Leinast muusikaterapeudi pilgu läbi. Kerli Remmelgas

Muusika võimaldab minna tagasi koos oldud kaunitesse mälestustesse ka siis, kui meie armsaid inimesi ei ole enam meie hulgas. Need on positiivsed mälestused, mida ei saa meilt keegi ära võtta.

Minu lapsepõlve ühe parima sõbra surmast saab juba viis aastat ja usun, et olen läbinud enamus leinaetappidest. „Siin ja sealpoolsus on alati üks,” ütles tema ja mul kulus aastaid enne, kui aru sain, mida ta mulle öelda tahtis. Kerge on öelda, et ole ilusates mälestustes, kuid nendel hetkedel, kui kaotus on alles värske, sellest ei piisa. Esimene aasta oli raskeim. Nagu leinaprotsessis ikka: eitus, „kui oleks“ küsimused, nutuhood, tahtmine olla omaette jne. Abiks olid vestlused sarnase kaotuse läbi teinud inimestega ja rituaalsed jalutuskäigud olulistesse kohtadesse. Teisel aastal oli kergem. Suutsin kuulata tema kirjutatud muusikat ja mõelda kaunitele mälestustele. Siis mõistsin, mida sõber mulle öelda tahtis – mälestustes, mida oleme koos kogenud, oleme alati koos.

Leina viis erinevat nägu

Erinevate autorite poolt on välja toodud leinaprotsessi astmed. Psühhiaater Elisabeth Kübler-Ross (1926-2004) on üks tuntumaid leina faase käsitleva teooria autoreid. Ta toob välja viis etappi: šokk, eitamine, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine. Teraapia kontekstis näen sageli, et paljudel on leinaprotsessid jäänud läbimata ja on kinni teatud leinaetapis isegi aastakümneid hiljem. Keerulisemaks muutub inimese olukord siis, kui sellele lisandub teine või isegi kolmas lein. Leinatöö tähendab erinevate staadiumide läbimist selleks, et tavapärane elurütm saaks taastuda. Kiireid lahendusi pole, inimesele on vaja anda aega ja palju mõistmist.

Kõigepealt töö iseendaga

Töötades muusikaterapeudina erinevate sihtgruppidega, olen saanud kogemuse, et iga lein on erinev nagu iga inimene. Surma- ja leinateema on keeruline. Siin on peidus nii palju teadmatust ja küsimusi, mis on omakorda läbi põimunud tugevate tunnetega. Leina olemus ja mitmetahulisus nõuab terapeudilt inimeste aitamiseks vastavat väljaõpet erialase  magistrikraadi tasemel, häid psühhoteraapilisi töövõtteid ja läbitud omateraapiat.

Omateraapia on terapeudil enda tundma õppimiseks vajalik teraapiaprotsess, et ta ei takerduks endas olevatesse läbitöötamata sarnastesse teemadesse ja suudaks täielikult keskenduda kliendi aitamisele leinaetappide läbimisel. Samas tuleb märkida, et mõista ja aidata inimest, on eelkõige vaja osata hinnangutevabalt ja empaatiliselt kuulata.

Miks just muusika?

Muusikal on unikaalne võime pääseda ligi emotsioonidele ja selle läbi reguleerida ja toetada närvisüsteemi. Teraapiatöös aitab muusika kuulamine ja muusikaline improvisatsioon tuua välja inimestesse peitunud emotsioone. Verbaalseid tehnikaid kasutatakse kogetu analüüsimiseks ja mõtestamiseks. Lisaks on muusikal võime vallandada pikaajalisi mälestusi, mis omakorda võimaldab leina nn „läbi töödelda”, mõista ja samas ka ümber mõtestada.

Üks sagedamini  kasutatud tehnika on kirja, luuletuse, laulu- või muusikapala kirjutamine lahkunule. See võimaldab inimeses olevad tunded välja tuua ja teha nn „nähtavaks ja kuuldavaks” kasutatakse nii individuaal- kui grupiteraapiat. Viimase kasuks räägib fakt, et kogenud terapeudi käe all, kes oskab protsessi juhtida, saab grupp üksteisele toetuda ja aidata raskest ajast üle saada.

Muusikateraapia protsess leinas

Muusikateraapia alguses püstitatakse kliendiga koos teraapia eesmärk, mille suunas soovitakse liikuda. Järgnevalt vaadatakse üle inimese hingemaastikul hetkel toimuv. Muusikal on teraapias sedavõrd oluline roll, et teda võiks nimetada ruumis olevaks kolmandaks osapooleks (või isegi kaasterapeudiks). Näiteks on võimalik hetketunnet improviseerida, mida seejärel terapeudiga koos analüüsida. Selline tegevus aitab valgustada alateadvusesse peitunut või tuua esile ennast mittetoetavat mõtlemis- ja käitumismustrit. Muusika aitab ka lõõgastuda, pakkudes mõtete virr-varrist puhkamist. Edasistes seanssides liigutakse vastavalt kliendi püstitatud eesmärkidele, vajadustele ja valmisolekule aktiivsesse muusikategemisse või kujutlusmatkadesse, kus kaaslaseks on terapeudi valitud muusika.

Kui leinajaks on laps

Laste lein on eraldi teema. Laste puhul loetakse leinaks ka näiteks inimese, kellesse laps on kiindunud, ära kolimist või eemaldumist. Lapsed võivad oma leina väljendada tavapärasest erinevas käitumises, teistest eraldumises või peegeldub see nende joonistustes. Lapsele on vaja anda aega ja kinnitada, et ollakse tema jaoks olemas. Lapsi aitab palju ka tegevuste tegemine, mida tehti koos kaotatud lähedase inimesega, rääkimine, kuulamine, tekkinud tunde väljendamine emotsiooniga, pildi joonistamine, kirja kirjutamine jne. Tähelepanuga mitte liialdada, vaid lähtuda eelkõige lapse soovidest ja väljendatud vajadustest. Antud teemal on kirjutanud raamatu Jan Gilbert „Väike raamat suurest leinast”, kus on välja toodud viisteist soovitust, kuidas mõista lapse vajadusi pärast lähedase surma.

Kui sõnadest jääb väheks

Sageli ei oska inimesed väljendada oma emotsioone verbaalselt selliselt, mis aitaks neil läbida vajalikke leinaetappe. Verbaalsed teraapiad võivad olla abiks, kuid nende puhul võib sõnadest jääda emotsioonide või tunnete väljatoomiseks väheks. Sel juhul võivad inimest toetada loovteraapiad, kus tunded võib valada loovatesse väljendustesse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lein ja kaotus mõjutab nii täiskasvanuid kui ka lapsi mitmel viisil. Soovitan leina kogevat inimest kuulata ilma vahele segamata, anda talle aega ja kinnitada, et tema jaoks ollakse alati olemas. Kui inimene tunneb, et lähedastega tunnete jagamine ei ole piisav, soovitan pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole, kellel on vastav erialaline ettevalmistus.

Autor: Kerli Remmelgas MSc