Piiritledes selle artikli jaoks soolaiba terminit, siis otsustasin tähelepanu pöörata surnutele, kes pärinevad konkreetselt tänapäeva rabadest. Piiritlemise eesmärk on keskenduda just rabale kui matmispaigale, mistõttu muidu vastuoluline termin rabalaip muutub suures osas sobilikuks.
Piiritlemisega jäävad välja mõned faktiliselt soolaiba termini alla langevad turba seest leitud inimsäilmed, nagu on neid teada Tamula järve soostunud kallastelt, Alasoo Varjemäelt ja ka näiteks Kääpa asulapaigast. Nendin, et võibolla sobiksid siia nimekirja ka mõned allpool olevad teated (nt. Lepiku, Rava või Ess-soo), mis käsitlevad skeletiseerunud surnute leidmist. Arvan, et need teated võivad viidata sellele, et surnu on 1) maetud sinna ajal, kui soo ei olnud veel rabastumisfaasis; 2) nad on maetud madalsoolasude sügavusele või hoopis 3) kuidagi hapnikurikkasse laukasse sattunud ja seetõttu pehmet kude mitte säilitanud. Põhjuseid võib olla veel, kuid ilma kontekstita ja surnute endi olemasoluta on keeruline midagi konkreetset väita.
Eestist pärit leiud
Eelnevat arvesse võttes olen eristanud 15 rabalaipa, kusjuures kahel korral on tegemist paarismatustega. Need Eestist pärit leiud on kõik paberil “rabalaibad” ehk nendest on vaid informatsioon, et nad leiti, kuid nad ei ole ise tänaseni säilinud. Välja arvatud ühe erandiga, pole surnute täpset leiukohta ega -konteksti teada ning teadaolevad arvandmed ei pruugi olla täiesti usaldusväärsed.
Teated leidudest jõuavad meieni peamiselt vanade ajalehtede kaudu, kus on kurioosumitena kirjeldatud surnute leidmist turbatööde käigus. Taolised teated katkevad 20. sajandi keskpaigas, sest NSV ajalehtedes selliseid teemasid enam ei kajastatud. Lisaks oli turbatööstus minemas kiiresti üle mehhaniseeritud kaevandamise peale, mis vähendas oluliselt rabalaipade märkamise võimalusi.
Üldiselt on järgnevad teated kopeeritud mu bakalaureusetöö lisadest, kus on olemas viited kataloogile ja allikatele. Uute avastustena leidsin vahepeal veel teateid Koigist ja Inglistest leitud rabalaipadest.
Ess-soo (Urvaste) naine(?) ning Ingliste ja Koigi mehed
2015. aastal räägiti arheoloogidele lugu, kuidas eelmise sajandi lõpupoole läinud kaks meest rappa peidetud automaatpüssi üles kaevama, aga leidnud selle asemel kuiva turbaaugu põhjast luustiku. Surnul olevat käte ja kaela ümber palju vasest rõngaid ning samuti olid hästi säilinud ta juuksed. Leidjad matsid hirmust naise uuesti maha – tänaseks on aga leidjad surnud ja leiu asukoht teadmata.
Aastal 1904 leidsid Ingliste mõisa kraavikaevajad rabast mehe surnukeha. Mehel olid seljas jämedast villast kuub ja püksid, villased sukad ja suured erinevatest paaridest kollased kindad. Samuti kandis mees pandlaga rihma, preesi ja ka noatuppe, kuhu oli noa asemel topitud puidust liist. Lõua küljest oli lahti tulnud ka habe. Kreisiarsti sõnul olevat surnu turbas olnud vähemalt 30 aastat, kuid ajakirjanikud pidasid preesi, riiete välimuse ja eestlaste seas ammugi moest läinud habeme tõttu mehe rappa jäämist sellest tunduvalt vanemaks. Kuna mehel oli kolju nähtavasti sisse löödud, pidasid ajakirjanikud teda mõrvaohvriks.
19. sajandi lõpu poole olevat Saaremaalt Koigi rabast kahe jala sügavuselt leitud mees. Napisõnaliselt on mainitud vaid, et võõras oli „alles mädanemata“ ja et riided tundusid viitavat Suuremaa ehk mandri moele.
Lavassaare ja Lepiku rabalaibad ning Mõnnaste mehed
Arheoloog Evald Tõnissoni 2010. aastal magasineeritud pärandi hulgas olid lapse kolju tükid, mis olevat leitud Lavassaare rabast. Luutükid on arvel, aga nende leiukontekst on teadmata. Koos kolju tükkidega olevat leitud ka münt, mis kaduma läinud.
Arheoloogia arhiivis on teade sellest, kuidas 1922. aastal leiti Lepiku küla lähedalt turbalõikusel Muhu soost (Lõetsa ehk Võllanõmme soost) luustik.
1934. aastal avastasid turbalõikajad Kõksi soost u 90 cm sügavuselt kahe mehe laibad. Surnud olid sängitatud turbasse kõrvuti, peaga lääne poole. Kohati olid säilinud surnute pehme kude, juuksed, habemed, vuntsid, luud ja vähesel määral täheldati ka linasest riideid. Mõlema laiba peadel oli näha vägivalla tunnuseid. Laipade peade kohale oli turbasse torgatud ka käevarrejämedused männiteibad, mis altpoolt kirvega töödeldud. Kohalikele jäid surnud võõrasteks. Üks ajakirjanik püstitas habemetele viidates hüpoteesi, et tegemist oli venelastega.
Paenasti ja Rabivere naised ning Rava mees (?)
1940. aastal leiti Paenasti küla lähedal rabast u 50 cm paksuse turbakihi alt naise säilmed. Surnu lähedusest leiti ka „valgest puust piip“ ja puidust labidas. Leiuajal seostati surnut kohaliku tüdrukuga, kes 13 aasta eest kaduma oli läinud. Nii sukad kui ka juuksed olid hästi säilinud ja laiba peaaseme kohalt leiti veel tugevasti pehkinud valjaste rihmaosi ja vilditükke.
1936. aastal leiti Rabivere rabast turvast lõigates 1,5 m sügavuselt naise surnukeha. Surnul oli säilinud suur hulk pehmet kude ja osaliselt ka luustik. Samuti olid hästi säilinud vaesele päritolule viitavad villased riided, kuid linastest riietest olid jäänud vaid aimatav jäljend kehal. Linasele särgile viitas ka rinnalt leitud sõlg. Käe lähedalt leiti ka münt aastaarvuga 1667. Kaelal olevat kohtuarsti sõnul märgatavad ka poomisjäljed.
1936. aastal leidsid Kantküla Piimaühingu turbalõikajad Rava küla rabast u 50 cm sügavuselt hästi säilinud meesterahva luustiku. Kohapeal oletati, et tegemist võis olla 20 aastat tagasi kaduma läinud mehega. Ei ole selge, kas surnu määrati meheks vaid pärimuse ja/või luustiku suuruse järgi või oli säilinud ka pehmet kude või riideid.
Rabivere II rabalaip, Toila mees, Võhma mehed ja Röa naine
Pärimuse järgi leidsid turbalõikajad Rabivere Suurejärve äärest rabast inimese luid. Lugu korjati aga enne Rabivere naise leidmist, seega teade ei saa kajastada seda leidu.
1937. aastal leiti Toila turbarabast 1,5 meetri sügavuselt inimese pea ja käeluud. Kolju kuju järgi määrati surnu meheks. Täheldati veel, et luudel oli sinakasroheline värvus.
Võhma turbarabast leiti 1923. aastal u 60 cm sügavuselt kaks surnukeha. Surnutest olid alles luustikud, mida ümbritsesid kirvega tahutud lauad. Üks surnu oli „pea poole võrra” suurem kui harilik inimene. Selle luustiku pea lähedal olevat „tubli malakas”. Teine luustik oli väiksem ja tema kaelas oli nöör. Nähtavasti luude suuruse põhjal määrati nad meesteks.
1904. aastal 14. juunil leidsid turbalõikajad Röa mõisa rabast umbes meetri sügavuselt „kasti“, mille sees olid naise säilmed. Surnul oli seljas särk ja pikitriibuline seelik, kuid jalas ei olnud midagi. Kaela ümber olnud vöö (või nööri) põhjal arvati, et naine oli mõrvatud. Säilivuse osas kirjutati, et ihu oli terve, aga kondid kõdunenud. Lisaks oli kirjas ka, kuidas surnu kõht lahti lõigati, et selgitada, kas naine oli raskejalgne. „Idaneva elu” jälgi ei leitud, aga kõhurasv olevat kivikõva ja siseorganid hästi säilinud. Arsti sõnul olnud surnu maas vähemalt 60 kuni 100 aastat. „Et asi oli väga vana“ jäeti uurimine pooleli ja surnu maeti leiukohta tagasi maha.
Ajalooline paigutus
Siinkohal olgu öeldud, et kokku seitset rabalaipa on peetud leiuajal võrdlemisi hiljuti surnuteks. See on aga muster kogu Euroopas ning selle põhjuseks on eeskätt surnute hea säilivus. Nii peeti ka üle 2000 aasta vanuseid rabalaipasid Tollundi ja Grauballe mehi hiljuti tapetuteks. Teatud kõhklust surnute vanuse osas võib näha ka ajakirjanike kaudu, kes aja möödudes ja uuringute kulgedes surnuid aina vanemaks kirjutavad. Mõnnaste meestest kirjutati esmakordselt kui 10 kuni 60 aastat tagasi maetutest, hiljem vähemalt 100, siis ligi 150 ja lõpuks kuni 200 aastat tagasi maetuteks.
Kuigi kirjeldused on üsna napisõnalised, siis on üksikute detailide põhjal mõned matused võimalik paigutada ajaloolisse aega. Esiteks võivad viidata sellele esemelised leiud – Ingliste mehe prees, Röa naise pikitriibuline seelik, Paenasti naise juurest leitud piip ning muidugi ka Rabivere naise münt ja riided. Teisalt võib dateerimisega aidata surnu peal olnud turbalasu tüsedus, mis vähemalt Koigi, Mõnnaste, Paenasti, Rava, Võhma ja Röa rabalaipade puhul turba juurdekasvu arvestades võrdlemisi õhuke oli.
Järgmises artiklis võtame ette võibolla kõige olulisema küsimuse – miks? Kas sohu matmine võis olla hea või halb? Vaatame üle surnute kattuvad detailid ja heidame pilgu soomatustega seotud rahvapärimusele.
Autor: Ott Kippar.
Viited
- Ott Kippar. Eesti rabade arheoloogiline potentsiaal turbakaevandamise vaatepunktist. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool 2025. https://hdl.handle.net/10062/110890
- Inglise mehe artikkel. Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale 3 juuni 1904
- Koigi mehe artikkel. Saarlane 28 aprill 1886 — Koigi rabalaip
