Surm, mis toob kergenduse. Kairit Lindmäe

Vahel seisame kirstu kõrval mitte leinas ja kurbuses, vaid hoopis kergendustundega. Tuleb matta inimest, lähedast, kellega seoses meenub vaid vägivald, hirm ja viha. Ta on põhjustanud kannatusi, valu, traumasid ja haavu. Temaga seoses ei meenu mitte midagi positiivset ega ilusat. 

Kahetised tunded

Kõikidele teistele on ta olnud imeline inimene, lahke, abivalmis, heasoovlik – tal olid kõik positiivsed omadused. Ja mina olin see, keda ei mõistetud. Keegi ei mõistnud, miks mina teda vältisin, hoidsin eemale, vihkasin ja ei soovinud suhelda. Mina olin süüdi. Mina olin hukka mõistetud. Mina olin vastutav meievahelise suhte eest. Mina ei saanud aru, kui hea ta tegelikult oli. Mind ei kuulatud. Minule oli ta hoopis teistsugune, kui teistele, aga keegi ei mõistnud mind.

Sees keerlevad keerulised ja kahetised tunded. Mõtted ja mõistus tõrgub ja kaalub ja manitseb. Ühiskondlikud ootused. Teiste arvamused ja jutud. Tegelikud mälestused ja tunded selle inimese vastu. Kuidas selle kõigega toime tulla? Kuidas tulla toime iseendaga? Mis on õige ja mis on vale? Vihkamine. Kergendustunne. Õnn. Tühjus.

Lõpp. Kõik

Vahel saab vaadata seda kõike kaugemalt ja matustele mitte minna, unustada kõik. Lõplikult. Kui matused on korraldanud keegi teine. Siis on sinu valik, kas minna matustele või mitte. Võimalus pidada enda sisetundega nõu ja otsustada, kas soovid näha, et ta on päriselt läinud või piisab sulle teadmisest, et ta on surnud.

Vahel tuleb aga ise korraldada tema matused ja kõik surmaga seonduv, sest kedagi teist ei ole. Seadus on selline. Korraldad matuseid, sest PEAD seda tegema, kedagi teist lähedast ei ole. Oled automaatpiloodil, teed protseduuri järgi, nii nagu öeldakse. Nii nagu etikett ja tava ette näeb, et olla kõikidele teistele meele järgi. Temale, surnule, ka. Kutsed. Matusetalitus. Lilled. Peielaud. Jms.
Sinu sees on tuimus, mitte kordagi kurbust või midagi sarnast. Pigem õnnelikkus. Viha. Iroonia. Hoiad kõike endasse. Rollimäng. See tunne sinu sees on – kui isegi aru saaks, mis täpselt. Selles oled kindel, et ta on surnud. Teda ei ole enam. Lõpp. Kõik.

Pärast matuseid ja tseremooniaid 

Tema maine vara ja kõik muu – elukoht, võimalikud võlad, erinevad lepingud, mis tuleb lõpetada, arved, pank, pärand. Kõike on vaja korraldada. Ta nagu oleks edasi, sa ei saa temast veel rahu. Ikka veel ei saa teda unustada.

Kui see, mis jääb temas maha, on olnud ka sinu kodu ja elukoht. See koht ja need asjad. Ajalugu käib silmade eest läbi. Läbi meenutusvalu. Sa leiad tuttavaid asju, mida sa pole aastaid näinud. Tulevad meelde olukorrad. Pildid ja hääled ja kogemused. Võid leida kirju või päevikuid, mida on kirjutatud. Lugeda? Ära põletada? Lugedes saad teada, mida ta mõtles – kas ta vihkas sind või armastas või mõistis sind alati ikkagi hukka. Lugeda ja nutta. Täis taipamisi. Miks ta nii käitus minuga. Püüd mõista. Ei! Suutmatus andestada. Ma olen õnnelik.

Tunded

Sa ei suuda uskuda, et nüüd on see kõik lõplikult läbi. See tundub sulle uskumatu. Sinus võivad tekkida erinevad küsimused – kas ta on päriselt surnud ja läinud? Ta ei tule kunagi tagasi. Kas see kõik on igaveseks lõppenud? Võib kerkida üles tugev viha. Viha lahkunu vastu, et ta pääses vastutusest. Ta ei palunud andeks. Ta ei mõistnud oma vigu. Ta suri ilma vastutuseta. Mina jäin sellega.

Õnnelikkus. Lubada olla õnnelik selle üle, et seda inimest enam ei ole. Julgus vastutada oma tunnete eest. Lein ei pea vastama ühiskondlikele ootustele. Iga suhe on erinev. Iga elu on erinev. Iga lein on isiklik ja unikaalne. Kui sinule toob kellegi surm kaasa kergenduse, siis see ongi sinu lein. On õigus vihata ja tunda just neid tundeid tema vastu.

Ei pea tundma tänulikkust, võid tunda rahu ja kergendust, sest see on läbi, lõplikult läbi ja sina võid minna edasi vabana. See, mida tema põhjustas, ei tule enam kunagi tagasi. Mõistus tõrgub seda uskumast, et kõik on läbi. Valu hoiab valvsana. Aega on vaja, et harjuda. Hakata elama rahus ilma hirmuta, temata.

Autor: Kairit Lindmäe