Pärimismenetlus. I osa. Liivi Laos

Kui lähedane on lahkunud, seisame tihti silmitsi tõsiasjaga, et lisaks kaotuse emotsionaalsele poolele, tuleb hakkama saada surma materiaalse poolega, sh isiku vara pärimisega. Antud artiklis jagab endine notar Liivi Laos, mida tuleb pärimismenetlusega seonduvalt teha. 

Eestis on lahkunu vara pärimine korraldatud mitmete naaberriikidega võrreldes üsna lihtsalt ja personaalselt. Pärimismenetlust viib läbi notar (mitte näiteks kohus või maksuamet), kelle poole tulekski pöörduda. Notari ülesandeks on eelkõige pärijate väljaselgitamine, mitte vara koosseisu selgeks tegemine. Selle osas saab notar küll teatud piirini abiks olla, kuid mitte alati.  

Mida tähendab pärijate väljaselgitamine? Milleks seda vaja on? 

Nö tavatingimustes, mil surnud on nt ema või isa, maha on jäänud abikaasa ja lapsed, kellel on ühised vanemad, võib tunduda, et pärijad on ju selged ja mingit menetlust polegi vaja. Sellises lihtsas olukorras kuuleb notar aga sageli nt maha jäänud abikaasat ütlemas: “Mina olen juba vana ja ei taha midagi, las kõik jääda lastele, mis ma siin enam pärin.” Selline niisama omavaheline ütlemine peab aga saama notariaalselt vormistatud. Suulised kokkulepped, mis abikaasade vahel olemas võisid olla, selliselt ei kehti. Antud kokkulepped väljuvad pärimismenetluse piiridest, kuid koos menetlusega saab need üldjuhul lahendada.

Tihti on aga tegemist ka nn kärgperedega, kus kõik poolõed ja -vennad ei pruugi üksteise olemasolust isegi teada. Pärimine ei sõltu sellest, kas laps on sündinud abielu kestel või mitte. Laps on laps igal juhul ning tal on õigus seaduse kohaselt pärida. Tänane rahvastikuregister on üldjuhul väga põhjalik ja kõik Eestis sündinud või siin registreeritud lapsed on seal kirjas. Kui laps on aga sündinud välisriigis ja Eesti rahvastikuregistris pole tema andmeid vanema poolt registreeritud, siis on tal endiselt olemas pärimisõigus.

Lisaks seadusest tulenevale pärimisõigusele, on õigus pärida ka vastavalt testamendile. Isikul on teatud piirangutega (alaealiste ning teovõimetute isikute huvide kaitseks) võimalik oma vara pärandada nii, nagu keegi ise soovib. See tähendab, et ainuüksi asjaolu, et keegi on kadunukese laps, ei taga alati pärimisõigust. Ülim on kehtiv testament, sellest omakorda ülim aga pärimisleping (üsna harva kasutatav).

Kokkuvõttes viib notar pärija avalduse alusel läbi pärimismenetluse, et selgitada välja kadunukese pärijad. Menetluse käigus kogutakse infot pärimisregistrist ja pärijatelt võimalike testamentide olemasolu kohta. Testamendi olemasolul tehakse kindlaks (vahel ka kohtus vaieldes), kas testament on üldse kehtiv. Koduse testamendi puhul võib aga kadunukese kirja pandud soovidest aru saamine osutuda päris keeruliseks. Valdaval osal juhtudest on pärijate väljaselgitamine suhteliselt lihtne, kuid on ka olukordi, kus see võib võtta aastaid ja aastakümneidki.

Kes võib notari juurde pärimise sooviga pöörduda? 

Notari juurde tuleks pöörduda eelkõige lähedastel ehk lastel, abikaasal, vanematel. Ühe surnu kohta viiakse läbi üks pärimismenetlus. Ehk olukorras, kus nt üksteisest mitteteadlikud lapsed pöörduvad erinevate notarite poole, jõuab vastav info Ametlikesse Teadaannetesse ning menetluse viib läbi pärimismenetluse ajaliselt esimesena alustanud notar. Kui on kahtlus, et keegi lähedastest on notari poole juba pöördunud, saab seda veebis Ametlikest Teadaannetest kontrollida (vt Pärimismenetluse algatamise teade ning Pärimismenetluse algatamise ja pärijate väljaselgitamise üleskutsemenetluse teade). 

Kui menetlus on kellegi poolt juba algatatud, võtab notar ühendust ka teiste pärijatega, kelle kohta on notarile menetluse algataja poolt andmed antud ning kelle andmed on rahvastikuregistris olemas. Seega tuleks lähedase surma puhul kontrollida nii oma eesti.ee süsteemi sisestatud e-posti kui tavalist posti ning olla ise proaktiivne. Kõige parem on, kui pärijad suhtlevad omavahel ja pöörduvalt kohe koos notari poole, sest omavaheline suhtlus antud juhul on vältimatu. 

Notari poole pöördumise vajalikkus

Olukorras, kus lahkunu laps on samuti surnud, aga elus on lapselaps, võib ka tema menetluse algatamiseks notari poole pöörduda. Kui aga lahkunu laps on elus, siis lapselapsel seda õigust ei ole, v.a. juhul, kui antud lapselaps on oma vanema eestkostjaks määratud. Kui on aga lahkunud kaugem sugulane, kellel järglasi ega lähedasi ei ole, tuleks ikkagi tegutseda. 

Näiteks, kui surnud on vanaonu, kellel ei olnud lapsi (sh lapsendatud lapsi) ega seaduslikku abikaasat ja Ametlikest Teadaannetest ei tule välja käimasolevaid pärimismenetlusi, tuleks pöörduda notari poole. Kui on alust arvata, et sellel kaugel sugulasel on kusagil korter, millel koormaks suured võlad ja üleüldse armastas ta võtta hulgaliselt kiirlaene, millest enamuses jäi maksmata, siis tuleb tegutseda ja notari poole pöörduda, et vältida nende pärimist. Taolistes olukordades mõeldakse tihtipeale, et kui sellest mitte välja teha, siis ongi kõik ja mind see teema ei puuduta.

Tegelikkuses tuleks eeldada, et ollakse võimalik pärija ning pärandist loobumiseks tuleb kolme kuu jooksul alates lahkunu surmast ja oma pärimisõigusest teada saamisest esitada vastav notariaalselt tõestatud avaldus. Pärimisõigusest teada saamine või sellest mitte teadmine on omaette keeruline teema. Nt eeldatakse, et vanema surma korral on tema laps pärimisõigusest teadlik, ka siis, kui ta vanemaga pole koos elanud. Erisused on loomulikult võimalikud, kuid kui teisi pärijaid justkui ei ole, tuleks eeldada, et ollakse võimalik pärija.  

Kui kiiresti tuleks tegutseda ja kuidas notarit valida? 

Notari poole pöördumisel ei ole küll tulist kiiret, kuid liiga kaua ei ole samuti mõistlik oodata. Sobiv notari aeg on võimalik leida mõne nädalaga. See annab võimaluse oma peas pärandaja varaga seotud teemad läbi mõelda ning vajadusel sellest ka võimalike teiste pärijatega rääkida. Kui pärandaja ei ole kolme kuu jooksul pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teadasaamisest arvates pärandist vastava avaldusega loobunud, loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud. Tegelikkuses võib pärimismenetlusega alustada ka mitu aastat pärast kellegi surma, kuid mõistlik oleks kadunukese varalised teemad siiski kiiremini lahendada. Iseenesest ei lahene midagi.

Vanema põlvkonna inimestele, eriti vene keelt emakeelena kõnelevatel inimestel on meeles Nõukogude ajal kehtinud säte, et pärida tuli kuue kuu jooksul isiku surmast arvates. Tihti on see aga meeles tagurpidi, st oodatakse pingsalt kuus kuud enne, kui notari juurde pöördutakse. Tegutseda tuleb ikkagi kiiremini. 

Sobiva notari valikul eestisiseselt piiranguid ei ole. Kui pärandaja viimaseks elukohaks oli Eesti, võib valida ükskõik millise Eestis tegutseva notari. Kui pärandaja viimane elukoht oli aga ükskõik millises välisriigis, kohaldatakse Rahvusvahelise eraõiguse seadust. See tähendab, et kohaldamisele kuulub üldjuhul pärandaja viimase elukohariigi õigus. Siin on aga erandeid, nt testamendiga on võimalik kohaldatavat seadust vahel muuta, kuid siiski tuleks võtta ühendust notariga ja iga vastav olukord selgeks teha. 

Järgmises osas on võimalik lugeda, kuidas selgitatakse välja lahkunu vara koosseis, mis on pärandvara inventuur ning miks on vaja teha testamenti. 

Autor: Liivi Laos. Notar aastatel 2005-2023