Kaotasin oma kaaslase K kroonilistele haigustele 2020. aasta sügisel. Ta oli sel hetkel kõigest 28-aastane.
K-s oli kõik, mis peab olema inimeses, kes annab sulle tiivad ja kannab sind elus edasi. Olen rohkem kui korra mõelnud, et oskaks ka ise elada nii, et isegi pärast oma surma olen kellegi jaoks suurim tugi – jagatud armastuse ja ühiste mälestuste, ellusuhtumise ja eeskuju kaudu.
Haiguse algus
Minu leina ja sellesse suhtumist mõjutab tugevalt asjaolu, et kuigi K suri noorelt, ei olnud see päris ootamatu. Tal ei olnud küll haigust, mille puhul oleks saanud eeldada, et elada on jäänud teatud aastad, kuid seda, et ma ta matan, teadsime ja teadvustasime mõlemad suhte algusest peale. Lisaks tunnen, et saime mitmel korral lisaaega. Kui sa viid kallist inimest mitu korda raskes seisus haiglasse, siis mõistad, et ühel hetkel saab õnn otsa ja surma pole võimalik lõputult ära petta. Samuti arvan, et surm oli meie suhtes armuline, kuna K ise ei saanud ilmselt aru, et sel korral on kõik teisiti ja ta ei tule enam kunagi haiglast koju.
K haiguste selgitamiseks võtan muuhulgas abiks osa K imelise sisearsti koostatud K matusekõne. Kui K oli 19-aastane, diagnoositi tal lühikese aja jooksul nii soolepõletik kui ka trombid jalaveenides ja kopsus. Mõlema haiguse vastu oli ravi olemas ja järgmised aastad kulgesid tervise osas suhteliselt rahulikult. Soolepõletik on krooniline haigus, mis küll aeg-ajalt ägeneb, kuid ravimitega on võimalik sümptomid kontrolli alla saada. Samuti annavad regulaarselt võetud verevedeldajad üldjuhul kaitse ka trombide vastu.
Uus probleem selgus aga 2017. aastal – haigeks jäid K neerud. Inimese organism on tervik ja organid seotud, mistõttu ägestas uus neeruhaigus uuesti ka trombiohu. Ei läinud kaua, kui K jalaveenides ja kopsuveresoontes tekkisidki taaskord trombid.
Haiguste kiuste koos edasi
Tutvusime K-ga vahetult pärast seda, kui ta neeruhaiguse diagnoosi (minimal change disease) oli saanud ja kopsutromboosi tõttu pikalt haiglas olnud. Meie teisel kohtingul andis ta mulle põhjaliku ülevaate oma haigustest, nende senisest kulgemisest ja ühtlasi selgitas, mis on tema erinevate ravimite võimalikud kõrvaltoimed ja haiguste eeldatav prognoos. Haigused mind ei heidutanud – ilmselt seetõttu, et nende puhul oli ravi olemas ja K ise oli elujaatav, optimistlik ja oma haigustega tegelemisel süstemaatiline.
Seda kuni viimse hetkeni. Isegi vaatamata sellele, et meie kooselu jooksul K haigused süvenesid, ta enesetunne halvenes järjepidevalt, tal vahetati ravi ja ta oli korduvalt haiguste ägenemise tõttu haiglas. Hetkes olles ei pannud ma neid muutusi aga selliselt tähele ega keskendunud neile. Seni, kuni haigused ka ägenemise korral kontrolli alla saadi, olin õnnelik ja lootsin, et järgmist haiguste ägenemist ei tule või kui tuleb, siis pika aja pärast. Tagantjärgi hinnates ei olnud minul ja ilmselt ka teistel, kes K terviseseisundi ja haiguste ägenemisega hästi kursis olid, raske mõista, kuidas me jõudsime olukorda, kus tipptasemel meditsiinisüsteem ei suutnud 28-aastast inimest elus hoida.
K tasakaalukas lähenemine haigustele
K oli edasimineja ega olnud oma haiguste peale vihane – ta oli teinud nendega rahu ega vaevanud ennast küsimustega, miks nii ja miks just tema. Kogu meie kooselu ajal ütles ta üksnes viimase haiguste ägenemise ajal „Ma ei ole veel 29-aastanegi, aga asju ainult tuleb juurde ja mitte midagi ei saa korda.“
Me usaldasime ja hindasime tema raviarste väga. Isegi pärast K surma olen veendunud, et tema PERH-i ja ITK raviarstid ja teised meditsiinitöötajad võitsid meile juurde nii palju aega, kui oli võimalik. K arstivisiidid ja haiglas viibimised olid meie elu tavapärane osa, seejuures olid haiglad pigem positiivsed kohad, sest seal oli K-l võimalik kõige kiiremini vajalikku abi saada ja seetõttu muretsesime ka meie vähem.
K oli väga introvertne inimene ja elas põhimõtte järgi, et ta on ühiskonnale kasulik sellega, kui segab teisi võimalikult vähe. Nimetatu kehtis ka tema haiglas viibimiste kontekstis – kui ta tervis vähegi kannatas, ei olnud me osakonnas, vaid jalutasime õues või istusime PERH-i esimesel korrusel. See kõik toimus muidugi kellaaegadel, mil me oma külastusega meditsiinitöötajate ja muu personali tööd ei seganud. Toitu palus K meil harva tuua, sest ütles, et talle piisab haiglatoidust. Vahel, kui tal oli väga halb olla, palus ta, et me ei tuleks teda vaatama, sest ta ei jaksanud üleval olla ega suhelda. Me austasime K soove ning usaldasime teda tema otsustes täielikult.
Huumor ja armastus elu viimse hetkeni
K ei olnud oma diagnoosi suhtes kibestunud. Küll aga mõistsime me osaliselt just tema haiguste tõttu, et elada ja teineteist hinnata tuleb kohe ja seda me ka tegime. Elasime alates teisest kohtingust koos ja püüdsime võimalikult palju toredaid asju koos teha. Mäletan, et üsna meie suhte alguses ütles K “Lepime kokku, et isegi, kui meil tekib lahkheli, ei lähe me kunagi nii magama, et me ei räägi asju selgeks, sest ma võin hommikuks lusika nurka visata.” Surm ei olnud meie jaoks kunagi tabu. K must huumor oma haiguste kontekstis aitas meil kõigil pingeid leevendada isegi väga tõsistes olukordades, õpetades säilitama huumorit ka rasketel hetkedel. Mäletan paari korda, kus ta ütles, et ei ole vaja kõiki pereliikmeid kohe alarmeerida, ei ole see hetk, kus voodi äärde tuleks tulla.
Tema suhtumine oli läbivalt “Ma olen ju haiglas, haiguste ägenemisega tegeletakse ja küll kõik saab korda.” Ta ei olnud naiivne, vaid tark ja teadis, et stress üksnes süvendab tema haiguste ägenemist. Aeg-ajalt ma palusin, et K lubaks anda meile vähemalt 30 ühist aastat. Ta ei lubanud seda kunagi, vaid vastas „Püüan!“. Oma noorele eale vaatamata olid elu, ja ma kahtlustan, et ka tema haigused, andnud K-le väga palju tarkust. Ta ise armastas öelda “Ma olen vana hing”.
Ka mina ei ole kunagi olnud K haiguste peale vihane. Pigem olen tänulik, et K arstid suutsid ta olukorra 2017. aastal kontrolli alla saada ning mul oli võimalus K-ga tutvuda. Sellegipoolest on mul kahju, et elu andis talle kõigest 28 aastat. Keegi ei peaks nii noorelt surema. Samas olen veendunud, et K kasutas talle antud aega väga targasti, ta saavutas palju ning jättis kustumatu mälestuse nende inimeste eludesse, keda ta otsustas endale lähedale lasta. Mulle meeldib öelda, et ta lahkus laineharjal.
Tähendus igas hetkes
Ghandi on öelnud “Whatever you do in life will be insignificant but it is very important that you do it because you can’t know. You can’t ever really know the meaning of your life. And you don’t need to. Every life has a meaning, whether it lasts one hundred years or one hundred seconds. Every life, and every death, changes the world in its own way. You can’t know. So don’t take it for granted. But don’t take it too seriously. Don’t postpone what you want. Don’t leave anything misunderstood. Make sure the people you care about know. Make sure they know how you really feel. Because just like that…It could end.”
(Tõlge eesti keeles: “Mida iganes sa oma elus teed, võib tunduda tühisena, kuid on väga oluline, et sa teed seda, sest sa ei saa teada. Sa ei saa kunagi päriselt teada oma elu tähendust. Ja sa ei peagi. Igal elul on tähendus, kestab see sada aastat või sada sekundit. Iga elu ja iga surm muudab maailma omal moel. Sa ei saa teada. Seega ära võta elu iseenesestmõistetavana. Kuid ära võta seda ka liiga tõsiselt. Ära lükka edasi seda, mida sa tahad. Ära jäta midagi arusaamatuks. Veendu, et inimesed, kellest hoolid, teaksid. Veendu, et nad teaksid, mida sa tegelikult tunned. Sest just nii lihtsalt… võib see lõppeda.”). Selle tsitaadi kaks esimest lauset kõnetasid mind juba mingil varasemal eluhetkel. Nüüd on aga kogu sellel tsitaadil minu jaoks väga sügav tähendus.
K on kõige suurem kingitus, mille elu on mulle andnud. K armastus, elu, haigused ja surm on aga minu isiksuse ja ellusuhtumise olulised kujundajad. Kannan teda oma südames ja tegudes elu lõpuni.
Järgmises osas: K võeti sisse I siseosakonda. Aitasin ta palatisse ja ütlesin, et lähen nüüd, et ta saaks puhata, ning tulen õhtul teda vaatama. See oli viimane kord, kui ma K-ga silmast-silma rääkisin. Ma ei kallistanud ega suudelnud teda. Seda, kuidas K haigus kulmineerus, loe juba järgmises osas.
