Matusemuusiku kogemuslugu

Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune. 

Lähedased on alati saanud valida mingid kindlad lood või laulud, mis näiteks kadunukest iseloomustasid või talle meeldisid. Mäletan siinkohal ühe vanaproua matust, kus perekonna poolt tuli palveks lahkunu viimase ärasaatmise ajal mängida Virve Kösteri “Merepidu”. 

Tunded ja traditsioonid

Jah, sinu tööks on küll mängida ja tähele panna, millal mängimine lõpetada, kuid siiski märkad detaile – inimeste emotsioone ja tundeid. Matustel inimeste tunnete nägemine paneb sind ka inimesi teistmoodi mõistma ja võibolla isegi ka neist paremini aru saama. Eelkõige mõistma just seda, et iga inimene väljendab enda emotsioone täiesti erinevalt. Kui kadunukesega hakati kirikust välja minema (täieliku vaikuse saatel), tuli minu juurde üks väike tüdruk ja vaatas mu viiulit. Tal polnud silmades ühtegi pisarat, vaid ta istus mu kõrvale pingi peale maha ja lihtsalt vaatas, kuidas ma viiulit puhastan. Võibolla tolles hetkes vajas ta just seda. Nii me seal pingi peal istusime – mina puhastasin viiulit ja tema lihtsalt vaatas. 

Samas oli ka matuseid, kus lugude soove ei olnud. Ja sealt tekkis omakorda lugu, millele panin oma mõtetes pealkirjaks “Matuse Bach” (kes tahab seda kuulata, siis tegemist on Bach “Partita No 1 Double”, mis tuleb pärast “Sarabande”). Bachi sai matustel palju mängida – väga väga palju. Peale kindla muusika tekkis isegi kindel riietus. Kindlad pluusid ja püksid, mida kandsid ainult matustel. 

Empaatia ja enesehoiu vahel

Ühel hetkel mõistsin, et ma pean enda jaoks leidma võimaluse, kuidas vähem inimeste emotsioone ja tundeid vaadata ning neid endaga mitte koju kaasa võtta. Paratamatult, kas sa tahtsid või mitte, mingi tükikese neist sa endaga kaasa võtsid. Kuidas ma selleni jõudsin? Mäletan ühte päeva, kus hommikul mängisin ühe väikese lapse ärasaatmisel ning õhtul mängisin pulmas. Vahetasin riideid ja sain kokku enda kaaslastega, kellega pidime üsna pea minema pulmamarssi mängima. Kõige rõõmsam sündmus ühe inimese elus. Ja ma ei suutnud olla nende rõõmsate hetkede keskel, sest mõtetes olin ikka veel hommikustel matustel. 

Kuidas ma sellega tegelema hakkasin, et võtta järjest vähem kaasa teiste inimeste tundeid matustelt? Ma hakkasin vaatama väikeseid, pealtnäha täiesti ebaolulisi, detaile. Näiteks mitu erinevat värvi on kasutatud kiriku akende vitraažidel või kas kõikidel pinkidel on samasugused jalad. Miskipärast see aitas. 

Me kõik elame seda elu esimest korda

Oli ka selliseid ärasaatmisi, mis ei olnud kaetud raskete tunnetega. Kus inimesed rääkisid kadunukesest toredaid lugusid ja mälestusi ja inimesed ei olnud riietatud ainult musta. Vahel mängisin näiteks kellegi koduhoovis, mitte kirikus ja inimesed laulsid kaasa. Ja kõik lood, mida mängisid, olid kuidagi lahkunuga seotud. 

Matustel muusika mängimine pani mind inimesi paremini mõistma ja ka aru saama, et vahet ei ole, mis tööd sa elus teed või mis on su juuksevärv, me kõik oleme lihtsalt inimesed ja elame seda elu esimest korda.