Kui näeksid täna reklaami, et Tallinna vanalinnas avataks surnukuur, kus kõik huvilised saaksid näha lahkunuid – kas ostaksid pileti? Või äkki hoopis pilet sarkofaagi avamispeole? Nii hirmsalt kui see ka ei kõla, usun, et nii mõnelgi lugejal tekkis praegu veidike uudishimu, millega tegu. Paratamatult kõik, mis on tabu, meid inimestena ikka kõnetab. Olgu see siis paranormaalsed nähtused, Halloween’i traditsioon või õudusfilmid.
Õnneks ei pea me end halvasti tundma, et selline huvi meil kuskil sisimas on, sest veel mõned sajandid tagasi, kui eetika polnud seadustesse jõudnud, oli inimestel vaba voli sellist uudishimu toita. Täna sukeldumegi kahte morbiidsesse ajaloolisse hetke, mis tänapäeval tundub ilmselt uskumatuna.
*Artikli juures olevad pildid on illustreerivad ning päris pilte ja joonistusi kirjeldatust näeb allpool lisatud linkidest.
Jane Doe või Mari Maasikas?
19. sajandil, kui laiem avalikkus ei teadnud veel midagi DNA-st, oli vaja leida viise, kuidas surnukuuri jõudnud lahkunuid tuvastada. Kui näiteks õnnetuste puhul olid kõik lahkunud ühes ruumis ja pereliikmetel lasti otsida üles enda kadunuke, siis nö tavalisel päeval oli üsna raske teada, keda tuvastama kutsuda. Sedasi otsustati luua avatud surnukuurid – suured saalid, kus külastajaid eraldas surnukehadest vaid klaassein. Surnukehad toodi vaatamiseks välja marmorkivist alustel justkui skulptuurid ning kehade jaheda temperatuuri säilitamiseks tilkus lae all olevast torust neile peale külma vett.
Võiks arvata, et nähtavaks oli jäetud vaid näod ning ülejäänud keha oli kaetud linaga, nagu oleme harjunud nägema tänapäeva filmides… ei. Kehad olid alasti, kaetud olid vaid suguelundid. Riided, milles nad oma viimase hingetõmbe võtsid, riputati eraldi surnukeha kõrvale.
Päev Pariisis
Oled eliitklassi kuuluv inimene 19. sajandi Euroopas ning oled külastamas romantilist Pariisi. Juba varasemalt on sinuni jõudnud jutud, et koht kuhu minna, on Notre Dame’i taga olev suur morg. See on SEE koht, kus toimub sotsialiseerumine ning kus iga kõrgklassi inimene soovib, et teda nähtaks. Kohalikud ajalehed kirjutavad, et ideaalne päev Pariisis hõlmab hommikul Louvre’i kunstimuuseumi külastamist ning seejärel morgi külastamist. Nii ka teed.
Pärast hommikust tiiru jõuad katedraali juurde. Surnukuuri “teatri” ees ootavad sind müüjad, kes pakuvad snäkke ja jooke, mida külastuseks kaasa osta. Enne, kui isegi morgi jõuad, ootab ees järjekord, sest seda külastab iga päev tuhandeid inimesi. Sisse jõudes ootavad sind ees ajakirjanikud, kes uusi sisse toodud surnukehasid pildistavad ja kirjeldusi üles märgivad. Kes on küll see tundmatu punapäine mees? Äkki välismaalt sisse rännanud?
Esireas on uudistavad lapsed, kes inimkeha anatoomiat vaadates itsitavad. Eliitklassi kuuluvad tuttavad kommenteerivad samuti surnukehi ning loovad omi teooriaid, kuidas keegi suri ning mis võis olla nende elulugu. Natuke nagu Sherlock Holmes’i mängimine (võib-olla sealt Arthur Connan Doyle inspiratsiooni saigi?). Kogu kogemus on ühtaegu põnevust tekitav kui ka kohati ebameeldiv, sest mitte kõik kehad ei ole “heas” korras.
“Unwrapping” pidu
Kuigi Prantsusmaa, kus sai näha äsjalahkunute kehasid, oli briti turistide seas populaarne sihtkoht, otsustasid britid asjaga siiski veel kaugemale minna. 19. sajand oli teadagi tuntud ka Egiptuse kaevetööde osas, seega muumiad, vaeseid ja rikkaid, leiti iga nurga pealt. Tegemist oli justkui aaretemänguga – kes leiab, kelle leiab ning mis temaga kaasas on. Kuigi avalikud lahkamise “etendused” (kui seda võib nii nimetada) olid Inglismaal ka varasemalt populaarsed, tehti neid rohkem ikkagi meditsiinilistel põhjustel. Sedasi sai aga ka alguse peamiselt Egiptusest toodud surnukehade lahkamise või pigem “avamise” (inglise keeles unwrapping) üritused.
Esialgu olid need sündmused seotud erakogudega, kus kõrgklassi kaevajad või arstid (kes olid surnukeha ostnud) enda leide demonstreerisid. Need polnud vaid surnukehadele suunatud näitused, kuid selleks, et surnukeha “avada”, otsustati korraldada eraldi sündmus koos ajaloolise loenguga ning hiljem jäi “avatud” surnukeha näitusel vaatamiseks. Aga nii, nagu Pariisi morg alustas üllal eesmärgil, siis sama saatusega oli ka muumia-maania.
Ma ei oleks osanud aimata, et õhtu, mis algas nii tuttavlikult – kristallklaaside helk, hõrgu roa aroomid ja seltskonna meeldiv sumin, võtab hoopis kummalisema pöörde. Kui teenrid kandsid saali kulunud sidemetesse mässitud keha, käis ruumist läbi erutatud kahin. Keegi ei teadnud, kes see inimene kunagi oli, ja ausalt öeldes ei paistnud see kedagi huvitavatki. Palju rohkem lummas meid hetk, mil võõrustaja asus aeglaselt kangaid lahti harutama. Iga kiht paljastas midagi uut ja häirivalt intiimset, samal ajal kui kõrval kostis naeru, kergeid pilkelisi märkusi ja klaaside kokkukõla. Ma tundsin korraga nii vastikust kui ka uudishimu – segu, mis pani pilku sündmuselt pööramata. Ning kui hiljem mõisaväravast lahkusin, avastasin taskust väikese luufragmendi. See oli antud kaasa peaaegu muuseas, nagu oleks tegemist mõne peokommiga.
Kust läheb piir õppimise ja meelelahutuse vahel?
Kindlasti võis 19. sajandi Pariisi morg olla heaks kohaks, kus lapsed said näha inimkeha ja teha tutvust surmaga. Aga see hetk, kui üllast soovist tuvastada lahkunuid sai meelelahutus, tekitab see siiski eetilisi küsimusi, mille tõttu see ka 20. sajandi alguses suleti. Sama käis ka muumiate avamispidude kohta. Pärast Thutakanomi hauakambri leidmist hakati rohkem mõistma ajaloolist väärtust ja väärtustati lahkunute austamist. See muidugi ei peatanud hauakaevamisi, küll aga muumiate peod hääbusid vähemalt avalikkusest ning kehade ja esemete müük liikus pigem mustale turule.
Kuigi tänapäeval on eetilised väärtused meisse juba juurdunud ning austus surnute vastu on justkui loomulik teadmine, siis ikka ja jälle võivad antud valdkonnas töötavad inimesed end leida olukorras, kus soovitakse jagada teadmisi ja avada antud teemat kergemal viisil, kuid vastu tuleb ikka kriitika. Kas on ikka kohane teha surmakohvikuid ning rääkida valjult surmast avalikus kohas? Kas on kohane teha videoid lahkamistest (isegi, kui kadunuke on andnud enda loa)? Kas on kohane teha meelelahutuslikke/õpetlikke videosid Youtube’is kuulsate surnukehade kohta? Või kas on kohane üldse teemasse huumorit siduda?
Selline piiri peal käimine on minu igapäevane töö ning tean, et kõigile see ei meeldi. Inimeste taluvuse piirid ongi erinevad ning kedagi vägisi ma kunagi surmakohvikusse ka ei vii. Küll aga hoian ma alati endal meeles, miks ma seda tööd teen – selleks, et inimestel oleks vähem hirmu ja rohkem teadmisi. Usun, et senikaua kuni surmaga tegeletakse siiral eesmärgil ja kellegi kehaosi kingina kaasa ei anta, siis veidi kriitikat pole ka hullu.
Kasutatud kirjandus ja huvi korral näeb siit ka pilte kirjeldatust:
- https://www.unjourdeplusaparis.com/en/paris-insolite/morgue-visite-favorite-paris-au-19e-siecle
- https://burialsandbeyond.com/2023/11/05/the-weird-world-of-mummy-parties/
Autor: Jane Kaju, RN APN MSc.
