Klaas kangemat mälestamiseks või unustamiseks. Jane Kaju

Ilmselt on enamus meist peielauas kuulnud ütlust: „No kui muidu ei võta, siis kadunukese mälestuseks ikka.“ See justkui süütu traditsioon peegeldab midagi palju sügavamat – viisi, kuidas me kaotusega toime tuleme. Lein on valus ja ettearvamatu protsess, mis toob kaasa tühjuse, mida kipume instinktiivselt täitma. Alkohol tundub paljudele lihtne lahendus – see summutab valu, vaigistab hetkeks südames kraapiva kurbuse ja loob illusiooni kergendusest.

Aga kas see klaas tõesti aitab, või hoopis lükkab vältimatut edasi? Kas see toob lohutust või hoopis pikendab valu? Selles artiklis vaatleme, miks leinas alkoholi poole pöördutakse ja kuidas see tegelikult leinaprotsessi mõjutab.

Eestlased ja alkohol

Kuigi oleme praegu ajas, mil matuse- ja peielaua traditsioonid on suures muutuses, siis leidub veel ka nö traditsioonilisi matuseid. Olgu need siis kadunukese või lähedaste soovil, või seetõttu, et keegi ei julgenud öelda, et sooviksid midagi muud. Nii, nagu iga inimene otsustab, kas tema pulmas on alkohol või mitte, on ka see otsus matustel korraldajate teha. Mäletan ühte matust, kus oli vaid ärasaatmine ehk peielaud oli püstijalal teenistusega samal ajal. Antud matusel oli pandud kolm lauda ärasaatjate jaoks: soolane toit koos paari veekannuga, magus toit koos morsikannudega ja mis te arvate, mis oli kolmandal? Jah, alkohol. Peamiselt kange alkohol pudelitega.

Ma ei oska öelda, kas asi oli kellaajas (teenistus hakkas kell 11) või selles, et paljud olid autodega, aga kolmanda laua juurde läks võib olla vaid üks-kaks inimest. See pani mõtlema, et kas me jälgimegi traditsioone vaid seetõttu, et need on traditsioonid?

Meie esiisade traditsioonides oli alkoholil kindlasti ka teine roll. Alkohol ei olnud ainult osa tähtpäevadest (pulmad, matused, jõulud), vaid seda kasutati näiteks ka ravimina. Taludes paratsetamooli ei leidunud ja valu vaigistati viinaga, ka kurguvalu korral kasutati desinfitseerimiseks viina. Siinkohal muidugi rõhutan, et kange alkohol ei ole kindlasti sama efektiga kui 21. sajandi ravimid. Samuti mängis alkohol rolli kaotusvalu leevendamisel – tol ajal polnud külades psühholooge, kelle poole pöörduda. Peielauas võis naps aidata inimestel oma tundeid avatumalt väljendada, pakkudes omamoodi “julgustust” ausaks vestluseks.

Miks just alkohol?

Esiteks peaks vaatama, miks just alkohol on see, mille järgi tihti haaratakse. Kui kaotusvalu on raske ning vaja on midagi, mis seda leevendaks, siis kahjuks on alkohol üks odavam ja lihtsamini kättesaadav aine, olles seejuures legaalne. Kui näiteks perearstilt soovida leina raskeimaks perioodiks küsida rahusteid, siis eeldab see ikkagi telefoni kätte võtmist, vastuvõtule minemist ning valjusti probleemi tunnistamist. Eestlane on paraku aga üsna privaatne ning leina jaoks “unetablettide” küsimine võib rasketel hetkedel enda silmis tunduda justkui nõrkuse tunnistamisena. Lihtsam on minna poodi, kus müüjat ei huvita, miks sa teisipäeva keskpäeval pudeli kangemat ostad. Ju on kellegi sünnipäev.

Vajame vahest emotsionaalselt raskete hetkede läbimiseks rahusteid, olgu selleks siis alkohol või “unetabletid” – meil on vaja midagi, mis vähemalt ajutiselt tuimestaks neid emotsioone ning aitaks magada. Nagu eelmises leina artiklis mainisin, siis põhivajaduste (uni, söök, liikumine) tagamine on leinaperioodi läbimiseks äärmiselt oluline. Seetõttu võibki mõni leinaja kasutada igal õhtul alkoholi tarbimist ettekäändena, sest “muidu ei jää magama”.

Arvestada tuleb ka sellega, kui palju tarvitas leinaja alkoholi enne kaotust. Kui muidu oli paar õlut või pits kangemat pea iga õhtu tavapärane, võib see tähendada, et leinas sama efekti saavutamiseks tuleb alkoholi kogust ilmselt suurendada. See tähendab, et paarist klaasist õllest võib saada juba paar liitrit ning pitsist juba klaas.

Milline on alkoholi mõju leinaprotsessile?

Alkohol on kesknärvisüsteemi depressant ehk see aeglustab aju tööd. Kuigi näiliselt võib alkohol aidata magada ning emotsioone tuimestada, siis tegelikult toimub emotsioonide allasurumine. Paraku on vaja leinaprotsess läbi käia, et tekiks tervenemine ning leppimine kaotusega, vastasel juhul tekib komplitseeritud või mattunud lein. Kuigi uinumine võib alkoholi abil olla kergem, siis unekvaliteet on sellevõrra kehvem. Samuti suurendab alkohol kurbade mõtete esinemist – ärevus, depressioon ja üksindustunne võivad suureneda, mis jällegi aeglustab leinaprotsessi kulgu.

Teistpidi vaadates võib lein olla ka päästikuks (trigger) varasematele vaimse tervise probleemidele. Kui enne kaotust tarvitati alkoholi näiteks regulaarselt paar korda nädalas, kuid mitte suurtes kogustes, siis võib lein olla ka alkoholisõltuvuse (taas)käivitajaks. Kui tekib harjumus uinumise soodustamiseks või emotsioonilaine rahustamiseks tarvitada iga kord alkoholi, siis võib olla raske tunda ära see õige hetk, millal harjumus lõpetada. Tihti tuleb see teadmine alles siis, kui sõltuvus on juba tekkinud. 

Eelnevalt kirjeldatut arvesse võttes võib alkohol aidata “põgeneda” mitte ainult leinast, aga ka enda tugivõrgustikust. Alkoholi regulaarne ja liigne tarvitamine viib tihti tülideni, lähedaste eemaldumiseni ning usaldamatuseni, sest tarvitaja tavapärane funktsioneerimine on häiritud. Tihti on sama efektiga ka lein, sest leinaja on emotsionaalselt pinges (tekivad tülid), lähedased eemalduvad (ei osata kuidagi suhelda) ja tekib usaldamatus (nt leinaja ei soovi minna lubatud kokkusaamistele). Üks pluss üks annab kokku kahe.

Kes on riskirühmas?

Nagu eelnevalt mainitud, siis nende puhul, kellel “abimees” juba tuttav, on tõenäolisem, et jätkatakse samal viisil, kuid suuremate kogustega. Uuringutest selgub, et rolli võib mängida ka lahkunu surmaga seotud asjaolud. Traagilise ja ootamatu surma (ehk kui surmale ei eelnenud rasket haigust või tegu polnud eakama inimesega) puhul on leinajal suurem kalduvus alkoholist abi otsida ja/või tarvitamist suurendada. 

Riskirühma kuuluvad veel ka just mehed, sest meestel võib olla raskusi emotsioonide välja näitamisega ning sageli pöördutakse alkoholi poole, et emotsioonidega toime tulla. Veidi üllatav võib olla see, et riskirühma kuuluvad ka need inimesed, kes on kaotanud oma elukaaslase või abikaasa – olenemata sellest, kas surm tuli raske haiguse tagajärjel või ootamatult. 

Aeg muuta traditsioone?

Traditsioonid on olulised, aga ajad muutuvad ning meie koos nendega (ladina keeles: Tempora mutantur, nos et mutamur in illis). Kui kadunukese auks tõstetakse klaas, võib see tunduda süütu rituaalina, kuid sageli peidab see endas rohkem – vältimist, allasurutud valu ja harjumusi, mis võivad takistada tervenemist.

Kellegi või millegi kaotamine, olgu see siis inimene või lemmikloom, suhe või sünnikodu, ei ole kerge. Kui aga kaotusvalu muutub talumatuks, tasub võtta ühendust kas pereõe või -arstiga, kes saab nõustada, anda töövõimetuslehe ning äärmisel vajadusel kirjutadagi välja rahusteid. Või siis võtta ühendust mõne vaimse tervise spetsialistiga. Alkohol võiks leinaperioodil pigem kõrvale jääda.  

Samuti julgustan kõiki lugejaid mõtlema, millist ärasaatmist te ise soovite ning kas alkoholil on seal koht? Kui mitte, siis kindlasti jagage seda mõtet enda lähedastele, et nad ei tunneks survet aegunud traditsioone jätkata.

Autor: Jane Kaju, RN APN MSc