Matusemuusika. Maris Prisko

Matusemuusika on üks olulisemaid elemente ärasaatmisel. See ei ole lihtsalt taustheli – see on sügavalt isiklik, tähendusrikas ja sageli lausa hingepuudutav osa lahkumise rituaalist. Olgu tegemist kirikliku teenistuse, ilmaliku tseremoonia või hoopis koduse ärasaatmisega, aitab muusika luua meeleolu, vahendada tundeid ning anda sõnadeta edasi seda, mida vahel on raske välja öelda.

Pärast äsja lõppenud XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu tundus paslik veidi matusemuusikast kirjutada. Ka seekord kõlas laulupeol “Ta lendab mesipuu poole”, lausa kaks korda. See oli minu õe lemmik koorilaul, millega saatsime matuseautole järele vaadates õe tema viimsele teekonnale. Pärast seda on nii minu perel kui ka mitmel matusel osalenud inimese jaoks sellel laulul täiesti teine tähendus. Kui see laul sel laulupeol esimest korda kõlas, nutsin ma lihtsalt lahinal. Aga see pani mind mõtlema matusemuusikale laiemalt ja küsisin artikli jaoks ka meie lugejatelt mõned küsimused.

Muusika roll ja traditsioonid matustel

Traditsioonilises Eesti matusekombestikus on muusikal kindel koht. Sageli algab leinatalitus vaikselt mängiva taustamuusikaga juba enne ametliku tseremoonia algust, saates saabuvaid leinajaid. Meie lugeja on välja toonud, et teda väga liigutas, kui sõbranna ema matusel rahva kogunemise ajal mängis taustaks Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel”. Teenistuse käigus kasutatakse muusikat pauside täitmiseks, tunnetuse loomiseks ja kõnede vahele hingetõmbeks. Samuti saadab muusika tihti kirstu kinnipanekut, kui lähedased lahkunuga hüvasti jätavad. Kirikliku tseremoonia puhul on tavaks ka mõni ühislaul. Kui teenistust viib läbi vaimulik, kõlavad traditsioonilised kiriklikud matuselaulud, mida saadab tavaliselt orel.

Paljudel matustel trükitakse laulusõnadega lehed, et leinajad saaksid üheskoos kaasa laulda. See ühine laulmine – olgu kirikulaul või lahkunu lemmiklaul – pakub ühtsustunnet ning on Eesti matustel kaua kestnud komme. Ka minu õe matuse jaoks olid sellised laululehed välja prinditud. Trükis ja laulud olid kiriku kantselei poolt välja pakutud, meie lisasime veel “Ta lendab mesipuu poole” laulusõnad ning olime kõigile mälestuseks ilmutanud ka õest pildi.

Ajalooliselt kuulus Eesti talupojakultuuris matusetalituse juurde sageli ka omaste või külakoori laulmine surnu kodus või haual. Teada on, et mõnes paigas lauldi matustel ilma saatemuusikata regilaule või vaimulikke koraale ka siis, kui muud rahvalaulud olid unustuse hõlma vajunud. Tänaseks on sellised vanad laulutraditsioonid taandunud kirikliku ja ilmaliku tseremoonia kombestikku, ent komme kasutada muusikat leinarituaali osana elab edasi. Isegi tagasihoidlikel või väikestel ärasaatmistel peetakse esimeseks leinamärgiks küll vaikust, kuid hiljem kostub tihti mõni kurvameelne laul või instrumentaalpalade jada, mis saadab lahkunut tema viimsel teel.

Alternatiivsed lahendused muusika asemel või kõrvale

Viimastel kümnenditel on matusemuusika muutunud mitmekesisemaks, peegeldades muutusi ühiskonnas ja muusikamaitsetes. Kui perekond tunneb, et tavalist matusemuusikut ei soovi kutsuda, on olemas alternatiivsed lahendused nii heli kui ka üldise meeleolu loomiseks. Esiteks võib elava esitajaga muusika asendada salvestatud muusikaga, mis annab võimaluse esitada lahkunu lemmiklaule ja välistab võimaliku elava esituse närvipinge. Teiseks võib traditsioonilise oreli või viiuli asemel mõelda mõnele ebatavalisele pillile – näiteks tõi üks meie lugeja välja saksofoni kasutamise matusetseremoonial. Samuti võiks alternatiivina kaaluda kitarrimuusikat, mis on intiimsem ja soojema tunnetusega

Juhul kui muusikast täiesti loobutakse, tuleb leida muid viise, kuidas tseremooniale struktuuri ja hingelisust anda. Vaikus omab kaalukat rolli – juba etikett ütleb, et esmane leinamärk on vaikne austusavaldus. Mõnel hüvastijätul otsustabki perekond, et kogu tseremoonia kulgeb sõnadeta ja muusikata, vaid küünalde leegid tantsimas ja igaühel võimalus lahkunuga mõttes hüvasti jätta.

Ent täielik vaikus on harv erand, tihti leitakse muusika asemele alternatiivseid rituaale. Näiteks on korraldatud selliseid ärasaatmisi, kus taustal mängitakse linnulaulu või loodushääli. Teinekord täidavad muusika koha luuletused või mälestuslood: kõik kohalolijad võivad ringis seista ja jagada kadunukesest üht lugu või lugeda tema lemmikluuletusi ette. See on südamlik viis lahkunut meenutada ning võib asendada muusikalise elamuse väga isikliku atmosfääriga. Ka ühine palvus või minutiline leinaseisak sobib muusika asemel hetke pühitsemiseks.

Muusika kui lohutus

Vaikus ei ole alati parim lahendus matusetalitusel. Muusikal on ainulaadne võime puudutada inimese tundeelu, pakkuda lohutust ning aidata väljendada leinaga seotud emotsioone. Just matusetalitusel on eriti oluline, et inimesel oleks võimalus oma tundeid vabaks lasta – see on osa loomulikust leinaprotsessist. Seepärast algavad matused tihti kurvema meeleoluga muusikaga, mis aitab kaasa sisekaemusele ja tunnete esilekerkimisele. Talituse lõpu poole kõlavad sageli helgemad palad, mis loovad kergendustunde ning annavad märku, et kõige raskem hetk on möödumas.

Muusika pakub ka turvatunnet, see võimaldab inimestel julgemalt nutta. Vaikuses kardetakse sageli, et teised kuulevad nende valusat nutuheli, kuid muusika varjus tundub leinamine loomulikum ja lubatum. Seega on muusikal oluline toetav roll nii matusekõne kui ka kogu leinaprotsessi jooksul. Muusikateraapia teemal on meie lehel varem kirjutanud ka Kerli Remmelgas.

Peaasi on, et iga pere leiaks endale ja lahkunule sobivaima viisi hüvastijätuks. Tänapäeva Eesti kombestik on küllalt paindlik: võib kombineerida traditsioonilist muusikat uudsete elementidega või loobuda mõnest tavast, mis ei tundu sobivat. Oluline on, et tseremoonia oleks läbimõeldud ning kannaks edasi austust lahkunu vastu – olgu see siis läbi kauni viiulimeloodia, armsa plaadilt kõlava laulu või lihtsalt südamlike mälestussõnade.

Levinumad pillid ja esinejad

Eesti matustel on traditsiooniliselt kõige levinum pill orel – eriti kirikutes ja kabelites toimuval ärasaatmisel. Orelimuusika pidulikkus ja sügav kõla sobib hästi leinatalituse atmosfääri loomisel. Sageli on võimalik teenistuse toimumiskohas kasutada kohalikku organisti. Lisaks orelimuusikale on populaarsed ka teised klassikalise kõlaga instrumendid. Näiteks on viiul armastatud valik oma nukra ja kauni tämbriga, mis toob esile kurbuse ja samas lootuse noote. Samuti tellitakse tihti solistina või ansamblisse kitarrist. Mõned eelistavad tšello või flöödi mahedat kõla, teised aga trompeti või metsasarvede võimsamat tooni näiteks õues toimuvale talitusele. Matusekorraldajad pakuvad laias valikus erinevaid muusikateenuseid, mis näitab, et leinamuusika esitamiseks sobiva pilli valik võib olla üsna paindlik ning sõltub nii lahkunu soovidest, perekonna eelistustest kui ka tseremoonia iseloomust.

Traditsiooniliselt on muusikat matustel esitanud kas koguduse organist, kohalik koor või keegi perekonnatuttavatest, kellel on lauluhäält või pillimänguoskust. Tänapäeval on võimalik palgata ka professionaalseid matusemuusikuid. Paljud kogenud lauljad ja instrumentalistid on valmis esinema leinatalitustel, pakkudes kas kiriklikku repertuaari (hümnid, vaimulikud laulud) või ilmalikke palu vastavalt tellija soovile. Tihti tuleb muusik tellida läbi matusebüroo. Matusebüroodel endil on olemas kontaktid muusikutega ning sageli saab paketina tellida kogu tseremoonia muusikalise kujunduse.

Minu õe matusel olid instrumentideks viiul ja süntesaator, mida mängis meie pere lähedane tuttav. Kuna matus on mu mälust suuresti pühitud, siis muusikapalasid ei suuda ma meenutada. Meie lugejad jagasid, et nendel on enim meeldinud matusetseremooniatel viiul, süntesaator ja kitarr. Minule isiklikult matusel viiul ei meeldi, sest tekitab veel tugevamaid nukraid tundeid.

Repertuaari valik ja isikupärased laulud

Kui varem piirdus matusemuusika sageli kirikulaulude ja tuntud leinamarssidega, siis tänapäeval on valik palju laiem. Kuigi traditsiooniliselt seostub matusemuusika millegi aeglase ja leinalikuga, ei pea see tingimata alati nii olema – kõige olulisem on, et muusika oleks lahkunu nägu ning pakuks lohutust ja äratundmist leinajatele. Lahkunu lemmiklauludest on saanud tavapärane osa tseremooniast – seda nähtust nimetatakse vahel koguni “matusenumbriks”, mille all peetakse silmas just ühte konkreetset laulu, mis oli lahkunule oluline. See lugu võib olla populaarne estraadipala, isamaaline laul, mõni filmimuusika teema või hoopis rokiballaad. Sageli eelistatakse neid lugusid esitada elavas ettekandes, näiteks kutsub perekond matusele solisti, kes laulu kohapeal laulab, saatjaks kas klaver, orel või kitarr.

Repertuaarinäited kinnitavad, et matusemuusika võib olla väga mitmekesine. Artikli jaoks materjali kogudes leidsin väga erinevaid muusikapalasid, mida erinevad matusemuusikud tihtipeale mängivad. Loetelu enamlevinud lauludest:

Eestikeelsed:

• Kalla kallis isa käsi
• Suudlus läbi jäätunud klaasi
• Rohelised niidud
• Teisel pool vett
• Kuus jalga niisket maad
• Kui mind enam ei ole
• Mu süda, ärka üles
• Ema süda
• Ta lendab mesipuu poole
• Mu isamaa on minu arm

Ingliskeelsed:

• Leonard Coheni “Hallelujah”
• Metallica “Nothing Else Matters”
• Simon & Garfunkeli “The Sound of Silence”
• klassikalise filmi- või muusikalipärandi palad nagu “Moon River”
• “Ave Maria”
• “Amazing Grace” 
• Elvis Presley “Love Me Tender”
• Frank Sinatra “My Way” 
• Rod Stewart “Sailing” 

Niisugune lai laulude nimekiri näitab, et piiranguid praktiliselt pole – oluline on vaid, et perekond ja korraldajad lepiksid kokku, milline muusika kõige paremini austaks lahkunu mälestust ja puudutaks kohaletulnuid. Matusebüroode esindajad kinnitavad, et inimesed on üha altimad valima ebatraditsioonilist muusikat oma lähedase ärasaatmiseks, kui neile selline võimalus antakse. Iga matus võib kujuneda väga isikupäraseks just muusika kaudu – mõnel ärasaatmisel on kõlanud ka reipad lood, kui see peegeldas lahkunu eluhoiakut.

Ka meie lugejad vastasid, et enim südamelähedased on lähedase lemmiklood ja seda nii elavas esituses kui ka salvestatud kujul nt lahkunu igapäevase playlisti kaudu. Aga erilisemana toodi välja ka, et matusel lasti helisalvestist, kus lahkunu lapselaps kooris laulis või kus esitati lahkunu enda lauldud ja salvestatud lugu. Minule meeldiks ka, kui minu ärasaatmisel kõlaksid samuti minu lemmiklood – osad salvestatuna näiteks taustamuusikana ja mõned lood elavas esituses näiteks kitarri saatel.

Kust leida matusemuusikuid?

Sobiva muusikalise kujunduse leidmine matusele võib tunduda keerukas, eriti kui pereringis endal muusikuid pole. Õnneks on Eestis mitmeid võimalusi matusemuusikute leidmiseks. Matusebürood on siinkohal esimeseks abimeheks – paljud bürood pakuvad täisteenusena ka muusikuid (orelimängijaid, lauljaid, instrumentaliste). Matusekorraldajaga kohtudes tasub kindlasti mainida muusikasoove. Tavaliselt on büroodel olemas kontaktid kogenud muusikutega üle Eesti. Näiteks võib matusebüroo vahendada organisti teenust kabelis, violinisti esinemist haual või laulja kaasamist peielauas mälestuslaulu esitamisel. Teenuse tellimisel antakse kliendile valida, milline koosseis ja repertuaar on soovitud – hinnad algavad saja euro ringist ning sõltuvad esitajate arvust ja sõidukuludest.

Teine võimalus on pöörduda otse muusikute poole. Sageli on kirikute organistid, kohalike muusikakoolide õpetajad või kohalikud harrastusmuusikud valmis matustel mängima. Kui matusetalitus toimub kirikus, siis reeglina mängib kohalik organist (kui pole teisiti kokku lepitud). Ilmaliku talituse puhul saab muusikut otsida näiteks muusikute andmebaasidest või kuulutuste kaudu. Tänapäeval leiab mitmeid reklaame ja veebilehti, kus pakutakse matusemuusika teenust – olgu selleks “viiulimäng matustel” või “saksofonist ärasaatmisel”. Hea on küsida soovitusi ka tuttavatelt, parimad esinejad tulevad tihti soovituste kaudu. Kui lahkunu kuulus mõnda koori või ansamblisse, on ka levinud praktika kutsuda kolleegid või ansamblikaaslased talle viimsele teekonnale laulma või mängima. See lisab tseremooniale siirast ühtekuuluvust ning on ühtaegu austusavaldus lahkunule muusikute poolt.

Salvestatud muusika on samuti variant, mida ei tohiks alahinnata. Kui elavat esitajat pole võtta või eelistatakse originaalesitust, saab valida lahkunu lemmikpalade salvestised ning need matusel kõlaritest lasta. Siiski tuleb arvestada tseremoonia asukoha tehniliste võimalustega – kas helisüsteem on olemas ja kas see on piisavalt kvaliteetne. Paljudes kabelites ja leinasaalides on tänapäeval olemas muusikakeskus või kõlarid, kuhu saab USB või telefoni kaudu sobivad lood mängima panna. Salvestiste kasutamine võimaldab väga spetsiifiliste või haruldaste lugude kõlamist (näiteks mõni vanem esitlus, mida keegi poleks elavas ettekandes valmis tegema). Samas võib ka salvestatud muusika muuta isikupäraseks – näiteks võib koostada muusikalise taustaga fotomeenutuste esituse, kus piltide slaidiseanssi saadab taustal lahkunu lemmiklugu. Mõned pered on kasutanud ka videoklippide näitamist leinatalituse osana, kus taustaks kõlab mõni tähenduslik pala.

Kuidas valida matusemuusikat?

Matusemuusika valimine võib olla keeruline, eriti leinaseisundis. Allolevad küsimused võiksid lihtsustada valiku tegemist.

1. Mõtle lahkunu isiksusele ja muusikamaitsele

• Millist muusikat ta ise kuulas? Kas tal oli mõni lemmikartist või -laul?
• Kas ta eelistas klassikat, rahvamuusikat, kirikumuusikat või midagi muud?
• Kas tema eluviis või huvid väljenduvad mingil moel muusikastiilis (nt meremees ja mereteemaline laul)

2. Arvesta tseremoonia vormi

• Kiriku matus: küsi koguduselt või vaimulikult, kas on mingeid muusikalisi piiranguid või soovitusi.
• Ilmalik ärasaatmine: sul on suurem vabadus valida muusikat vastavalt soovile ja tseremoonia sisule.
• Krematoorium või kabel: kontrolli tehnilisi võimalusi salvestatud muusika esitamiseks

3. Vali sobiv arv muusikapalasid ja nende asetus

Tavaliselt valitakse 2-4 pala:

• Alguspalaks: midagi rahulikku, mis seab meeleolu.
• Keskele: tähenduslik laul, mis peegeldab lahkunu elu.
• Kirstu äraviimise ajal: pidulik või leplik pala.
• Lõpuks (kui sobib): lootusrikas või isiklikult lähedane laul.

Matusekorraldaja aitab samuti otsustada, mitu pala esitusele võiks tulla ja kus need tseremoonia ajal peaksid kõlama. Ära võta kogu korraldamise raskust enda kanda.

4. Otsusta esituse vormi üle

• Salvestatud muusika: lihtne ja kergesti korraldatav.
• Elav esitus: võib olla väga liigutav, eriti kui esitajaks on pereliige või sõber.
• Instrumentaal või vokaal: vali vastavalt soovitud emotsioonile.

Kokkuvõtteks

Matusemuusika on palju enamat kui lihtsalt saatemuusika – see on hinge kõnetav osa ärasaatmise rituaalist, mis aitab luua tähenduslikku ja meeldejäävat hüvastijättu. Artiklis käsitletud näited ja lugejate jagatud lood tõestavad, et muusika on leinas oluline tugi, olgu see vaikselt mängiv instrumentaalpala, isiklik lemmiklaul või lihtsalt vaikuse ja küünlaleekide sümbioos.

Traditsioonide ja uuenduslike lahenduste põimumine näitab, kui mitmekesine ja isikupärane võib olla iga ärasaatmine. Olgu pilliks orel, viiul, kitarr või hoopis loodushääled, kõige olulisem on, et valitud muusika (või selle puudumine) räägiks lahkunust, lohutaks lähedasi ja aitaks leinaga leppida.

Ehkki muusika ei saa kaotust olematuks teha, võib see aidata leida rahu ja ühendust – nii mälestustes kui hetkes. Nii nagu laulupeol “Ta lendab mesipuu poole” kõlas hoopis uues valguses, saab iga helirida olla sillaks meie ja lahkunu vahel. On tähtis, et julgeme matusemuusikas lubada endale isikupära, ausust ja tunnet – just nii sünnib kaunis hüvastijätt.

Autor: Maris Prisko

Kasutatud materjal:

• Infoabi – Matusemuusika
• Postimees – Eesti matus – igaühele oma
• Kitarri Kodu – Matusemuusika
• Maaleht – Ilma muusikata matustel läbi ei saa
• Õhtuleht – Kelle muusikat mängitakse matustel?
• Lein.ee – Matusetraditsioonid
• Matuste korraldamine: samm-sammult protsess – Memplate
• Matuseteenused | Memora