Transpersonaalne psühholoogia ja süsteemsed lähenemised, nagu perekonstellatsioonid, pakuvad süvitsi minevat viisi, kuidas leida tasakaalu ja jõuda tagasi elurõõmuni, tuues leinajale nähtavale sügavale peidetud tunded ja peresüsteemi mustrid, mis takistavad kaotusvalust vabanemist.
Antud valdkonnas tegutseb transpersonaalse nõustaja, hüpnoterapeudi ning sertifitseeritud pere- ja ärikonstellöörina Mari Pukk, kes alljärgnevalt kirjeldab, milles transpersonaalne psühholoogia ja perekonstellatsioon seisneb, ning kuidas leinavale inimesele võib taoline teraapia kasulik olla.
Mis on transpersonaalne psühholoogia ja perekonstellatsioon?
Transpersonaalne psühholoogia vaatab inimest kui tervikut, sidudes vaimse, füüsilise ja emotsionaalse poole üheks suureks tervikuks. See teooria toob esile arusaama, et maailmas ei juhtu midagi juhuslikult – kõik on seotud ja omavahel põimunud. Transpersonaalses nõustamises kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid, mis annavad võimaluse uurida elu sügavamalt, leides üles varjatud ressursid ja sisemise tarkuse, mis jäävad igapäevateadvusele kättesaamatuks. Selle lähenemise kaudu saab vaadata oma elu ja eneseteadlikkust uue pilguga, leida endas tasakaalu ja mõista, kuidas kõik kogemused ja emotsioonid on osa suuremast tervikust.
Perekonstellatsioon on terapeutiline meetod, mille eesmärk on aidata inimestel mõista ja lahendada peresüsteemist tulenevaid probleeme ja mustreid, mis võivad mõjutada nende elu, suhteid ja heaolu. Meetod põhineb ideel, et inimese isiklikud raskused võivad olla seotud lahendamata emotsioonide või traumadega, mida on kogenud nende eelkäijad või perekonnaliikmed. Perekonstellatsioonis kasutatakse grupitööd või rollimängu, et tuua nähtavale varjatud perekondlikud dünaamikad. See protsess võimaldab sügavamat arusaamist oma peresüsteemist ja aitab luua emotsionaalset tervenemist, tuues inimesele selgust ja vabanemist mineviku mõjutustest.
Pealtnäha ilus, aga sisimas…
Minu juurde teraapiasse jõuab sageli kliente, kes tunnevad, et nende elu on jäänud justkui paigale – on tekkinud seisak nii töös kui eraelus. Pealtnäha on kõik hästi, olemas on lapsed, hea karjäär, hoolitsev partner, toetavad suhted sõprade ja lähedastega. Sisimas on aga siiski kummaline tühjuse tunne. Sageli kirjeldatakse seda nii, et justkui peaks olema õnnelik, aga seda õnnetunnet pole – miski ei rõõmusta nii nagu võiks. Kõik tundub takistatud ja kaotatud on teadmine, mida üldse elult tahta. Puudub motivatsioon, valdav on tuimus ja negatsiivsus.
Taolist sisemist seisundit on sageli kurb kuulda. Väga lihtne oleks koheselt soovitada: “Ole rõõmsam, ära keskendu negatiivsele ja naudi rohkem.” Omast käest juba tean, et palju lihtsam on öelda kui teha. Aga miks me siis ei tunne rõõmu? Miks meie sisemus on omamoodi depressiivne? Miks meil on tunne, et me justkui ei elakski? Depressiivne seisund võibki olla selline, et ei ela ja ei sure – lihtsalt oled. Tihti kehtib paradoks: kui inimene ei luba endal tunda kurbust ja viha, siis ei tunne ta ka positiivseid emotsioone.
Teekond
Teraapiaruumis hakkame koos kliendiga hinnanguid andmata kaardistama tema senist elu ja kogemusi. Peamised võtmeküsimused on: „Millal see tunne tekkis?“ või „Millal läks kõik hullemaks?“. Kui oleme leidnud ligikaudse algusaja, on järgmine põhiküsimus: „Mis sel ajal või enne seda juhtus?“. Sageli hakkavad just siit välja kooruma erinevad situatsioonid. Ilmneb, kuidas depressiivne seisund on saanud alguse mõne kalli inimese kaotusest. Siinkohal ei saa ma välja tuua konkreetseid lugusid, aga enim on olnud põhjuseks kas lapse, abikaasa, lemmiklooma, vanema või vanavanema kaotus. Ei ole oluline, millal see juhtus, tegu võib olla ka lapsena kogetud kaotusvaluga.
Kalli inimese kaotus võib olla väga ootamatu, traagiline või on sellega lihtsalt väga raske leppida. Kaotusega seotud emotsioone on palju – kurbus, mittenõustumine, viha, süüdistused ja süütunne. Sageli võib kaotusvalu olla nii traumeeriv, et inimene ei suuda sellega vaimselt ja füüsiliselt toime tulla, mistõttu jäävad mõned emotsioonid lõpuni läbi elamata. Need rasked emotsioonid surutakse alla, sest sellistel hetkedel tundub see ellujäämiseks ainuke viis.
Mattunud lein ja valust vabanemine
Surm ja matused on jäänud selja taha ning aastad või isegi aastakümned on möödunud, aga leinaga seotud valu on eneselegi teadmata inimesele alles jäänud. Kaotatud lähedast ei meenutata enam nii palju, aga ometi rõõm ellu tagasi ei tule. Elatakse edasi justkui tuimuse seisundis, kandes endas mattunud leina.
Teraapiaruumis püüame leida selle algpõhjuse, miks rõõm inimese elust kadus, ja sellega seoses „taaselustame“ mattunud leina ning mahasurutud tunded. Selleks hetkeks on klient valmis nendele tunnetele, mis varem olid liialt rasked, otsa vaatama. Inimest aitab teadmine, et kõik on juba möödas ja aega tagasi keerata ei saa. Elu on ilma lähedaseta edasi läinud ja sellega on kuidagi toime tuldud. Samal ajal on lubatud endal tunda neid mattunud tundeid, mida on alateadvuses kogu aeg kaasas kantud ja mis ei ole lasknud tunda rõõmu ja naudingut.
Teraapiaprotsess võib olla valus, kuid turvalises ja hoitud ruumis saab välja öelda mõtted ja tunded, mida pole julgenud endale tunnistada või teistele väljendada. See on sageli väga vabastav kogemus. Nii mõnigi klient on hiljem jaganud, et mõne nädala möödudes on nad endalegi üllatuseks leidnud end mingis situatsioonis siiralt rõõmustamas. Lähedase inimese kaotusega seotud kurbus jääb, aga valust on võimalik vabaneda.
Autor: Mari Pukk
