Esimestel päevadel oli peas suur segadus. Lähedastele rääkisin kõigest, mis juhtus, aga lähiperest väljapoole polnud ma valmis kellegagi kahekesi jääma. Umbes nädal pärast juhtunut tuli sõbranna külla. Organiseerisin selle kohtumise nii, et me poleks kahekesi ning oleks tegevust, muidu poleks ma ennast mugavalt tundnud. Ma polnud valmis juhtust rääkima.
Lülitasin end sellelt lainelt täielikult välja, rõõmustasin teda nähes, rääkisime absoluutselt kõigest muust nagu poleks kõike juhtunudki. Küsisin hästi palju küsimusi tema enda kohta, kuidas tal tööl, koolis jms läheb. Tagantjärele olen mõelnud, et huvitav, mida ta minust mõtles. Ma olin sünnitanud surnud lapse, endal veel kõht ees, aga olin rõõmus ja energiline… Et äkki ma ei hooli juhtunust piisavalt. Mõtlen, et see oli mul ilmselt lihtsalt kaitsereaktsioon.
Lein ja selle etapid
Alguses üks pereliige pakkus, et võime kahekesi jalutama minna. Mõtlesin sellele ja ütlesin, et ma pole selleks veel valmis. Ma ei tahtnud sellest veel rääkida. Hiljem tundsin end juba aga üksikuna ega tahtnud üksi olla – samas ei olnud ma ka kindel, kas ja millist seltskonda ma tol momendil üldse vajasin. Kuidas üldse inimestele vastata, et kuidas mul läheb? Seda küsiti siis ja küsitakse ka praegugi. Ma ei saanud, tahtnud ega osanud öelda, et hästi. Millele ma vastan, mida silmas pidades? Seda ei tea siiani.
Kui vahetult pärast juhtunud ei olnud ma valmis sellest mingi periood rääkima, siis hiljem muutus see vastupidiseks. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sellest rääkida tahtsin. Tajusin, et teised on väga ettevaatlikud – kohati isegi liigselt. Samas ei saanud seda neile pahaks panna. Nad ju ei teadnud, kuidas ma end tunnen, kas ja mida on turvaline öelda ning küsida. Andsin alati selge signaali, et küsida võib kõike ning räägin sellest vabalt.
Leina kogemise erinevus paarisuhtes
Pärast kogetud šokki tundsin vajadust läheduse järele. Tahtsin ainult mehe kaisus olla, käest kinni hoida, kallistada. Sest me oleme üksteisele ju olemas. Me toetame üksteist selles kõiges, saame koos sellega hakkama. Tema koges seda hoopis teistmoodi. Kuna olime sel perioodil just ka kolimas, tahtis ta mõtted mujale viia ja end tegevuses hoida ning mööbli- ja ehituspoodides käia, et kõik vajalik ära osta ja mööblit kokku panna. Et saaksime alustada uut etappi uues kodus. See kõik on ju arusaadav, iga inimene kogebki leina erinevalt.
Ma küll ütlesin, et saan hakkama, olles kahe-aastasega kahekesi kodus, kuid tegelikult ma siiski selleks valmis polnud. Operatsioonihaav oli valus, raskusi (sh vanemat last) tõsta ei saanud, pingutada ega liigselt toimetada ei tohtinud ning emotsionaalselt oli väga raske. Samas tahtsin, et mees saaks teha vajalikke toimetusi nii meie kui ka tema enda heaks. Ma ei tahtnud teda pidurdada ja tagantjärele mõeldes polekski osanud midagi teisiti teha. Oligi väga raske aeg nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Pidime edasi liikuma, elu ei saanud seisma jääda.
Esimeses osas kirjeldasin, kuidas meie üheks suurimaks päästerõngaks oli kodus ootav kahe-aastane poeg. See sündmus muutis meie armastust ja hoolivust ka tema vastu suuremaks, kuid teisalt tegi meid ettevaatlikumaks. Ta on nüüd nii eriliselt kallis ja armas, sest päästis meid auku kukkumast. Lausa nii kallis, et on hirm ta üks hetk kaotada. Mis siis saab, kui temaga ka midagi juhtub? Katastroofimõtted. Hindan tema kohalolekut, energiat, rõõmsameelsust ja ka pättuseid rohkem kui kunagi varem. Ta on siin, ta on terve ja rõõmus. See on elu suurim privileeg
Õnneks olime mehega siiski üksteisele väga palju toeks sellega, et rääkisime väga palju. Arutlesime kõige üle, jagasime üksteisele oma mõtteid ja tundeid. Selliselt koos ja avatud kaartidega leinast läbi minemine oli mõõtmatu tähtsusega. Olime vankumatult üksteisele olemas.
On elu enne lapse surma ja elu pärast
Tuleb ette momente, kus küsitakse, mitu last mul on. Valin väga, kellele ja mida ma räägin. Kuigi tahaksin öelda, et mul on kolm last, siis tean, et sellega kaasneb inimestel küsimusi – kui vanad nad on, kuidas omavahel mängivad, kuidas on elu kolme lapsega? Ma ei taha iga poolvõõra inimesega seda arutada ega öelda, et tegelikult on kodus neid kaks. Seepärast olengi paljudele öelnud, et mul on kaks last.
Minu armas sõbranna on mulle kogu selle teekonna jooksul väga kaasa elanud. Esimestel jõuludel pärast kaotust kinkis ta mulle väga tähendusliku kuuseehte, mis nüüd iga aasta meie jõulupuud ehib. Sellel on kirjas “a piece of my heart is in heaven” (eesti keeles: killuke minu südamest on taevas). Ma tundsin, et tahan enda koju midagi, mis inglibeebit meenutaks – see on täpselt see õige asi.
Sama sõbranna kinkis mulle napilt kaks aastat pärast kaotust käeketi kolme linnuga, sest nüüdseks saan öelda, et mul on kolm last – sel kevadel sündis meie perre vikerkaarebeebi. See sündmus tõi meie ellu juurde lootust ning rõõmu. Kogu see rasedus oli mõistagi väga ärevusttekitav ning arstid olid ekstra hoolsad minu raseduse jälgimisel. Kuigi peab tõdema, et kui kolmandal lapsel oleks olnud sama asi nagu inglibeebil, poleks seda raseduse ajal olnud võimalik tuvastada. Üllatuslikul kombel polnud ma lapse heaolu osas liiga murelik, küll aga olin arvamusel, et midagi peab ju ometi valesti minema, seega arvasin, et seekord saan selle tabamuse mina. Sünnitähtajale lähenedes olin justkui iseenda surmaks valmistumas.
Plaanisin vormistada ära kõik vajalikud varalised dokumendid, paroolihaldurid ning kirjutada abikaasale ja lastele kiri. Proovisin end kuidagi maa peale tagasi tuua ja veenda, et kõik läheb hästi. Õnneks nii ka läks. Beebi on meile valmistanud rõõmu just kõige tähenduslikemail kuupäevadel – saime sellest rasedusest teada samal päeval, kui möödus aasta inglibeebi kaotusest. Ta naeris häälega ning keeras esimest korda kõhuli täpselt siis, kui möödus kaks aastat.
Lõpusõnad
See kõik, mis me läbi elasime, saadab meid kogu elu. Mõjutab meie otsuseid, mõtteid ning isiksusi. Ja ei mõjuta mitte vaid meid, vaid ka meie lähedasi. Olgugi, et me ei räägi ega mõtle inglibeebist enam iga päev, on ta meiega igavesti. Võib-olla on seda kummaline kirjutada ja ehk ka teistel lugeda, aga tundub, et oleme perena tõesti jõudnud sellisesse punkti, kus oleme õppinud kaotusega elama selle võrra, et tunneme elust rõõmu ning oleme õnnelikud.
Iga tunneli lõpus paistab valgus. Me ei unusta sind mitte kunagi, kallis poeg.
*nimi muudetud
