
Rappa matmise põhjuseid
Pärimustest kajastuvad mõned võimalikud põhjused rappa matmisel – enesetapp ja mõrv. Enesetapu kategoorias võib välja tuua 1904. aastal Röa mõisa turbarabast leitud naise, kellest kohapärimuslikku infot kahjuks hetkel teada pole. Tema kaela ümber olnud nöör või vöö võis olla mõrvari kätetöö, kuid teisest käest viitab kirstuga matmine teatud talitusele, ettevõtmisele ja ehk ka kadunu eest hoolitsemisele. Kirstudes olevat ka Võhma rabast leitud mehed, kellest vähemalt ühel ka nöör kaelas olnud. Veelgi kirjumaks teeb pildi aga üks rootsiaegne korraldus, kust loeme, et uskumatuse vastu võideldes nägi kirik ette harva kirikus ja armulaual käiate puhul nende surnukehad kristliku matmise asemel „sohu heita“.
Raba eraldatus muust maailmast võib selle teha heaks tapmise ja laiba peidukohaks. Sellisele järeldusele on tuldud ka mõne hilisema välismaa rabalaiba, nagu näiteks Arnish Moor’i mehe uurimisel, ning vähemalt neli Eesti pärimuslikku allikat jutustavad kohtadest, millega käib kaasas lugu kellegi tapmisest ja rappa matmisest. Näiteks Juudasoo olevat nime saanud sinna maetud Juudase nimelise mehe järgi, kes suurte võlgade pärast tapeti. Mõne leiu puhul on ajakirjanikud tähele pannud näiliselt surmavaid vigastusi, näiteks Ingliste mehe ja ka Mõnnaste meeste tagant sisse löödud või sügavalt haavatud koljud. Kas tegemist on olnud tülidega? Küla omakohtuga? Arvete klaarimisega? Raske öelda.
Muinasaeg ja märgalad
Kui sisestada otsingumootorisse sõnapaar „bog body“, siis esimese asjana ilmuvad pildid kuulsatest Taani, Saksa või Iiri rabalaipadest nagu Tollundi, Dätgeni või Clonycavani mehed. Valdavalt seostataksegi rabalaipu eelrooma- ja rooma rauaajaga. Nende kuulsate rabalaipade rappa jäämine on seotud hoopis teistsuguste maailma, hinge ja surma kontseptsioonidega. Mis roll võis rabal siis olla?
Märgaladel on teatud omadused, mispärast mitmes muinaskultuuris peeti neid nn „maailmade vahelisteks piirideks“. Põhja-Euroopas (sh Eestis) on sood rauaajal olnud kohtadeks, kuhu on esemeid tahtlikult (vahepeal murtud või moonutatud kujul) asetatud keskkonda, kust neid enam kätte ei saa. Sellise ohverdamise või panustamise taga võib olla sadu erinevaid põhjuseid, mis võivad ka kattuda. Kas sooviti kõrgematelt jõududelt vilja- või sõjaõnne? Võibolla hoopis tänati selle eest? Äkki kinnitati lepinguid erinevate osapoolte relvapanustega? Või hoopis murti lahingujärgse rituaalina alistatud vastaste relvad? Ehk hoopis palus neiu ehtenõela ära viskamisega kallima tagasitulekut kaugelt rüüsteretkelt?
Rabalaibad kui ohverdused
Sellises kontekstis võib olla loogiline paigutada rabalaibad samuti ohverduste alla, kuid pilt ei ole nii mustvalge. Ohverdamine võib olla osa protsessist, kuid rauaaja rappa matmise puhul on välja toodud ka selle peaaegu vastandlikku erinevust surmatalituste normist. Levinud praktikaks oli laias laastus põletusmatus, mille läbi surnu hing vabanes kehast ja rändas edasi mingisse järgmisesse ilma või ühines kogukonna nn kollektiivse hingega. Selle perioodi rabalaipadel on tihtipeale väga jõhkrad vägivalla tunnused, kuid kõige julmem karistus võis olla tapmisele järgnev keha rappa matmine, mis takistas hinge edasi liikumise protsessi.
Sohu matmist kui karistust toob Lääne-Saksa ja Lõuna-Taani rahvaste puhul välja ka Rooma kroonik Tacitus oma teoses “Germania”: „Karistused eristatakse vastavalt kuriteole: reeturid ja desertöörid ripuvad puude otsas, laisad, nõrgad ja corpore infames uputatakse mudas ja soos, heites neile punutud tõkke peale. Karistuste eristamine viitab sellele, et vägivaldseid kuritegusid tuleks kõigile näidata, kuid häbitegusid tuleks varjata.“
Siinkohal on „corpore infames“ interpreteeringud varieerunud. Selles väljendis on nähtud inimesi, kes olid elus liigselt jõhkrad, kurikuulsad pahategijad või hoopiski inimesi, kes olid traditsioonilisest monogaamiast kõrvale kaldunud.
Vastuolud
Ei tohiks aga arvata, et Tacituse kirjutatud ridadega saab selgitada kõikide selle aja rabalaipade tekkelugu. Näiteks ei saa sellega seletada laste ja imikute hukkamist ja rappa asetamist. Tegemist on nähtusega, mille tagamaade osas arheoloogidel kindlat seisukohta jätkuvalt ei ole. Tõenäoliselt ühtset seletust ei saagi olla – iga rabalaip on ju indiviid. Ta on eraldamatult seotud oma enda elu, aja, koha ja teda ümbritsenud kommetega, mistõttu erinevate surnute kõrvutamisel leiame sarnastuste kõrval ka palju vastuolusid.
Vastuolude lainel tahaksin lõpuks tähelepanu pöörata teatele, mis nagu pinnuna silmas erineb teistest eelmises artiklis välja toodutest aga mõnes mõttes ka üldse kõikidest teistest Euroopa rabalaipadest. Minu jaoks Eesti ainus rabalaip, kelle kirjelduse põhjal võib mõte kalduda pigem muinasajal matmisele, on teade Võrumaalt Ess-Soost leitud vasest käevõrudega luustikust, kellel olid veel juuksedki peas.
Kirjeldus on kahjuks liiga napisõnaline, et kindlaid järeldusi teha, kuid mõtteid mõlgutada on ikkagi põnev. Kas siin võib olla samuti mängus hinge edasiliikumise takistamine? Või hoopis viitavad ehted teatud austusele surnu vastu? On siin ehk midagi, mille järelkaja ulatus eelmainitud Lõuna-Eesti regilauludesse, kus räägitakse soost kui heast matmispaigast? Otsad jäävad praegu lahtiseks.
Kokkuvõtte asemel – sohu matmine tänapäeval?
Üks küsimus, mille osas mu poole alguses pöörduti, oli see, kas rabamatustest on midagi, mida saaksime tänastesse matuserituaalidesse üle tuua. Üks kindlasti positiivne rituaal on raha hauda kaasa panemine, seda on näha Rabivere naise puhul. Võimaliku hea tavana olid ka eelmainitud Tollundi mees aga ka näiteks Ellingi naine suure hoolega ja ehk ka austusega rappa sängitatud.
Ent kõnekamaks jäävad jõhkramad võimalikud rituaalid, nagu näiteks mürgitamine, jäsemete sidumine, keha ja jäsemete teibasse ajamine, keha tükeldamine, pussitamine, riietest lahti koorimine, uputamine, ülespoomine ja kägistamine. Kuigi Tollundi mees ja Ellingi naine olid mõlemad nähtavasti hoolega rappa asetatud, eelnes mõlema inimese matusele nende poomine. Sellised asjad võiksid jääda minevikku ja isiklikult usun, et valdav enamus rappa maetutest ei olnud oma saatusega ühel või teisel põhjusel rahul ega õnnelikud.
Kuid kui lähtuda näiteks regilaulust „Vaikne matmispaik“, siis mingi koht rabal kui sümpaatsel matmispaigal võis siiski Eestis olla. Kuigi internetist ühtegi teadet tänapäeval vabatahtlikult sinna maetute kohta ei leidu, võib raba tõesti olla looduslähedane, idülliline ja rahulik puhkepaik. Arvestada tuleb vaid ebamugava tõdemusega, et aastasadade möödudes ei pruugi teie keha kõduneda ja näole võib justkui fotona jäädvustuda teie viimane ilme.
Autor: Ott Kippar
Kasutatud kirjandus teemade kaupa
Soode tähendus eestlaste jaoks läbi aja:
- Pungas-Kohv, P. & Soovik, E.-R. (2019) Mire landscapes in Estonian fiction and identity. Landscape Research, 44 (3), 292-302.
Pärimus rappa ja sohu matmisest:
- Kama, P. (2017) Arheoloogiliste ja folkloorsete allikate kooskasutusvõimalused: inimjäänused märgaladel. Dissertationes Archaeologiae Universitatis Tartuensis, 7. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.(https://dspace.ut.ee/items/8d7b9174-ae87-4ffe-9f56-ff3e84a923d4)
- Kama, P. (2017) How old is runosong? Dating the motifs of burial-related folk songs by using archaeological material. Folklore: Electronic Journal of Folklore, (68), 131-168.
- Kama, P. (2016) Place-lore concerning bog bodies and a bog body concerning place-lore, Journal of Wetland Archaeology, 16 (1), 1–16.
- Arnish Moor’i mees. National Museums Scotland. https://www.nms.ac.uk/discover-catalogue/fashion-and-folklore-of-the-arnish-moor-man
Märgaladega ja hingedega seotud uskumised muinasajal:
- Jonuks, T. (2022) Eesti muinasusundid. Tartu, Postimees, lk 203; 212; 244.
Hea kirjandus rabalaipadest, siin infot Tollundi mehe, Windeby I ja Ellingi naise kohta:
- Glob, P. V. (1971) The Bog People. Paladin, London. (Olemas ka netis tasuta lugemiseks: https://archive.org/details/x-bog-people/mode/2up) Aldhouse-Green, M. (2015) Bog Bodies Uncovered. Thames and Hudson Ltd., London.
