Karolyni kaotuslugu. VI osa

Sain üsna kohe pärast K surma aru, et mina ise olen ainus, kes mind kõige paremini kogu selles olukorras aidata suudab. Usaldasin ennast ja kuulasin oma keha. 

Minu jaoks on sport olnud alati hea stressi leevendaja. Profisportlasest töökaaslane ja sõber koostas treeningkava ning ma jooksin kuus päeva nädalas. See tegi olemise talutavamaks, aitas rutiini hoida ning ilmselt ka unehäireid vältida. Kuigi esimestel kuudel oli keskendumine keeruline, aitas mind ka töö tegemine.

Üks mu parimaid sõpru ütles: „Ära mõtle, millal paremaks läheb, läheb, millal läheb“.  K parim sõber andis samuti väärt nõu: „Sa pead lihtsalt nii kaua ära kannatama, kuni kergemaks läheb. Inimorganism on tark, see tunne peab lahustuma.“ Ja nii ongi – mäletan praeguseks üksnes faktina, et see valu rinnus oli talumatu, tunnet ennast ma igapäevaselt enam ei koge. Samuti sain üsna varsti pärast K surma aru, et kui emotsioonid üle keesid ja ratsionaalsus kadus, oli mõistlik mõelda, kas olen piisavalt maganud, söönud ja vedelikku tarbinud.

On, nagu on

Lubasin endale, et ma ei kaota oma elurõõmu ega kibestu, vaid püüan K nimel elada meie mõlema eest. Minu üheks lemmik väljendiks K surma osas on kujunenud “On, nagu on”. Ükskõik, mida ma ei teeks ja kui väga ma ei tahaks, ma ei saa toimunut muuta. Kui saaksin, annaksin pooled oma eluaastad talle. 

Olen viimastel aastatel palju reisinud – arvan, et asju, mida soovin elu jooksul teha, ei tasu lükata liiga kaugesse tulevikku. Avastasin enda jaoks matkamise. Üks mu parimaid sõpru soovitas vaadata filmi „Wild“ (eesti keeles “Metsik”), kus Reese Witherspoon mängis naist, kes matkas üksinda Pacific Crest rajal. Sealt tekkis mõte, et ehk leevendab üksinda matkamine tõesti leina. Olin jälginud Instagramis Kertu Jukkumi seiklusi Hispaanias Santiago de Compostela rajal ning otsustasin, et 2021. aasta suvel võtan kaheks kuuks enne uuel töökohal alustamist ja Tallinnasse kolimist aja maha ning lähen Hispaaniasse matkama.

Eesmärk oli kõndida K mälestuseks 500 miili. Läksin üksi ja üheotsapiletiga, sest mul ei olnud aimugi, kui palju kilomeetreid suudan päevas läbida. Nägin oma 156 cm pikkuse juures 50-liitrise matkakotiga rajal üsnagi välja nagu R. Witherspoon mainitud filmis. Ka asju sai esimesele matkale liiga palju kaasa võetud, aga elu õpetab.

Ei karda midagi

Minult küsiti rohkem kui korra, kas ma ei karda üksinda minna. Ma arvan, et ma ei karda enam suurt midagi… Mul oli illusioon, et ma mõtlen ilusas looduses matkates kogu elu üle järele ja protsessin leina. Reaalsuses on matkamine füüsiliselt piisavalt raske ning vähemalt mina ei tundnud, et mul oleks energiat veel ka vaimsete raskustega tegeleda. Kõndisin päevas 20-44 km ning 882 km läbimiseks kulus kokku kuu aega, millest kolm päeva ma ei kõndinud. Sain üsna kiiresti aru, et mida rutem ma päevase kilometraaži tehtud saan, seda kauem saavad mu jalad vajalikku puhkust.

Kuigi leinaga tegelemine ei toimunud minul matkates nii, nagu filmide järgi võiks eeldada, oli matkamine siiski abiks. Ma ei olnud sugugi ainus, kes oli teekonna üksinda ette võtnud ning kui kõnnitempo ja seltskond sobis, mindi koos. Rajal kohtas nii inimesi, kes lihtsalt nautisid matkamist, kui ka neid, kes olid võtnud ette palverännutee pärast konkreetset elusündmust. Tutvusin rajal mitmete imeliste inimestega, kellega suhtlen tänaseni ja olen ka hiljem koos reisinud. Julgen väita, et kui sa kellegagi tunde koos kõnnid, siis varem või hiljem jõutakse eluliste teemadeni ega räägita üksnes ilmast. Samas oli täiesti okei seltskonnast keelduda.

Hispaania loodus oli imeline, hobuseid, keda sügada, kohtasin tihti ja inimesed olid väga sõbralikud. Ka olukorras, kus ma ei rääkinud sõnagi hispaania keelt, sain edukalt hakkama. Mäletan korda, kus kohalikest keskealine paar mind peatas ja uuris, kas ma ikka tean, et mul tuleb järgmisesse peatuspaika jõudmiseks läbida veel 15 km ning eelduslikult jõuan sinna alles pimedas. Võimalik, et minu kogemust mõjutas asjaolu, et läbisin raja koroonaajal, mil turiste oli märkimisväärselt vähem. Igatahes soovitan. Ka füüsiliselt ei ole ma kunagi olnud paremas vormis, kui pärast seda matka. Viimaseks 100 km ühines minuga K õde. See andis uut energiat ja positiivsust.

“Ma ootan sind siin”

Ma ei ole usklik inimene, kuid mulle meeldib mõelda, et ehk on siiski olemas hinged ja elu on suurem, kui see, mida me silmaga näeme. Mäletan päeva, kui tundsin matkal olles rõhuvat raskust ja olin väga kurb. Otsustasin, et sel päeval kõnnin ma üksinda, sest tundsin, et võin igal hetkel lohutamatult nutma hakata ning see võiks teisi ehmatada. 

Mingil hetkel jõudsin linnakesse, kus otsustasin suvalises kohvikus telefoni laadida ja kohvi juua. Kui hakkasin lahkuma, nägin seinal merihobukese pilti. See tegi mind rõõmsamaks. Kohviku omanik ei osanud väga inglise keelt ja nagu juba mainitud, ei räägi mina hispaania keelt. Kuna ta sai siiski aru, et mulle meeldis seinal olev merihobukese pilt, selgitas ta, et ta kogub merihobukese teemalisi asju ning näitas kogu kollektsiooni, mille ta koroona tõttu kokku oli pakkinud. Selgus, et kohviku nimi tähendas tõlkes „Ma ootan sind siin“. Mul on täiesti ükskõik, kas kirjeldatus nähtus elu suurus või oli see puhas juhus, mind muutis see kogemus igatahes tol hetkel väga rõõmsaks ja andis mulle energiat.

Matkamiskirg tuli, et jääda. Pärast seda olen igal aastal sõpradega matkamas käinud (Portugalis, Itaalias). Viimati läbisin Tour du Mont Blanci raja ning sel aastal ootab avastamist Madeira. Mind on seljakotiga matkamine muutnud mu igapäevaelu (seejuures kõige lihtsamate mugavuste nagu toit, pesemisvõimalus ja voodi) eest veelgi tänulikumaks. Nt Tour du Mont Blanci mõningates ööbimiskohtades on inimese kohta sooja vett üksnes neljaks minutiks. Rohkem kui korra tuli Hispaanias matkates selga ajada märjad riided, sest need lihtsalt ei kuivanud hommikuks ära ja aeg oli liikuma hakata.

Tugev seljatagune

K andis mulle julguse püüelda oma eesmärkide ja unistuste poole ning neid teostada nii tööalaselt kui ka isiklikus mõttes. Kõige ekstreemsem näide on ehk see, et olen alates kuuendast eluaastast soovinud endale hobust. Sellest aastast olen ühe hobuse uhke kaasomanik. 

Tunnen puudust, et ma ei saa talle öelda, kui mu elus läheb midagi hästi (kui sooritasin edukalt vandeadvokaadi abi eksami, oleksin tahtnud seda esimesena öelda just K-le) või olen kurb. Olen oma emale ja K õele korduvalt öelnud, et tahaksin, et mul oleks kogu elu jooksul teatud korrad, mil saaksin lihtsalt K läheduses olla, isegi rääkimine ei oleks oluline.

Pärast K surma kogesin, kui tugev on mu seljatagune. Mul on imeline pere ja sõbrad. Loendamatu arv kordi on nad lubanud mul ennast lihtsalt tühjaks rääkida või nutta ja on hoidnud mind tegevuses. Lohutust on pakkunud mu õelapsed, kes adumata kogu juhtunu traagikat, on teadnud, millal lihtsalt tulla ja mind kallistada. Üks mu parimatest sõpradest kolis ajal, mil K oli veel haiglas, oma kodust välja, et mul oleks Tallinnas koht, kus olla ja ohud koroonaviiruse kontekstis oleksid minimaalsed. Ka pärast K surma olin tema juures Tallinnas, kui tundsin, et vajan keskkonnavahetust. Mu sõbrad kaasasid mind ja pakkusid seltskonda, kui ma seda vajasin, kuid samas jätsid ka üksi olemiseks ruumi.

Armsa žesti tegi K ehtekunstnikust klassivend, kes täitis mu palve ja tegi nii mulle, K õele kui ka K emale K südamejoonega kaelaehte. Lisaks parandas ta K sõrmuse, et saaksin selle keti otsa riputada ja seda kaelas kanda.

Inimesed on ilusad ja head

Suureks toeks olid meie töökaaslased ja töökaaslastest sõbrad. Nad mõistsid mu leina ja jagasid seda, sest K ei olnud üksnes minu kaaslane, vaid ka inimene, keda nemad teadsid. Mäletan esimesi päevi, kui olin tagasi tööl. Mul oli alguses keeruline ka endal aru saada, mida ma soovin – kas seda, et mind täiesti rahule jäetaks, või seltskonda. Tagasi mõeldes oli alguses kõige lihtsam suhelda töökaaslastega, kes olid minu või K head sõbrad ning tundsid meid hästi või kes olid ise kogenud lähedase inimese kaotust ja valmis minuga oma kogemust jagama. Nende jaoks olin mina ikka mina ja nad ei kartnud minuga suhtlema tulla ning täiesti suvalistest teemadest rääkida. 

Sageli rääkisime muudel teemadel ja K-st pigem siis, kui ma ise selle teema tõstatasin. Seejuures said mitmetest kolleegidest mu sõbrad, kellega suhtlen tänaseni, kuigi vahetasin töökohta. Nad olid mu kõrval kõige raskemal ajal. Alles tagantjärele mõistan, kuidas mitu inimest igapäevaselt mu kabinetti asja tegid, et kontrollida, kas saan hakkama, või hoolitseda selle eest, et ma midagigi sööksin. 

Üks mu kolleeg tõi mulle näiteks kuid iga päev õunu. Me ei rääkinud pikalt – pigem toimus see nii, et ta vaatas mulle küsivalt otsa, ja mina noogutasin, kui olemine oli enam-vähem talutav, või vaatasin tühja pilguga, kui sõnad olid liigsed ja ma oleksin lihtsalt nutma hakanud. 

Nagu juba ütlesin, motiveeris mu profisportlasest töökaaslane mind igapäevaselt sporti tegema ja elas kaasa. Vahetult pärast K surma pühendas ta mulle ühel võistlusel kolmanda koha. Ilus žest, mis jääb igaveseks meelde. Lisaks võttis üks kolleeg üle mu kohustuse anda ülikoolis seminare. Tundsin, et mu mõttetegevus on liiga aeglane ja tudengite küsimused liiga ettearvamatud, et oleksin valmis sügissemestril seminare andma. Häid inimesi mu ümber oli töökollektiivis palju ning abi pakuti, ilma et oleksin seda küsinud.

Suurim tugi

Inimene, kes on mind K surmaga hakkama saamisel kõige rohkem aidanud, on K õde. Nad olid K-ga väga lähedased ning ma arvan, et ta on ainus, kes mu leina ja kaotust päriselt mõistab. Temaga K meenutamine muudab mind alati rõõmsaks. Ühtlasi on ta inimene, kes on mu emotsioonidega rahumeelselt tegelenud olukordades, kus neis puudub igasugune ratsionaalsus.

Mäletan, kuidas vahetult pärast K surma tundsin puudust sellest, et teaksin kedagi, kellel oleks minuga sarnane kogemus. Olukord, kus sa matad oma kaaslase noores eas ja ilma, et teil oleksid lapsed, kuigi te neid väga soovisite, erineb minu hinnangul oluliselt olukorrast, kus selja taga on pikk ühine elu. 2021. aastal viis elu mind kokku naisega, kes kaotas aastaid tagasi, kui ta oli alla 20-aastane, oma kaaslase. Olen tänulik, et ta minuga oma kogemust jagas ja saan temaga oma leinast rääkida. Minu jaoks on ta elav tõestus, et ka pärast nii rasket kogemust võib elu selliselt minna, et hiljem on sul lapsed ja tore ning toetav kaaslane. Tema ja K õde on inimesed, kellelt ma küsin arvamust, kui miski mind K leina kontekstis vaevab.