Maariani sündimata lapse kaotuse lugu. I osa

„Kas sa kaotasid lapse või su rasedus katkes?“ – see on küsimus, mille esitas mulle raseduskriisinõustaja nädal pärast medikamentoosset aborti. Ma ei osanud talle sellel hetkel vastata ja siiani aeg-ajalt mõtlen sellele küsimusele. Ma tunnen, et tänaseks olen ma selle enda jaoks järgnevalt lahti mõtestanud – mu rasedus katkes ning ma kaotasin lapse. Jah, seaduse silmis oli tegu lootega (katkemine oli 14. nädalal, peetusest sain teada 16. nädalal), aga minu jaoks, minu südames oli ta juba meie beebi, meie Pirnike. See siin on Pirnikese lugu.

Suur rõõm

2024. aasta suvel otsustasime, et kui on üks hing, kes meie juurde tulla tahab, siis me oleme valmis ta vastu võtma. Kuna ma olin tolleks hetkeks juba 34-aastane, siis tundsin, et ma ei taha enam oodata. Õnneks oli lõpuks mu kõrval ka see õige inimene, kellega see tee ette võtta.

Mul on üldiselt aastate jooksul menstruatsioon nagu kellavärk olnud. Aga sügisel oli kaks korda, kus vahepeal tekkis vaheveritsus. Käisin ka kontrollis, kus öeldi, et kõik on OK, ent järgmised paar korda võivad veel ebakorrapärased olla. Seetõttu ma kohe suurt paanikat ei teinud, kui päevad olid justkui hiljaks jäänud. Kui aga möödas oli ca poolteist nädalat ja selle vältel oli kogu aeg tunne, et nüüd algab ning lisaks oli ka keha tundlikum, siis mõtlesin igaks juhuks testi teha.

Esimese rasedustesti tegin 10. detsembri õhtul ning see oli positiivne. Kuna ma teadsin, et elukaaslane läheb järgmisel hommikul tööle ning tuleb tagasi alles paari päeva pärast, siis otsustasin talle kohe mitte rääkida. Tahtsin kindel olla ning ka hommikul ühe testi teha. 12. detsembril tegingi teise testi. Mõlema testi puhul polnud kahtlustki ega mingit ootamist – kohe olid tugevad kaks triipu. Õhtul, kui elukaaslane koju jõudis, andsin talle kingikarbi, kus sees oli Muumi bodi ja rasedustest. Rõõm oli suur!

Pirniseemne suurune

Nende kahe päeva jooksul, kui ma üksinda kodus olin, jõudsin ma juba pool internetti läbi lugeda, rasedusäpi tõmmata jne. Püüdsin võimalikult palju lugeda ja enda teadlikkust tõsta. Olin lugenud kuskilt lehelt, et loode on pirniseemne suurune, sealt tuli ka hüüdnimi Pirnike. Kirjutasin juba ka Pelgulinna raseduskeskusesse ning palusin aega, millal oleks sobilik tulla end arvele võtma. 

30. detsembril käisimegi koos ämmaemanda vastuvõtul, kes kinnitas raseduse – kaheksa nädalat. Kuulsime esimest korda ka Pirnikese südamelööke, kui kiired need olid… Järgmine vastuvõtt ning OSCAR test olid 3. veebruaril, esmaspäeva hommikul, kuhu pidin minema üksinda. Läksin kohale oma rõõmsas mullis. Saatsin sõbrannale veel enne autost foto, mille peale ta ütles, et see rasedus teeb mind veel ilusamaks, kui muidu olen.

Ultraheli ajal arst väga palju minuga ei rääkinud, luges järjest seal erinevaid andmeid ette, aeg-ajalt mulle ka kommentaare andes. Sain taas Pirnikese südamelööke kuulda ning nägin, kuidas ta terve aja muudkui võimles ja sapsis. Ultraheli lõpus ütles arst aga tõsise näoga, et ma ennast ära puhastaks ja tuleks istuks, peame rääkima. Vereanalüüside tulemusel kahtlustab ta väga kõrget Downi-sündroomi, raseduse peetuse ning preeklampsia riski.

Elu pikim ootamine

Mu rõõmus mull lõhkes sekundiga. Pidin kohapeal otsustama, kas soovin teha järgmisel hommikul invasiivse protseduuri, et saada vastus paari päevaga või alustada lisanduva vereanalüüsiga, mille tulemused võivad paar nädalat aega võtta. Vereanalüüsi tulemustest võib selguda siiski invasiivse protseduuri vajalikkus. 

Arst toonitas, et rasedus on juba üsna kaugel (sel hetkel oli 13+4 nädalat) ning hea oleks võimalikult ruttu vastused saada, et edasine tegevuskava kokku leppida. Kui peaks ilmnema Downi-sündroom, siis on võimalus ka soovi korral abort tehal. Otsustasin invasiivse protseduuri kasuks ning järgmisel hommikul kell 8 olin taas tema kabinetis. Mulle öeldi, et on ka 1% suurune risk raseduse katkemiseks. Ma ei hakka seda biopsiat detailselt kirjeldama, aga pärast selle tegemist näitas arst mulle ekraanilt, kuidas Pirnike rõõmsalt liigutas ja omi asju toimetas.

Algas ootamine. Mu elu kõige pikemad 48 tundi alates OSCAR testist. Arst ütles, et kui tema mulle tagasi helistab, siis on kõik hästi. Kui helistatakse Tartust, siis ei ole hästi ning nemad selgitavad juba edasi, mis variandid on. Sain kõne kolmapäeval pärast lõunat, olin parasjagu kontoris ja nägin, et võõras number helistab. Võtsin vastu ja see oli minu arst, mitte Tartu arstid. Mul langes justkui suur kivi südamelt. Mäletan, et kõndisin kontoris kiirelt Sileni boksi suunas, et saaks segamatult rääkida, ise samal ajal arstile öeldes „Te ei kujuta ette ka, kui hea meel on mul teie häält kuulda!“. 

Saatuslikud sõnad

Meie beebil ei olnud Downi– ega ühtegi teist sündroomi! Küll aga säilis arengupeetuse risk, mistõttu panime järgmise ultraheli aja 25. veebruariks kirja. Muuhulgas sain ka teada, et meie Pirnike on tüdruk! Järgmise kõne tegin kohe elukaaslasele: “Musi, Pirnike ei olegi Down-ike, ta on hoopis tüdruk!”

Ma ei liialda, kui ütlen, et me olime nii-nii õnnelikud ja rõõmsad, et kõik on OK. Pärast selleesimese hirmu üleelamist otsustasime, et jagame oma uudist mõnede lähedastega ning ka tööl nendega, kelle jaoks see info oluline on. Need mõned nädalad olid tõesti täis rõõmu Pirnikese üle. Selle aja jooksul otsustasime, et haarame pakutud võimalusest kinni ning kolime märtsis Keilasse suuremasse korterisse. Rõõmustasime palju koos sõbrannadega, kellel olid samuti väikesed lapsed ja kes pakkusid oma beebiasju mulle. Ma sisendasin endale kogu aeg, et kõik on hästi ja Pirnike kasvab ilusti. Lugesime elukaaslasega talle sõnad peale, et ei ole siin mingit veiderdamist ja kui 25. veebruaril uuesti kontrolli läheme, siis on kõik hästi.

Aga ei olnud. Kuni selle hetkeni, kui ma ekraanil Pirnikest nägin, uskusin, et kõik on hästi. Kui ta ekraanile ilmus, siis tuli esimest korda väga tugev tunne, et tegelikult ei ole. Sest ta ei liigutanud. Ca minut pärast ultraheliga alustamist ohkas arst väga raskelt ja ütles need saatuslikud sõnad: „Mul on väga kahju, aga siin ei ole enam südametööd.“ Minus käis läbi see tunne, nagu siis, kui autoga järsult mäest alla sõidad – selline jõnks. Ja mul tõmbas kõik täiesti lukku. See dialoog, mis seal edasi toimus, mida meile täpselt räägiti, mida ma ise vastasin… see kõik oli nagu mingi uduloori all. Sain järgmiseks hommikuks aja medikamentoossele abordile ning aja ka protseduuri järgseks kontrolliks kuu aega hiljem sama arsti juures. Tõmbasime otsad kokku ja astusime kabinetist välja.

Valu südames

Ma ei öelnud ühtegi sõna, lihtsalt kõndisin klaasistunud pilgul garderoobi juurde. Panin riidesse. Uksest välja. Olen enda puhul ka varem täheldanud, et nö šokilaadses seisundis ma ei mõtle, mu aju töötab ja annab kehale signaalid, mida tegema peab, aga ma iseteadlikult ei mõtle. Kui me lõpuks uksest välja astusime ja parklasse kõndima hakkasime, siis purskasid mu silmist pisarad ja nad muudkui voolasid ja voolasid. Jõudsime autoni, ma ei suutnud nutmist lõpetada. Seisime seal tükk aega ja suutsin läbi nutu öelda ainult, et mul on nii kahju ja miks, miks ometi see meiega juhtuma pidi. Koju jõudes ütles elukaaslane, et ta ei lähe tööle. Ahjaa, töö.. saatsin oma kahele kolleegile sõnumi, et võtan haiguslehe ja lühidalt, mis mind ees ootab.

Ülejäänud päeva ma lihtsalt nutsin vahelduva eduga ja ronisin elukaaslasele kaissu. Kui ma praegu sellele päevale mõtlen, siis mu silmad täituvad endiselt pisaratega ja tunnen väga selgelt seda sama valu südames. Jah, sa loed selle kohta, et selliseid asju juhtub ja palju rohkem, kui avalikult räägitakse, aga siiski mõtled, miks meiega. Lisaks kurbusele oli minu sees ka suur hirm, sest järgmisel hommikul oli vaja minna haiglasse aborti tegema. 

Mis see medikamentoosne abort endast täpselt kujutab? Mismoodi see protsess välja näeb? Kaua see kestab? Need olid küsimused, mis mu peas õhtul trummeldama hakkasid ja millele googeldades vastuseid püüdsin leida. Võib olla oli asi minu pooleldi šokiseisundis ja ma ei suutnud normaalselt googledada, aga võibolla selle kohta ei olegi liiga palju informatsiooni netis. Jah, kirurgilise kohta leidsin küll, aga selle tabletiversiooni kohta eriti mitte. Seega see tekitas minus lisahirmu. Kui õhtul lõpuks magama jäin, siis hommikul ärgates tundsin, et olin suhteliselt kehvasti maganud.

Haiglas abordi tegemine

Haiglasse pidin hommikul kella 8ks üksi minema, partnerit ei lubatud kaasa võtta. Sellega oli ka üks paras jant, sest nad ei suutnud vastuvõtutoas tuvastada, et ma üldse mingile protseduurile pidin tulema. Mind jooksutati kahe maja vahet ja pidin viis korda seletama, miks ma üldse haiglasse tulin. Ühel hetkel ma lihtsalt vihastasin ja käratasin, et võtke kokku ennast, helistage arstile ning selgitage välja, ma ei kavatse edasi-tagasi joosta. Lõpuks saadi aru, mille pärast seal olen. Terve selle aja hoidsin pisaraid tagasi ja tundsin ennast nagu napakas, kogu aeg seletades, et tulin aborti tegema. Mitte, et see mu vaba valik oleks olnud… Lihtsalt loodus mängis nii kehvad kaardid kätte.

Kui ma lõpuks oma palatisse jõudsin (õnneks oli privaatpalat), siis rahunesin natuke maha. Minuga tuli rääkima õde, seejärel arst. Läksime läbivaatusele ning sain esimesed tabletid, seejärel tuli uuesti õde, kes selgitas lõpuks ometi kogu protsessi täpselt lahti. Mis mu kehaga selle päeva jooksul toimuma hakkab, millal veel tablette saan, millal valuvaigistit küsida jne. Mulle jäid meelde tema sõnad: „Küsi kohe julgelt valuvaigistit juurde, kui valu tunned. Teeme nii, et see niigi valus ja kurb kogemus sul vähemalt füüsiliselt võimalikult talutav oleks.“ 

Ma olen nii südamest tänulik neile kahele õele, kes minuga tol kolmapäeval tegelesid. Nad olid nii inimlikud, sõbralikud, südamlikud ja abivalmis. Mu kogemus ei oleks kindlasti niivõrd positiivne (kui seda sõna üldse saab kasutada antud juhul), kui mul poleks neid kahte olnud – Julia ja Kadri.

Sünnituse esilekutsumine

Ma sain ühel hetkel lõpuks aru, et see ongi põhimõtteliselt sünnituse esilekutsumine. Kuna loode oli juba piisavalt suur, siis pidin ta lõpuks ikkagi välja pressima. Kogu sünnituse võlu ja valu, lihtsalt mitte nii ekstreemne, kui päriselt beebit sünnitades. Sain aimu, missugused valud olla võivad, mismoodi looteveed ära tulevad (see iseloomulik praksatav hääl, mis minu puhul oli muidugi üsna vaikne), millised pressid on, mis on platsenta sünnitamine jne. 

Mingil hetkel ma küsisin lõpuks ise ka valuvaigistit juurde, sest see valu läks nii ebameeldivaks juba. Lõpuks, kuskil pärast kella 18 õhtul sai see tehtud… Ma olin terve päeva oodanud, et see füüsiline pool läbi saaks. Ma ei nutnud kordagi, lihtsalt ootasin tuimalt. Arvasin, et kui see läbi on, siis tulevad ka pisarad. Aga ei tulnud. Ma tundsin kehas ainult meeletut kergendust.

Pisike Pirnike

Mu käest küsiti, kas soovin loodet näha. Õde hoiatas, et see ei ole eriti ilus vaatepilt, aga ma soovisin siiski. Ma tundsin, et ma pean ja mul on vaja seda enda südamerahuks. Pirnike toodigi väikese anuma sees. Jah, ta oli küll tilluke, aga siiski olid selgelt näha pea, keha, käed, jalad, näos silmad ja nina-suu. Kui ta uuesti ära viidi, siis sain aru, et see oli õige otsus. Ta oli ikkagi ju minu pisike Pirnike. Pärast seda tundsin, et tahaksin üle kõige koju elukaaslase kaissu. Aga kuna kell oli juba palju, siis pidin ööseks haiglasse jääma.

Järgmisel päeval koju jõudes olin terve päeva diivanikaunistus ja ei teinud midagi. Lihtsalt olin, vahepeal nutsin ja istusin vaikuses. Taastusin. Kuna me olime aga juba varasemalt otsustanud kolida ja sellist asjade käiku ei osanud ette näha, siis ootaski meid paari päeva pärast kolimine. Seega ma ei saanud pikalt „vinduma“ jääda ning pidin tegutsema – pakkima, koristama jne. 

Tagantjärgi tunnen, et võibolla ongi hea, et see nii läks. Kui ma oleksin üksi oma mõtetega kodus istunud, siis ilmselt oleksin seda palju raskemalt üle elanud ja oleks tekkinud mingeid veidraid mõttekäike. Uude korterisse jõudes aga tundsin kohe, kuidas siin on justkui uus hingamine ja uus algus.

Järgmises osas: Kui elukaaslane koju jõudis, läks ta  ta karbi juurde ja ütles: „Tere, Pirnike!“ See oli ühest küljest nii armas ja samas ka nii kurb. Seda, kuidas Pirnike koju jõudis ning Maarian ja tema elukaaslane ta lendama lasid, loe juba järgmises osas.