Surmast rääkimine on tänasel päeval äärmiselt põnev – see on korraga tabu ja peidetud, samas kõikjal. Enamasti seostatakse surma kadumist igapäevaelust ja -teadvusest modernismiajastu progressidega – meditsiini areng, linnastumine ja produktiivsusele suunatud mõttemustrid. Kui varem elasid põlvkonnad koos ja ühe inimese surm mõjutas tervet kogukonda, siis rahvarohkes linnas toimus suremine sageli meditsiiniasutustes ja hooldekodudes ning surmaga seotud rituaalid liikusid omaste kitsast ringist matusebüroode tegevusvalda. Enamuse maailma ajaloost on surm olnud palju aktuaalsem elu osa, kuid tänapäeval räägime aga surmaga otsese kokkupuute vähenemisest.
Surm peidus ja silme all
Praegu piisab uudisteportaali, filmikanali või YouTube videote vaatamisest, et näha võikaid pilte näiteks lahingutes langenutest. On arvutimänge, kus võimalikult paljude vastaste suremist on mänguprotsessi jaoks lausa soositud. Eriti mõjutab see erinevus füüsilise reaalsuse ja virtuaalse maailma vahel nooremat põlvkonda. Sõpradest õpetajad kurdavad, et õpilased ei saa aru, et nähtu on päris – sellised videod või teod ei ole lihtsalt viis tähelepanu saada, vaid et üks inimene on nüüd lahkunud ja ta ei tule tagasi.
Ma ei arva, et noorte kuritegevus on lahendatav pelgalt surma tagasipööramatusest rääkimisega. Küll aga näitab see, et neis kanalites surmaga kokkupuude võib lastes ja noortes kujundada väärarusaamu, justkui surm juhtub ainult halbade inimestega või surm juhtub ainult mängus, mitte päriselt. Kui kodus surelikkusest ei kõnelda, jääb film või mäng ainsaks teemaga kokkupuuteks ja õppimisvõimaluseks. Nii ei oska inimene lähedase surmaga kokku puutudes ka reageerida või oma tundeid hinnata, ei tea millal on õige aeg pöörduda tugispetsialisti poole. Inimene võib tunda oma igati normaalsete emotsioonide tõttu häbi, aga varjab või internaliseerib need mõtted ja kogemused – kahjuks seeläbi leinaprotsess pikeneb.
Olen kirjutanud surmahariduse ja -teadlikkuse vajalikkusest ka oma blogis: https://www.kalmistugiid.ee/blogi/surmaharidus-kui-eluterve-inimese-kujundaja. Õnneks on selle teemaga tegelejaid rohkemgi, koolides koolitajaid ja psühholooge ning praegu õpetajaks õppijad saavad kriisipedagoogika alast koolitust. Räägime Surmast lehel leiab samuti noortele surmast rääkimise teemadel artikleid.
Meenutus surelikkusest kui inspiratsioon ja viis elu väärtustada
Surma teadvustamine võimaldab inimesel oma elu rohkem väärtustada – arvestades ajalikkuse ja kaduvusega, saab iga elatud hetk suurema väärtuse. Üks mitte väheoluline aspekt on ka austus oma lähedaste vastu – mõnikord on inimestel tugevad eelistused selle osas, kuidas nad tahavad maetud ja mälestatud saada (või reglementeerivad religioossed tõekspidamised). Kui sellest ei räägita või ei räägita piisavalt, ei tea lähedased neid soove arvestada. Lein ja kaotus on niigi rasked ja hingematvad, aga kui lähedasel on matuseid korraldades sinu soovid teada, on temal lihtsam otsuseid teha. Nii tagad, et sinu soove austatakse.
Surmast mõtlemine võib olla inspireeriv. Näiteks Rootsist on levinud laiemasse maailma Dödsstädning ehk surmakoristus. See ei tähenda mitte lähedase lahkumise järel tema asjade sortimist, vaid inimese enda poolt tehtavat koristust. See on komme enne surma või surmale mõeldes oma materiaalsele omandile otsa vaadata, annetada või ära visata asjad, mida sa ei taha enda lähedastele alles jätta. Surmakoristus kui kontseptsioon pole aga ainult elu lõpuga seotud, vaid võib olla kasulik igal eluhetkel. Kraami on tänapäeva maailmas liigagi palju, mõnikord on meil nendega sentimentaalne side, kuid vajadust või kasutust asjale enesele pole. Küsides oma mammonat vaadates – kas mul oleks seda vaja, kui ma sureksin nädala pärast ära? Kas mu lähedastel oleks seda tarvis, kui ma lahkunud olen?
Nii võimaldab surmast mõtlemine panna asju perspektiivi ja vabaneda ebavajalikust. Surmaga arvestades muutub ka igapäevamurede ja elu kriiside tähendus – nii mõnigi hetkes meelehärmi tekitav päevasündmus muutub surmaga võrreldes tühiseks.
Surm kui osa kultuurist ja ajaloost
Teadusmaastikul võib väga üldistavalt jagada surma uurimise ja sellest rääkimise kolme valdkonda: füsioloogiline-meditsiiniline, psühholoogiline-spirituaalne, ühiskondlik-kultuuriline. Kuna surm ise on iga eluala ja inimest mõjutav, on eraldused ja jaotused muidugi alati ka meelevaldsed. Samuti surma lahutamine elust, justkui millekski sellest eraldiseisvaks, ei ole tegelikult võimalik. Kogu elu ja surma selle osana ära uurida on aga võimatu, seega leppigem hetkel eraldusega.
Minu töös huvitab mind eelkõige surma ühiskondlik-kultuuriline aspekt – surm, kui inimeste uskumusi, kombeid ja käitumist mõjutav ning muutev nähtus. Huvitav on jälgida ka selle muutumist ajas. Ma ei tegele otseselt inimeste leina- või surmakogemusega, selle jaoks on palju pädevamaid inimesi. Lein on mu huviorbiidis sellega kaasneva kombestiku tõttu. Näiteks vanasti etiketiraamatutes sätestatud kord, millal võis uuesti tantsida või värve kanda või õigeusklike traditsioonid kalmistul 3., 9. ja 40. päeval pärast surma.
Mind paeluvad surmaga seonduvad uskumused ja nende muutumine ajaloo vältel või ka ülalmainitud meditsiiniarengu mõju rahvakultuurile või matustele. Näiteks on lapsena suremine ja surnult sündimine jäänud õnneks küll haruldaseks nähtuseks, kuid see muudab ühiskonnas lapse surma tähendust ja reaktsiooni sellele. Ka lemmikloomad on omandanud peres olulisema rolli – nüüd näeme ka lemmikloomakalmistuid, mis veel 50 aastat tagasi oleksid tundunud ebavajalikud.
Surm kunstis ja kalmistu kui elavate kants
Surm on kunstis tihe külaline ja mõju avaldanud laiemalt visuaalkultuurile. Kunst on läbi aegade olnud teraapilise mõjuga ning võimaldanud keerulisi filosoofilisi või eksistentsiaalseid küsimusi visualiseerida. Luues surmast personifikatsioone vikatimehe või ronga näol, saab väljendada elu paratamatust, emotsioone ja mõtteid, mida sõnadesse raske panna. Visuaal omakorda aitab paremini surma mõista, sellega leppida. Nii nagu matusekombestik, on ka memoriaalkunst traditsioonidest lähtuv ja kasutab äärmiselt püsivaid sümboleid. Surma ja leina sümboliseeriv pildikeel tuleneb religioossetest tõekspidamistest ja ajaloolisest pärimusest.
Kalmistud kui kontsentreeritud memoriaalkunsti kogumikud on ühiskonna peegliks – iga hauatähis surnuaial kõneleb mitte ainult kadunust, vaid ka tema lähedastest, lahkunu ja lähedaste majanduslikust seisust ja positsioonist ühiskonnas ajasl, mil ta elas. Kalmistumaastik paljastab arusaamu mitte ainult surmast, vaid ka väärikast elust, mälestamisest ja traditsioonidest. Kõiki neid kohtab kalmistulgi – kui rist või pealuu on tuntumad, siis mooniõis või ööliblikas ehk vähem. Mitmed sümbolid on rahvusvahelised ja üldinimlikud. Iga hauaplatsi kujundus ja kiri on samaaegselt ka sügavalt isiklik. Ehk seepärast minu jaoks kalmistud nii võluvad ongi – koos on personaalne ja avalik, möödunu ja kaasaeg, surm ja elu.
Elatud hetked
Sama palju, kui kalmistu räägib surmast, räägib see ka elust: lähedastest, kes platsi hooldamas käivad; rahvuslikust uhkusest kaitseväelaste kaudu, kes riigitegelase hauale 24. veebruaril pärja asetavad; linnaelanikest, kellele kalmistu koduteele jäädes mitte ainult otseteed ei paku, vaid ka võimalust rahu ja rohelust nautida.
Surm moodustab eluga ühtse terviku ja selle teadvustamine annab elatud hetkedele tähendust ja värvi juurde. Olgu see oma maise vara ümberhindamine surmakoristuse praktikas või lähedastega oma soovide läbiarutamine. Surmast mõtlemine ei pea olema pelgalt tõsine või morbiidne, vaid võib olla ka elujaatav.
Autor: Iris Kreen
