Uskumuste mõju leinaprotsessile. I osa. Kristiina Kase
Kui keegi oleks mulle neli aastat tagasi öelnud, et lein on võimalus iseennast avastada ja oma elu täiesti uuest kohast üles ehitama hakata, oleksin ta välja naernud ja arvanud, et see pole võimalik. Kuidas saab millestki valusast sündida midagi head? Kas see pole mitte naiivne ja idealistlik? Päriselus ei näi asjad ju nii käivat. Olles väga suures emotsionaalses valus, puudub jaks, ja tihtipeale ka usk, näha midagi muud. Puuduvad strateegiad selle kõigega toimetulemiseks. On lihtsalt kohutav valu ja sina selle valu sees.
Ometi juhtus minuga just nii, et elu kõige suuremast valust sündis teekond, mis on mind isiksusena totaalselt muutnud. Tunnen, et esialgu on oluline mitte välja tuua, mis see sündmus oli, sest siis hakkab meie meel võrdlema ja andma hinnanguid, kas see oli tegelikult põhjendatud või mitte. See on lõks, mida soovin vältida. Oluline ei olnud mitte antud sündmus, vaid see, mida mina sel hetkel kogesin ning milline on olnud leina avastamise protsess peale seda.
Pidepunktide kadumine
Minu elus oli olnud väga palju kaotusi ja suuri elumuutusi, kus lein kui kohanemisprotsess oli lõplikult läbi elamata. Ühe sündmuse käigus purskus kogu senini varjul olnud lein minust välja. Olin valus ja suures segaduses: kas see kõik on normaalne ja kust läheb piir leina ning vaimse tervise häire vahel. Ma ei saanud aru, miks ma nii mõtlen või tunnen ning kust selline valu tuli. Varem olin ju sarnaste olukordadega justkui enam-vähem hästi toime tulnud. Mul olid omad strateegiad, mis olid seni toiminud. Kuid sel korral need mind ei aidanud. Kui varem töötas enda tunnete allasurumine, pisendamine või tühistamine hästi, siis enam ei olnud sellest kasu. Kui varem toimis mõtete mujale suunamine täitsa edukalt, siis nüüd oli see võimatu. Kui varem oli selge, kes ma olen ja mida ma siin elus teen, siis nüüd olin täis teadmatust. Ma lihtsalt hõljusin selles valus. Polnud ühtegi pidepunkti, millele toetuda.
Ühel hetkel sündis selles hõljumises teadmine, et pean midagi tegema, kuna tundsin, et lähen vastasel juhul hulluks või suren ära. Nii kohutavalt halb oli olla iseendaga, oma mõtete ja tunnetega, oma kehas. Ma ei suutnud enam vanamoodi elada. Mitte miski lihtsalt ei toiminud enam: see, kuidas ma maailma või ennast nägin, mida mõtlesin või millesse uskusin, kuidas olin minevikus oma emotsioonidega “hakkama saanud”. Kõik, mida arvasin enda ja elu kohta varem, oli korraga lagunemas. Ma ei näinud muud võimalust, kui hakata kõike senist kahtluse alla seadma ja avastama, kuidas ja mis on päris. Mu suurimaks sooviks oli uurida, miks ma nii mõtlen ja tunnen, milline on “normaalne” lein ja milline mitte ning kuidas sellest kõigest on võimalik üldse välja tulla.
Abi küsimine
Esimese sammuna küsisin abi. Ma ei tea siiani, kuidas ma sellise otsuseni jõudsin, kuna abi küsimine ei ole minu puhul tavapärane viis probleemidega hakkama saada. Käisin leinanõustaja juures, kus selgus, et olin teadmatult enda sisse kogunud nii palju valu, et see lihtsalt pidi kuidagi välja pääsema. Hoides leina väga kaua enda sees, hakkab see ühel hetkel põhjustama füüsilise ja/või vaimse tervise probleeme. Mina olin kimpus just viimastega. Mul puudus jaks või soov elada, tundsin kohutavat süüd, valu ja kurbust.
Selle ühe seansiga avastasin enda ja leina kohta palju rohkem, kui varem kokku olin mõistnud. Mäletan siiani seda tunnet, kui kogesin ruumis, et kogu minu valu oli tingimusteta vastuvõetud ja mõistetud. Kogesin, et mina olin vastuvõetud ja mõistetud, ma ei hakka hulluks minema, vaid olen leinas. Minusse tekkis usk, et kui ma hakkan oma leina põhjalikumalt kiht-kihilt uurima, siis ühel hetkel saab see läbi. Tekkis usk, et see valu saab päriselt läbi. Olen siiani südamest tänulik leinanõustaja Meeli Laanele, kes pakkus mulle armastavat ruumi sel hetkel, kui seda kõige rohkem vajasin.
Edasiliikumine
Järgmistel aastatel lugesin väga palju enesearengu raamatuid, käisin erinevatel kursustel ja täiendasin ennast nii leina kui ka laiemalt mõtete-emotsioonidega hakkama saamises. See, kuidas on omavahel seotud mõtted, tunded ja füüsiline keha, on eraldi pikem teema. Pean oluliseks tuua välja, et selle aja jooksul uurisin väga palju ja põhjalikult enda mõtteid, emotsioone ja uskumusi. Iga mõte või uskumus mõjutab meie emotsioone, seega on väga oluline, kuidas me mõtleme ja kuhu oma mõtteenergiat suuname. Enamasti teeme seda automaatselt ehk alateadlikult ning oluliselt vähematel kordadel mõtleme sellele teadlikult. Meis on lihtsalt väga palju automaatikat ning kui neid mustreid ise taotluslikult uurima ei hakka, siis on võimatu ka muutust luua.
Tegelikult jätkub mõtete avastamise protsess praegugi. Lein on nii palju sügavam teema kui me arvame, ja selle peened niidid jõuavad väga paljude igapäevaelu situatsioonideni, millega me tavaliselt leina seostada ei oska. Läbielamata lein talletub meie kehadesse ja mõjutab seda, kuidas me oma hilisemas elus mõtleme, tunneme ja käitume, milliseid valikuid teeme ja kuidas mõjutavad nende otsuste tulemused meie füüsilist keha. Iga mõte või uskumus jätab meisse oluliselt suurema jälje, kui arvata oskame. Seetõttu on ülioluline hakata märkama oma automaatseid mõtteid ning analüüsida, kas need on tõesed või on need alateadlikult kelleltki teiselt üle võetud uskumused, mis mind ei toeta ja millel on tegelikult aeg minna.
Avastasin enda jaoks terve rida uskumusi, mille olen tänaseks päevaks ringi vaadanud. Olen omal nahal kogenud, et teadlikult leinates on võimalik igasugusest valust läbi minna ning saavutada kergus ja rahu selliselt, et on võimalik elus edasi liikuda.
Uskumus: lein kaasneb vaid surmaga
Kuni viimaste aastateni teadsin ja uskusin, et lein kaasneb vaid surmaga. Minu elus oli olnud mitmeid olukordi, kus keegi lähedane oli surnud, ning need olid ainsad korrad, mida ma leinaga seostasin. Ma ei teadnud, et tegelikult oli mu elus olnud kümneid olukordi, kus lein oleks olnud igati normaalne kohanemisprotsess. Näiteks koolivahetus, lemmiklooma surm, kolimised, terviseprobleemid, raseduste katkemised, töövahetused, suhete lõppemised ja lahutus, lemmikhobi tantsimisega tegelemise lõpetamine. Lisaks veel sellised kaotused, mis ei olnud esmapilgul nähtavad ja mille avastasin alles siis, näiteks turvatunde puudumine või tingimusteta armastuse vajadus. See näitab, kui palju rohkem me elus leiname. Igaühel on mingid kaotused. Mõnikord on need nähtavamad, teinekord pigem varjatud ning neid on võimalik tähele panna vaid siis, kui ollakse märkidest teadlikud.
Asjaolu, et me võime leinata ka elavat inimest, kellega ei ole näiteks suhe olnud selline nagu oleksime soovinud või vajanud, oli minu jaoks suurim avastus. Taipasin, et olin alateadlikult lapsepõlvest alates kogu aeg midagi enesele teadvustamata leinanud. See oli väga suur avastamise koht ja tõi palju seni “nähtamatut leina” enda jaoks esile. Hakkasin lõpuks mõistma, miks olin oma elus teatud valikuid teinud. Ja milline kergendus sellega kaasnes, kui olin kõik kiht kihi haaval enda jaoks nähtavale toonud, aktsepteerinud, et nii on tõesti olnud. Igakord, kui mingid emotsioonid nähtavale tulid, püüdsin tuvastada, millega see täpsemalt seotud oli, ja sain enda kohta üha rohkem teada. See on olnud väga oluline teekond edasiliikumiseks.
Uskumus: emotsioonide tundmine on ohtlik
Lisaks sellele, et uskusin seda mõtet pikalt ka ise, näen ma, kui levinud ja tugev on see uskumus ühiskonnas üldiselt. Põlvkondade kaupa on ellujäämiseks olnud vajalik oma emotsionaalset valu varjata. Tunnete allasurumine toimub seni, kuni me seda endale ei teadvusta. Kui sa märkad ühel hetkel, et tahaksid näiteks nutta, aga ei luba endal seda teha, siis see on võimalus endalt küsida, miks ma ei tohiks nutta. Nutu tagasihoidmine on tihti märk sellest, et oleme lapsepõlves saanud sõnumi, et nutta ei tohi. Sellele järgneb lapse eraldamine või karistus ning seetõttu hoiamegi ise seda taipamata nuttu tagasi. Meie alateadvus mäletab, et nutmine on ohtlik ning sellele on järgnenud mingi negatiivne tagajärg. Tegelikult on nutmine aga üks keha automaatsetest viisidest rahuneda ning jõuda tagasi parasümpaatilisse närvisüsteemi seisundisse. See kuulub tervenemise juurde.
Leinas on väga palju erinevaid emotsioone, mida ma ei olnud endal varem lubanud tunda: kurbus, viha, süü, häbi jne. Minu tervenemine sai toimuda, kui hakkasin oma emotsioone teadlikult lubama ja vabastama. Minu paanikahood, ärevus ja läbipõlemine/depressioon olid seotud läbielamata leinaga. Allasurutud emotsioonide vabastamise järel kadusid kõik varasemad sümptomid. Igal inimesel on omad kaotused, iseküsimus on, kui teadlikult julgetakse seda endale tunnistada ja kuidas sellega toime tullakse.
Täna saan öelda, et mida kauem tundeid alla suruda, seda pikem on leinaprotsess. Näiteks oli isa surmaga seotud lein minu sees 35 aastat. Ma ei olnud sellest teadlik ja arvasin, et nii pikalt ei saa keegi leinata, aga emotsioonide lubamisega kerkisid esile tunded, mis vajasid tähelepanu. Seejuures on oluline ka see, mil määral julgetakse ja lubatakse endal neid emotsioone kogeda ehk energial kehas liikuda. See on kogemus, millest meil on vajaka ning mida peame n-ö juurde õppima.
Leina läbielamine
Lein on emotsionaalne protsess, mida pole vaja analüüsida või ratsionaliseerida, vaid see tuleb oma kehas lõpuni läbi kogeda. Leina ei saa endast vabastada ainult mõtlemisega. On väga suur vahe, kas julgeme olla kurvad 5%, 30%, 68% või 100%. Mina olin kogu elu olnud pidevalt natuke kurb ja seetõttu ei vabanenud emotsioonid minust täielikult. Olin enda sees küll midagi tundnud, ja teatud juhtudel ka välja näidanud, aga selline sajaprotsendiline emotsioonide kogemine, nagu ma endale viimastel aastatel luban, on uus oskus.
Kui tead, et emotsioonide tundmine ei ole tegelikult ohtlik, ja on piisavalt turvaline keskkond, kus sind ja sinu emotsioone aktsepteeritakse, saavad kehast vabaneda kõik allasurutud tunded. See toob omakorda ellu juurde palju kergust, rõõmu ja ka sisemist rahulolu. Kui rasked emotsioonid saavad kehast vabaneda, on ruumi muudele emotsioonidele ja seisunditele nagu õndsus, rahu või piiritu armastus. Olen seda kõike ise kogenud ja võin öelda, et minu ellu on suurima positiivse muutuse toonud just enda tunnete hinnangutevaba vastuvõtmine ja lubamine. Päeva lõpuks pole oluline, millise loo või olukorraga emotsioon seotud on, vaid see, et tunded saavad meie kehast väljuda. Siin on võtmeks kehatarkuse kuulamine ja austamine.
Uskumusi, mis on minu leinaprotsesse mõjutanud, on veel teisigi. Näiteks see, et lein jääb meiega elu lõpuni või et mõned inimesed on nii tugevad, et ei leinagi. Samuti olen uskunud, et aeg parandab kõik haavad ning emotsioonid on alati seotud vaid konkreetse kaotusega. Seda, milline on täpsemalt nende uskumuste sisu ja mõju, saate lugeda juba järgmisest osast.