Kohtume Naataniga Tartu Ülikooli Kliinikumis novembrikuu lõpus. Väljas on kerge lumekiht ja päike särab. Naataniga kohtumiseks on ette nähtud tunnike ja see aeg läheb kiirelt, sest läbi Naatan Haameri enda kogemuse ja teadmiste avaneb hingehoiu teemast palju põnevaid ja toetavaid tahke. Lähemalt juba artiklist.
Hingehoid kui hoiak ümbritseva suhtes
Elisa: Naatan, kas Sa palun jagaksid meiega alustuseks, mis asi see hingehoid üldse on?
Naatan: Ega seda vist päris kahe sõnaga ära ei ütle. Kõige lühem vastus oleks, et hingehoid on elavale inimesele tema elu kõrval toeks olemine. Aga miks ma nii ütlen? Kui me hakkasime 90ndatel Eesti haiglates hingehoiutööd tegema, otsisime sõna oma tegevuse iseloomustamiseks. Valimisel sai määravaks sõna „hing“ seos eesti keelega: hing on eesti keeles tähendanud läbi aegade inimest ehk elava inimese sünonüümi. Selles mõttes sobib see väga hästi iseloomustama ka hingehoiu tegevust. Seejuures võib veel suuremas pildis vaadelda hingehoidu kui hoiakut, millega me suhtume ümbritsevasse. See ei eelda otseselt spetsiaalset väljaõpet, küll aga teatud arusaamist ja hoiakut. Ehk siis hingehoidlik hoiak ümbritseva suhtes.
Kasutades sõnu “hingehoid” ja “hingehoidja” aga professiooni nimetusena, eeldab see kindlasti spetsiaalset väljaõpet. Hingehoidlikul erialasel tegevusel on kokkupuuteid nii psühholoogia, teoloogia kui ka sotsiaalteadustega ning lisaks vastavalt vajadustele veel erinevate teadmistega, mis sellega haakuvad. Kokkuvõttes võime läheneda sõnale „hingehoid“ nii üldisemas kui ka erialases plaanis. Oma olemuselt on see läbivalt ikka elava inimese toetamine.
Hingehoidja
Elisa: Kes võib end nimetada hingehoidjaks?
Naatan: Üldise hingehoiu printsiibist lähtuvalt võiks iga inimene, kes teise eest hoolitseb, end hingehoidjaks nimetada. Pidades siinkohal meeles, et hingehoidlik suhtumine on vastastikune toetamine. Üks inimene võtab teist kuulata, tema murele kaasa mõelda ning elu keeruliste ja murranguliste hetkede üle arutleda. Kui selles kõiges on ligimese armastus ja soojus, siis võib seda loomulikult nimetada hingehoidlikuks suhtumiseks. Näiteks kui inimene on teise jaoks olemas, võttes aluseks hingehoidliku suhtumise, siis on ta justkui sellel konkreetsel momendil selle inimese jaoks hingehoidja.
Hingehoidja ametinimetust kasutavad aga need inimesed, kes on saanud hingehoiualase ettevalmistuse ja läbinud ka vastava koolituse. Tänases kontekstis läbinud näiteks vähemalt hingehoiu baaskoolituse. Olen 95ndast aastast ka ise hingehoiu baaskoolitusi või kursusi läbi viinud. Praktiliselt iga aasta on üks grupp koolitatud. Osalejateks on inimesed, kelle eesmärk on olla toeks teistele inimestele nende elu pöördelistes või murrangulistes hetkedes, et aidata neil raskustest läbi minna.
Kui tahta aga kutsestandardile vastavalt eriala läbida, on vajalik teoloogiline kõrgharidus või on selleks vähemalt teatud mahus teoloogiat õpitud. Eestis saab hingehoidja tööks vajaliku aluse ja paketi, kuhu on kaasatud ka varem mainitud psühholoogia ja sotsiaalteadused, Usuteaduste Instituudist. Hingehoiu kohta võib aga midagi leida ka näiteks Babtisti seminaris, Metodisti seminaris ning ka Tartu Ülikoolis on mõningad loengud. Hingehoidu õpetatakse mingil määral siin ja seal, aga kui on soov päris hingehoidja kutset omandama minna, siis selle saab terviklikult kätte Usuteaduste Instituudis.
Milliste teemadega hingehoidja tegeleb?
Elisa: Mis teemade osas hingehoidja poole kõige sagedasemalt pöördutakse ja kas ka leina osas võib hingehoidja poole pöörduda?
Naatan: Jah, leina osas võib muidugi pöörduda hingehoidja poole. Lein on üks teema, mida hingehoidja peaks oskama käsitleda, millega ta peaks hakkama saama. Täpsem teemadevaldkond sõltub aga pigem sellest, kus hingehoidja parajasti töötab.
Mainin valdkonda, kuna näiteks mina töötan siin Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus mu töö ongi spetsiaalselt hingehoidlik töö. Kõik, kes siia tulevad, tulevad oma küsimustega, milles ongi sees ootus hingehoidliku abi järele. On see siis läbielatav kriis, segadus- või üksildustunne, hirm, jah ka lein ja muud teemad, kus inimesel on tekkinud vajadus emotsionaalse toe järele.
Hingehoid on omal kohal ka näiteks sõjaväes, vanglas, politseis ja mujal. Seal küll ei kasutata mitte hingehoidja nimetust, vaid kaplanit. See on vaimulik, kes oma igapäevast tööd teeb väljaspool tavalist kirikuringi, nii-öelda ilmalikus sfääris. Loomulikult on see töö oma sisus hingehoidlik, kuigi seal on ka vaimulikule rollile omaseid tegevusi. Arvan, et vanglas on kaplan väga palju sisuliselt hingehoidja. Ka politseikaplani töö on oma sisult hingehoidlik. Need on need kohad, kus kaplanid, kaplanaat olemas on. Sealsed teemad võivad aga olla mõnevõrra erinevad sellest, mida näiteks mina haiglas töötades igapäevaselt kohtan.
Hingehoidja vastuvõtt
Elisa: Milline näeb välja tavapärane vastuvõtt, pidades silmas näiteks kohta, ajalist pikkust, formaati? Kas tullakse pigem hingehoidja juurde või läheb hingehoidja ise abivajaja juurde?
Naatan: Sõltub töö spetsiifikast, kus keegi hingehoidjana töötab. Mul on päris palju seda, et minu juurde tullakse. Aga aeg-ajalt kutsutakse ka näiteks mõnesse osakonda haiglas. Varem käisin ise osakondades rohkem ringi ja lõin kontakti, suhtlesin inimestega ning kui sealt tuli mingi teema, mida võiks arutleda, siis jäime pikemaks rääkima. Seda nii-öelda „otsivat hingehoidu“ tegin kunagi palju rohkem, aga nõudluse kasvades on mu tööpäevad vastuvõttude ja teiste ettevõtmistega juba paljuski ettegi kaetud. Vahetevahel ma isegi igatsen seda – minna lihtsalt ja kohtuda inimestega niimoodi. See oli omamoodi põnev aeg. Algusaastad. Aga jah, kohtumise formaat on hingehoidja ja abivajaja omavahelise kokkuleppe küsimus. Hingehoidja võib vastu võtta mõnes konkreetses kohas või siis vajadusel minna ise abivajaja juurde.
Kui rääkida aga hingehoidja vastuvõtust üldplaanis, siis see on vestlus, kus toimub dialoog teatud inimese jaoks olulise teema ümber. Hingehoidja on vähemalt alguses rohkem või valdavas osas kuulaja ja võib-olla vajadusel täiendavate küsimuste ja peegelduste näol ka küsija rollis. Selles mõttes näeb ta välja nagu igasugune terapeudiline vestlus.
Elisa: Kas Sinu kui Hingehoidja poole võib pöörduda siis ükskõik kes, olenemata oma usulistest vaadetest?
Naatan: Jah, hingehoidja poole võib pöörduda sõltumata usulistest vaadetest. Minu meelest võib tulla ka ateist, see pole üldse probleem. Olen sellega mitmel korral ka praktikas kokku puutunud. Pole mingit küsimust.
Hingehoid ja kogemusnõustamine
Elisa: See kuulaja roll sarnaneb natuke ka kogemusnõustamisele: olla olemas ja kuulata?
Naatan: Jah, kogemusnõustamisel on tegelikult omal moel väga tihe seos hingehoiuga. Võib lausa öelda, et Eestis on kogemusnõustamine välja kasvanud just hingehoiust. Nimelt umbes 15 aastat tagasi olid kaks hingehoiu üliõpilast, kes olid ka ise varasemalt seal oma lastega sees olnud, Ülikooli Kliinikumis praktikal. Nad leidsid väga hea kontakti nende emadega, kellega käisid hingehoidjatena kohtumas. Sealt tekkiski mõte, et elus läbitud kogemust võiks inimeste abistamistöös teadlikult rohkem kasutada. Sealt hakkas see asi arenema. Tekkis koolitusplaan ja toimuski esimene koolitus. Kliinikumis tööle saadud praktikat sooviti ka mujal rakendama hakata, mis leidis positiivse vastuvõtu ka Sotsiaalministeeriumis, kus peagi jõuti ka teenuse kirjelduseni. Olen ka ise koolitajate seas olnud.
Kogemusnõustamise eelduseks on, et see pole mitte kogemuse otsene jagamine, vaid kogemus muudetakse ressursiks läbi enda kriisi läbimise. Sellest saab justkui arusaamine, kuidas toime tulla. Ning oma toimetuleku mõistmise kaudu saame olla toetajad, õppides juurde siis ka vastavad terapeutilised oskused. Eelduseks on, et mul on oma protsess mingil moel läbitud. Tegelikult peaks olema iga terapeutilise lähenemise eelduseks, et peaksime ise kõigepealt oma lood läbi käima ja alles siis saame asuda teisi toetama.
Müüdid ja eelarvamused
Elisa: Milliseid müüte on hingehoidja elukutse osas vaja kummutada? Oled Sa kokku puutunud ka tugevate eelarvamustega?
Naatan: Neid jääb järjest vähemaks, alguses oli neid palju. Hingehoidjaid seostatakse ju selgelt kiriku ja kristlusega. Esialgu kardeti ikka väga, pidime ennast hingehoidjatena palju tõestama nii personalile kui patsientidele – ikka oli hirm see, et äkki tullakse usku pöörama.
Vabaks saanud Eestis oli 90ndate alul nimelt palju sellist agressiivset missionitööd. Nad sattusid ilma eelnevalt luba küsimata ka haiglatesse, kus aeg-ajalt tekkis sellest palju pahandust. Kahjuks soodustas see läbi mitme eri juhtumi paljudes eelarvamusi ja hirmu ka hingehoidjate suhtes. Hingehoidja ei ole see, kes tuleb oma tõde kuulutama nagu tulihingelised misjonärid. Seda hingehoidja kindlasti ei tee. Hingehoidja tuleb inimest kuulama, võtab inimese vastu sellisena nagu ta on. Ta õpib seda inimest tema väärtustest lähtuvalt tundma, mitte ei hakka oma väärtusi peale suruma. Sageli ei jõua jutud üleüldse usuküsimusteni. Ei ole nii, et hingehoidjaga saab rääkida ainult usuküsimustest, rääkida saab kõigest, mis elus puudutab, mis inimesel parasjagu vaja.
Vahel on ka selline kujutlus, et hingehoidjaga saabki rääkida vaid leina- ja surmateemadel. Ma rõhutan ikka, et töötan elavate inimestega. Seetõttu kõik, mis elava inimese elu puudutab, on ka minu töö. Aga tõesti, sageli jõuavad hingehoidja töölauale ka leinateemad ning tihti kutsutakse teda ka saabuva surmaga seoses. Ma arvan, et see on selline piirikoht, mis ulatub väljaspoole seda ratsionaalset maailma. See eeldab võimet üle piiride vaadata. Me ei saa ratsionaalse maailma mõtteloogikaga kõike ära lahendada. Enamasti ei lepi inimene sellega, et maailm lõpeb ära füüsilise eksistentsi lõppemisega. Muidugi on ka neid inimesi ja ka nendega saab rääkida. Aga need on need elu piirikohad, kus paratamatult tahame piiluda ka piiride taha, mõista ning mõtestada, mis seal toimub.
Suhe ei lõpe surmaga
Naatan: Surma- ja leinateemades vajab inimene nende mõtete lahtirääkimist või arutlemist, et mismoodi sellest üldse mõelda ja kuidas sellega suhestuda. Ja ka seda, kuidas suhelda inimesega, keda enam meie seas pole, sest suhe ei lõpe surmaga. Suhe kestab edasi. Aga nüüd, kuidas seda kokku võtta… See käib pikkamööda ning leinaprotsess seda ju tähendabki: me võtame olnud suhet kokku. See ei juhtu aga sõrmenipsuga, et inimene suri ära ja nüüd kohe on kõik lõpetatud. Ei ole. Me vajame seda protsessi ja selleks peame me suutma mõelda üle piiride või vähemalt peab meil olema mingigi käsitlus või kokkupuude sellise mõttega. See võib inimesiti olla väga erinev, aga see pole oluline – tähtis on see võimalus. Võimalus arutleda ja ennast vabalt väljendada.
Selles mõttes on hingehoidja just teoloogilise ettevalmistuse tõttu avatud vaatlema asju ka nii-öelda ülepiirilises võtmes. Ta teab, kuidas erinevate kultuuride ja religioonide juures mõeldakse. Ta teab neid seoseid ja sellepärast on tal lihtne luua side, ükskõik mida see inimene usub. Usukeel on ikkagi sarnane. Siis on võimalik inimesega nendel teemadel kontakt luua. Meie ei pea hakkama inimesi ümber pöörama, ei pea hakkama vaidlema, vaid vastupidi: me kuulame teda, saame temast aru.
Valmisolek iseseisvalt edasi liikuda
Elisa: Kuidas saab inimene aru, et ta hingehoidja abi enam ei vaja ja saab iseseisvalt edasi liikuda?
Naatan: Eks see on hingehoidjaga koostöö küsimus. Ühelt poolt peaks hingehoidja aru saama, et nüüd on aeg lasta inimesel iseseisvalt toimetada. Ning teiselt poolt, eks inimene ise ka tunneb, et nüüd kuidagi hakkas asi liikuma, ta saab hakkama ega vaja enam oma kõrvale hingehoidjat. Sama lugu nagu psühholoogi puhul.
Mõned psühholoogid võib-olla lepivad teatud arv kohtumisaegu kokku, teevad nii-öelda programmi või plaani läbi. See on kokkulepete ja omavahelise arutelu küsimus. Võib teha ennetavaid kokkuleppeid kohtumiste arvu osas, aga mina üldiselt ei tee. Esimesel kohtumisel saan võib-olla aru, et jah, siin tuleb veel mitu korda kohtuda, aga kui mitu, see selgub juba kohtumiste käigus. Näiteks kui tullakse leinateemadega, siis mõne inimese puhul piisab paarist kohtumisest ja ta saab ise edasi, aga võib juhtuda ka nii, et vaja on paarkümmend kohtumiskorda. Alul sagedamini, hiljem vähem. Teatud intervalliga. Kõige levinum kohtumiste arv mu enda praktikas on ehk kolm kuni viis korda. Töötan ka Katriito vaimse tervise kliinikus pereterapeudi ja leinanõustajana ning sinna suunavad perearstid vahel ka näiteks kümneks korraks. Siin Tartu Ülikooli Kliinikumis jõuavad minuni aga kliinikumi patsiendid, kes saavad arsti, ämmaemanda või õe poolt soovituse vastuvõtuks või võtavad ise ühendust.
Kust leida infot hingehoiu kohta?
Elisa: Millist nõu annaksid omalt poolt inimesele, kes soovib leida endale sobivat hingehoidjat?
Naatan: Sobivuse kohapealt on see tegelikult inimestevahelise keemia küsimus – seda ei oska enne kohtumist ette öelda. Informatsiooni hingehoidjate kohta leiab aga Tartu Pastoraadist, kus on Hingehoiukeskus. See on koondanud informatsiooni üle Eesti, et kes ja millistes piirkondades hingehoidjatena töötavad. Tartu Pastoraadi ja Hingehoiu keskuse poole võib vabalt pöörduda. On olemas koduleht www.hingehoid.ee ning ka hingehoiuliin, mis on nüüdseks kokku pandud Ohvriabi kriisitelefoniga. See tähendab, et seal ei pruugi alati vastata just hingehoidja. Kui on aga konkreetne soov ühenduda just hingehoidjaga, siis saab ka infoliinilt küsida, et millal on vastamas hingehoidja.
Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (liin avatud 24h)
Hingehoiust lähemalt: www.hingehoid.ee
22.11.2023
Tartu Ülikooli Kliinikumis
