Ma arvasin, et olen leinaga rahu teinud… Maris Prisko

…kuni ma vaatasin oma õepoja paistes silma ja tundsin, kuidas hirm mind halvas.

Karolyni kaotuslugu on seni olnud kõige pikem nn järjejutt meie lehel. Sellest tulenevalt olen temaga viimastel kuudel ka palju suhelnud, sest ta on oma loo jutustamisele olnud väga pühendunud – otsinud pilte oma erakogust, sõnastanud hoolikalt igat lõiku. See on lihtsalt nii ilus armastuslugu minu meelest. Meie omavaheline suhtlus sujus algusest peale nii loomulikult, nagu tunneksime üksteist juba aastaid. 

Kui oli aeg hakata viimistlema tema loo viiendat osa, kirjutas ta järsku: “Kas me saaks selle edasi lükata? Ma hea meelega ei tegeleks sellega järgmistel nädalatel.” See ei olnud üldse tema moodi. Kahjuks ei olnud loo avaldamise edasilükkamine võimalik. Olles aga ise leinaja, sain aru, et midagi on valesti. Uurisin: “Kas kõik on ikka hästi?” Selgus, et tal oli madalhetk, kus kõik ärritab, kõike on liiga palju ja on vaja ruumi, et lihtsalt olla. Usun, et selle tundega samastuvad paljud leinajad. Tol hetkel analüüsisin ka ennast ja oma tundeid ning mõtlesin, et olen vist leinaga juba päris heas kohas. Selliseid “auku kukkumisi” ei olnud pikalt olnud. Kuniks…

Ehmatus

Mu kadunud õe pojal hakkas nädalavahetusel silm haiget tegema. Mõtlesime, et ilmselt ei ole midagi hullu ja läheb üle. Sellegipoolest palusime tal EMOsse minna – ka seal ei olnud arstid liialt murelikud. Aga järgmisel päeval tekkis tal palavik ja silm oli poolenisti kinni paistetanud. Mu rahulik ja kergelt ärev enesetunne asendus tugeva ärevushooga ja palusin emal õepojaga uuesti EMOsse minna.

Lugejale infoks, et tol korral, kui mu õde suri, läks ta samuti haiglasse läbi EMO. Seetõttu on mul tekkinud halvav hirm EMO ees ja see on selgelt üks nendest „nuppudest“, millele vajutades ma lähen katki, sest kogu õe surmaga seotud stsenaarium hakkab uuesti mu silmade ees lahti rulluma.

Ema saatis mulle õepojast pildi, mis mind ehmatas. EMO. Ootamine. Teadmatus. Pisarad tulid kergesti. Proovisin hoida ennast koos, aga mu poeg tajub mu emotsioone hästi. Mu veekalkvel silmadest piisas, et ta abikaasa sülle ronis ja nutma hakkas: “Mul on hirm, et nüüd juhtub midagi.” Kahjuks olen suutnud panna ka poja selliste hetkede ees hirmu tundma. Ka nüüd saadeti õepoeg EMOst ära lootusega, et ei ole midagi liiga hullu – rohud peale ja saame korda. Aga hommikul saime uuesti haiglast kõne, et see silmaga seotud olukord teeb ikka murelikuks. Tulemuseks suunati õepoeg Tallinna Lastehaiglasse taaskord läbi EMO. Rahustasin mõttes ennast pidevalt, et kõik saab korda ja see ei ole samasugune olukord, aga sel hetkel aju enam ei kuula. Samas ei taha ju teistele pereliikmetele ka näidata, et tegelikult on mu peas täielik paanika.

Hirm

Järgmisel hommikul otsustasin, et viin ema ja õepoja ise haiglasse. Hirm oli selleks hetkeks juba kõigil, kuigi proovisime vaprad välja näha. Kui arstilt tuli kiire otsus – vaja on haiglasse jääda ja operatsioonile minna – kasvas sisemine paanika veelgi. Aga lapse ees ei saa seda välja näidata.

Kui mu õepoeg hirmust nutma hakkas, siis ma proovisin küll lohutada, aga maski all voolasid endal samamoodi pisarad. Ma imetlen enda ema, kes suudab emotsioonid nendel hetkedel päriselt alla neelata. Minul see ei õnnestu. Kuna mul haiglasse jääda ei lubatud, lehvitasin neile lifti juures ja läksin haiglast välja. Niipea, kui enam vaateväljas ei olnud, murdusin täielikult. Peas jooksid ainult kõige mustemad stsenaariumid ja neid vaigistada oli praktiliselt võimatu. Istusin autosse, rahunesin ja sõitsin tööle. Taolistel hetkedel aitab mind rääkimine, seega helistasin enda tädile ja parimale sõbrannale. Olin liimist nii lahti, et unustasin auto korrektselt parkida. Trahv. Justkui universum ütleks: “Arvasid, et see päev ei saa hullemaks minna?”

Minut kui tund

Selge oli see, et tööle ma keskenduda liiga palju ei suutnud. Ema kirjutas, et õepojal voolavad juba tunde pisarad ja oli küsinud: “Kas minuga juhtub nüüd samamoodi nagu emaga?” Pidin tualetti minema ja end tühjaks nutma. Nii valus on see mõistmine, et meie peres vallandub kõigil EMO ja haiglatega peas see sama stsenaarium.

Ja siis, keset seda kõike, kirjutas isa, et tema parima sõbra ema oli just surnud. Nagu sellest päevast ei oleks veel küllalt olnud.

Hetk hiljem kirjutas ema: “Operatsioon algas.” Sellest hetkest alates oli iga minut nagu tund. Käed värisesid, hingamine oli paigast ära, peas hirm ja tegelikult karjuv igatsus oma õe järgi. Lõpuks andis ema teada, et arst tuli ja ütles, et võib õepoja juurde minna. Hingan kergendatult – nüüd peab algama paranemine. Loomulikult ei olnud enesetunne hetkega parem, aga ärevus hakkas vaikselt taanduma. Käisin neil mitu korda ka haiglas külas justkui endale kinnitamaks, et kõik on päriselt hästi.

Leinaja mõistab leinajat

Ja siis ma sain aru, kui naiivne olin ma olnud Karolyniga vesteldes ja ennast analüüsides. Ma ei ole leinaga nii heas kohas, kui ma ise arvasin ja ma ei ole kindel, kas haiglad ja EMO kunagi üldse muutuvad kohtadeks, mis ei viiks mind tagasi sellesse igatsuse, valu, hirmu ja viha ängi. 

Nii veider kui see ka ei ole, siis suutis mind seekord mõistuse juures hoida just Karolyn. Sattusime minu murdumise hetkel kirjutama ja ma imetlen, kui ratsionaalselt suutis ta sel hetkel mõelda ja mulle mu tundeid peegeldada: „Maris – see on hirm, mida sa tunned, see on loomulik, ja sul ei ole ühtegi põhjust arvata, et midagi on päriselt halvasti.“ „Maris – see on viha, ja okei on seda tunda. See lahustub peagi, ma luban sulle.“

Karolyn ütles väga armsalt: „Kui millegi pärast siin elus tasub ära flippida, siis see on see koht,“ ja lohutas veel, „Sinu hirmu tõttu oled sa täna oma lähedaste suhtes tähelepanelikum ja mõttetuid tülisid on vähem, sest sa saad päriselt aru, et alati kõik olukorrad ei lõppe nii, et on hästi.“

Tal oli taas õigus. Ja ega ma ei tea, kas ta ütles neid asju meelega või juhuslikult, aga ta kirjutas: „Vaata, kui hea õde ta pidi olema – muidu ju ei leinaks nii. Ma arvan, et ta oleks täiega uhke su üle.“ See pani mind veel rohkem nutma, aga mul oli sel hetkel seda vaja, sest ma ei olnud ammu südamest nutnud. See aitas. Karolyniga suhtlemine tõi veel ühe taipamise – minu jaoks on palju lihtsam oma emotsioonid välja lasta inimesega, kes on hiljuti üle elanud sarnase olukorra, kuid kes ei leina minuga sama leina. Ma ei saa sedasi ventileerida enda lähedastele, kes õde samamoodi igatsevad, sest see oleks nagu lombakas, kes tassib lombakat. Minu jaoks see ei toimi, kuid kellegi teise jaoks võib see siiski olla vajalik või lohutav viis oma tunnetega toime tulla.

Lõpuni läbielamata lein

Seda, kuidas kriisiolukord toob uuesti esile mu leina ja igatsuse õe järele, olen juba ka ühe korra varem tundnud. See ilmselt näitab ka seda, et ma ei ole leina korralikult läbi elanud ja kipun endiselt plaastreid peale panema. Aga ma tegelen sellega – ka selline endast välja kirjutamine on vägagi tervendava mõjuga. Samas annan endale aru, et see lein jääbki minuga, lihtsalt nendest “aukudest” välja kaevamisele kulub järjest vähem aega.

Ma olen nende aastate jooksul läbi Räägime Surmast lehe olnud toeks väga paljudele inimestele nii hästi, kui olen osanud aga ei arvanud, et üks hetk saan hoopis ise tuge ja lohutust mõnelt kirjutajalt. Leia keegi, kes teab seda ängistavat leina ja hirmutunnet ning räägi temaga nendel hetkedel, kui tunned, et hakkad taas katki minema. Taas tõestasin ma iseendale, kui vajalik Räägime Surmast leht on. Kuigi sel hetkel toetas Karolyn mind, siis meie vestluse lõppedes ta tänas, et ma just tema ventileerimiseks valisin, sest see tekitas tunde, et näe, ma ikka ei ole imelik – ka teistel normaalsetel inimestel lein lainetab. Kas sul on keegi, kelle juurde rasketel hetkedel minna?

Autor: Maris Prisko