3.–9. novembrini toimus Saaremaal esmakordselt temaatiline nädal „Mis saab edasi?”, mis keskendus elu lõpu, surma ja leinaga seotud küsimustele. Nädala eesmärk oli tuua nähtavale need tihti varju jäävad teemad ning tõsta kogukonna teadlikkust. Soovisime, et inimestel oleks juba varakult ülevaade võimalustest, mis puudutavad elu lõppu, surma, matuseid ja leina ning et nad oskaksid teha selgemalt läbi mõeldud ja rahulikumaid otsuseid.
Nädala nimi sai alguse aasta tagasi valminud infovoldikust „Mis saab edasi?”, mis on mõeldud abiks inimestele, kes on just saanud teate lähedase surmast. Oleme saanud tagasisidet, et voldikust on kasu ka neile, kes lähedastele surmateate edastavad. See infomaterjal sisaldab endast esimesi praktilisi samme, aga ka võimalusi vaimse tervise toetuseks leinas.
Hingedeaja mõtestatud nädal
Ajastus polnud juhuslik – november kui hingedeaeg ja pimenevate õhtute kuu loob loomulikult sobiva tausta elu hapruse ja lõplikkuse märkamiseks. Just sel perioodil pöördub pilk sissepoole ning elu ja surma piiri tajutakse teravamalt. Teemanädal aitas neid küsimusi koos märgata, sõnastada ja mõtestada. Nädala jooksul toimus mitmekesine programm, mis pakkus nii praktilisi teadmisi, emotsionaalset tuge kui ka inspireerivaid vaatenurki.
Näiteks pakkus Saaremaa leinagrupp Hanna Puki eestvedamisel turvalist ruumi isikliku leinakogemuse jagamiseks. Antud leinagrupp on juba mõnda aega toimetanud, kohtudes kord kuus. Lisaks rääkis Pille Mägi elust kalmistul ning mälestuskultuuri tähendusest. Ta jagas oma kogemusi Saaremaa kalmistutel haudade kaardistamisest ning selgitas, kuidas leida lähedaste puhkepaiku, kui info on katkendlik või puudulik. Pillega arutati, milline võiks olla kalmistute tulevik ajal, mil üha enam inimesi ei maeta traditsioonilistele matmispaikadele.
Katrin Kuum tutvustas kaasaegseid võimalusi leinatalituste korraldamisel ning jagas oma kogemusi vaimulikuna, kohtudes leinajatega enne matuseid. Ta tutvustas, milline on matusetalituse ülesehitus ja miks on rituaal ise nii oluline – kuidas see aitab lähedastel mõtestada kaotust, luua ruumi leinale ning leida toetust ja rahu. Oma kogemustele toetudes rääkis Katrin sellest, kuidas ta inimestega enne matuseid kohtudes kuulab nende lugusid, mõistab hirme ja ebakindlust, mis sageli kaasnevad – teadmatus selle ees, mis ees ootab, või kohmetus, sest surm ja lein on paljude jaoks tundmatu maa.
Nädala loengud ja töötoad
Nädalasse mahtus ka Karl Käsnapuu kogukonna loeng Kuressaare Haiglas, mis avas laiemalt elu lõpu ja lahkumise ühiskondlikku tähendust. Eetose meeskond jagas aga nõu, kuidas jäädvustada oma pere kordumatuid lugusid ja mälestusi. Lillekoda OÜ viis omalt poolt läbi loengu matuselillede ja -pärjade valmistamisest. Lillepoe müüja näiteks tõdes, et enamasti tullakse tema juurde küsimusega: “Aga mida tavaliselt matustele viiakse?” See peegeldabki teadmatust ning sellest tulenevat ebakindlust, kas ikka valitakse õige lillesort, värv ja kogus.
Kerli Remmelgas pakkus loov- ja muusikateraapia töötuba, mis aitas saada oma tunnetega kontakti muul moel, kui sõnadega. Meie oma Maris Prisko tutvustas Räägime Surmast veebilehte kui allikat, mis koondab infot ja toetavaid ressursse. Marisel oli hea meel esimest korda nii öelda kodupubliku ees enda veebilehte ja selle sisu tutvustada. Ootuspäraselt oli sel korral enda lugu emotsionaalselt veidi raskem avada, kuid õhkkond oli toetav, sest kokku oli tulnud hulk inimesi, keda teema päriselt huvitas ja kes julgesid ka küsimusi esitada. Viimaks jagasid Saare Matusebüroo esindajad Kristi Tuuling ja Keili Teesi oma kogemusi matuste korraldamisest ja pere toetamisest rasketel hetkedel. Nad selgitasid antud protsessi alates hetkest, mil lahkunu lähedane jõuab surmatõendiga matusebüroo ukse taha, kuni matusteni välja. Samuti käsitlesid nad lähemalt surnukorrastust ja erinevaid matmisviise.
Igal kohtumisel oli oma sihtrühm ning igaüks leidis endale sobiva teema ja vormi – olgu see teadmiste kogumine, kogemuste jagamine või vaikne kuulamine. Osalejate tagasiside näitas, et vestlused olid avatud ja soojad. Peaaegu igalt kohtumiselt mindi koju millegi uuega, uue teadmise, taipamise, vaatenurga või lihtsalt tundega, et inimene pole oma murega üksi. Mitmed osalejad tõdesid, et selline üritus on vajalik just selleks, et julgustada meid rohkem surma ja sellega seonduva kohta uurima ning loodetakse, et ka tulevikus sarnaseid võimalusi tekib.
Avatus ja vajadus rääkida elu lõpust
Kõigil on elu lõpu, surma ja leinaga oma isiklik suhe ja kogemus. Nendega kaasnev kohmetus on täiesti inimlik, kuid just avatus ja rääkimine aitavad seda leevendada. Jagades oma mõtteid ja tundeid, saame toetada nii iseennast kui ka teisi. Seetõttu on sellel teemal rääkimine nii oluline.
Kuigi teemanädala osalejate arv ei olnud suur, võib sellest järeldada pigem teema tundlikkust kui huvipuudust. Samas kinnitas tagasiside, et sellistest aruteludest tuntakse päriselt puudust ja neid läheb kogukonnas vaja. Ideid ja ettepanekuid ürituste korraldamiseks oli tunduvamalt rohkem, kui reaalselt tehtud sai. See annab lootust, et järgmistel kordadel liitub veel enam inimesi ning teema saab Saaremaal kindlama koha avalikus ruumis. Esimene samm õiges suunas on tehtud. Täname MTÜ Vöimalust toetuse eest.
Autorid: Kairit Lindmäe ja Jane Kaju
